"Kuigi Eesti rahva ajaloomälus on 1941. ja 1949. aasta küüditamine, näitab sakslaste küüditamine kümnendi keskel, et stalinistlik režiim oli pidevas valmisolekus vaenulikke inimesi represseerima. Küüditamised olid tavaline praktika," rääkis Tartu Ülikooli arhiivinduse kaasprofessor ja Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Olev Liivik.

Hoolimata ohtudest jäid mõnisada sakslast Eestisse elama ka siis, kui Saksamaa Nõukogude Liidule 1941. aasta juunis sõja kuulutas. Sellega seoses muutusid sakslased vaenulikuks rahvuseks. "Nõukogude Liidu territooriumil elas mitu miljonit sakslast, keda asuti küüditama. Erandiks oli Baltikum, kus 1941. aastal sakslaste küüditamiseni ei jõutud, sest Eesti langes kiiresti Saksa vägede kontrolli alla," märkis vanemteadur.

Esimesest ümberasumisest 1939–1940 maha jäänud sakslased olid reeglina segaabielus või töötasid hea sissetulekuga ametikohtadel. Neile tundus, et Saksamaale minnes võivad nende karjääri väljavaated halveneda. Mõningatel juhtudel soosis ka Saksa riik teatud inimeste kohapeale jäämist, et nad esindaksid seal Saksamaa majandushuve, ennekõike seetõttu, et Baltikumi turg oli oluline nende sõjamajandusele. Eesti okupeerimise järel läksid needki sakslased teise ümberasumise lainega 1941. aastal Saksamaale. 

Nõukogude võim küüditas Eestisse jäänud sakslased 1945. aasta 15. augustil, kui ära viidi üle 400 inimese, kelle hulgas oli sakslasi 261. Sakslaste küüditamine oli puhtalt rahvuspõhine, kus inimeste muu elu ja seotused ei tulnud arvesse. "Need oli tavalised inimesed, kelle hulgas oli ka neid, kelle lapsed olid teeninud Punaarmees ja keda ei olnud põhjust kahtlustada režiimi-vastasuses," lisas Liivik.

Georg Heitmanni päevikud

Erinevalt 1941. ja 1949. aasta küüditamistest, mille kohta on säilinud põhjalikud toimikud, pole 1945. aasta küüditamise kohta sellised dokumente enam olemas. Säilinud on küüditatute nimekirjad, aga nendeski leidub lünki. Samuti ei ole teada, kuidas aktsioon läbi viidi. Hiljuti avalikuks tulnud ja raamatuna ilmunud 1875. aastal sündinud Georg Heitmanni päevikud sisaldavad põhjalikke kirjeldusi sellest, kuidas ta veoauto peale pandi ja Ülemiste jaama transporditi, mil viisil kulges sõit Siberisse, ja millist elu elati Siberis.

Georg Heitmann kasvas üles saksakeelsena, kuid venestamise tingimustes õppis viimased aastad koolis vene keeles. Ta hindas kõrgelt vene kultuuri ja kirjandust, kõige olulisem kirjanik oli tema jaoks Aleksandr Puškin. Ta oli elupõline raamatupidaja, muu hulgas töötas ta vahepeal kõrgel positsioonil Peterburis.

"Heitmanni päevikud annavad hea ülevaate sellest, kuidas sakslased Siberis oma elu sisse seadsid ja kuidas Heitmann asus elama teiste töövõimetute inimeste kõrval. Küüditatud pidid tegema metsatööd, 70-aastane Heitmann ei teinud seda päevagi," märkis Olev Liivik, kes on Heitmanni päeviku koostaja ja selle eessõna autor.

Muu hulgas kirjeldab Heitmann üksikasjalikult, kuidas küüditatud Siberis surid nälja või erinevate haiguste tagajärjel. Samuti näitavad tema sissekanded, kui olulised olid sõprade ja perekonna saadetud rahakaardid ja pakid. "Kes neid regulaarselt said, neil olid oluliselt paremad ellujäämisvõimalused. Väga paljud inimesed surid esimeste kuude või esimese aasta jooksul. Seda mõjutas ka asjaolu, et aastatel 1946–1947 oli Venemaal näljahäda," lisas Liivik. Samuti selgub päevikust, kuidas paljudel, eriti vanematel inimestel, kellest kohapeal töö mõttes kasu ei olnud, õnnestus Eestisse tagasi põgeneda. 

"Oluline on näha, et peale eestlaste on Eestis elanud ka teiste rahvuste esindajad, kes on sageli meiega koos rõõmustanud, aga sageli ka koos kannatanud. Me kuulume rohkem kokku, kui me ise võime arvata," ütles Liivik.

Kuigi mälestusi küüditamiste kohta on üksjagu, napib just päevikulisi allikaid, mida ajaloolased väärtustavad mälestustest ja kirjadest enam, sest need pakuvad kõige ausamaid kirjeldusi ja reaktsioone toimunule. Üks selline päevik pärineb ka 1941. aastast Erna Nageli sulest, mis seni laiemat tähelepanu pole aga pälvinud.

Smuul ja Vaarandi

Kui küüditamise ohvrite seas oli lisaks eestlastele teiste rahvuste esindajaid, siis hiljuti Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi ümber lahvatanud diskussioon on toonud välja, et küüditamise läbiviimise juures osalesid ka kohalikud inimesed.

Olev Liivik märkis, et kuigi Smuul ja Vaarandi kuulusid küüditamise teostamise kõige madalamasse tasandisse, kes abistasid miilitsat ja teiste operatiivtöötajaid, ei saa neid vastutusest vabastada. 

"Nemad ei hoidnud püssi käes, vaid kirjutasid üles vara, mis küüditatud inimestest maha jäid, et seda laiali ei tassitaks. Küüditamise käigus omandas riik ebaseaduslikult küüditatute vara. Asumiselt tagasi tulles polnud küüditatutel seda, mis neist maha jäi. Smuul ja Vaarandi oli nende hulgas, kes aitasid kaasa sellele, et need inimesed oma varast ilma jäid," arutles Liivik.

Monument kui ajaloodokument

Ta lisas, et parteisse kuulumine eeldas parteile vastu andmist, mitte ainult soodustuste nautimist: "Kui näiteks Brežnevi ajal oleks korraldatud uus küüditamine, oleks küllap kohalikud kommunistid samuti sellesse kaasatud. Parteilasel tuli täita ülesandeid, mida partei ja Nõukogude riik talle andis."

Hiljutist poleemikat Smuuli bareljeefi üle kommenteerides ütles Liivik, et bareljeef peaks jääma alles: "Kirjanike Maja on ise nõukogude võimu sünnitis. Kogu see maja on nagu ajaloodokument, see kuulub selle maja algkoodi juurde."

Kui monumendid ei ole kultusobjektid, kus käiakse sõjalist ideoloogiat manifesteerimas, siis on Liiviku sõnul ajalooliste tähiste ja monumentide säilitamine ajaloodokumendina väga oluline. "Me peame mõtlema järeltulevatele põlvedele, et neilgi oleks mida uurida, olgu see monumendikultuuri, nõukogudeaegse väärtussüsteemi või keskkonnakujundamise kohta. Kõike ei tasu otsustada ainult tänast päeva silmas pidades," märkis vanemteadur.