Eesti kunsti klassikud šokeerisid vaatajat seksuaalsuse ja vägivallaga
Möödunud sajandi algul jõudis Eesti kultuurimaastikule dekadentsikunst, mis Euroopa metropolides kunstireeglid pea peale keeras ja siia moodsalt šokeeriva kunstikultuuri tõi. Ehkki tänapäeval ei tundu Konrad Mäe maastiku- ja portreemaalid kuigi ärritavad, võis kunstniku eluajal nende fantaasiarikkus või raskemeelsus panna nii mõnegi kriitiku kulmu kergitama.
Kui tänapäeval loetakse Konrad Mäge ja Eduard Wiiraltit uhkusega Eesti kunsti suurkujudeks, kelle looming on sümpaatne paljudele, oli 20. sajandi alguses nende näol tegu murranguliste kultuuriuuendajatega. Nooreestlaste ja siurulastega seotud kunstnikud ja kirjanikud soovisid kaasajastada Eesti kultuuri ja muuta seda n-ö euroopalikumaks. Võrreldes Prantsusmaa, Saksamaa või Soomega näis kohalik kultuurielu neile mahajäänuna. Kultuuriuuenduste tuhinas mindi aga vastuollu mitmesuguste kunstitavade ja ühiskondlike reeglitega.
Hiljuti Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja kaitsnud Lola Annabel Kass võttis oma uurimistöös luubi alla 20. sajandi alguse modernsete kunstisuundumuste kõige jahmatavama osa ehk dekadentsikunsti. Novaator istus Kassiga maha, et uurida, mis asi see dekadentsikunst õigupoolest on ja mil moel see kohalikus kultuuris väljendus.
Kultuuriuuendus
Lugejal tasub end asetada hetkeks 19. ja 20. sajandi vahetuse Eesti kultuuriskeenele ning mõelda, milline kunst – kui üldse – võis tunduda keskmisele eestlasele tuttavlik. Esmajärjekorras turgatab ilmselt pähe portreefoto, käsitööna valminud linik või realistlik maal talust, loodusest ja koduloomadest. Kui mõelda nüüd mõned kümnendid kaugemale, kunstnikele, kelle nimesid on suurem osa lugejatest vähemalt kuulnud – olgu nimetatud Konrad Mägi, Eduard Wiiralt, Nikolai Triik – vaatab vastu sootuks teine pilt.
Eesti kultuuri on asunud muutma noored kunstnikud. Tänu neile on kunstimaailm mitmekesisem, muutunud on teemad ja kunstitehnikad, žanrid ja värvivalik ning see, mida kunstnikud oma töödega ühiskonnas teha ja öelda soovivad. Esmajoones tahavad need kunstnikud olla oma loometöös vabad ja võtta eeskujuks Euroopa, kus on moekas olla oma loominguga originaalne ja šokeeriv.
Mainitud eesti kunstnike looming mõjus omal ajal radikaalsena mitte ainult seetõttu, et tehti lihtsalt modernset kunsti. Nad mõjusid jahamatavana, sest eestlaste kunstitaju oli alles n-ö noor. Inimesed ei osanud veel kunsti kogeda ega suhestuda teostega, mis poleks kujutanud inimest, argiseid hetki või mõnda tuntud mütoloogilist lugu realistlikul viisil.
Eestlaste esimene kunstinäitus toimus alles 1906. aastal. Tartu Põllumeeste Seltsi väljapanekul näidati rahvale kõrvuti põllutööriistade ja loomadega ka kunstiteoseid. Esimesed õppeasutused ehk kunstiateljeed olid avanud uksed mõned aastad varem. Ajalehtede veergudel hakati alles järjepidevamalt mõtisklema, mis on kunst ja kes on kunstnik.
Üks viis kõnealuste uuenduste kirjeldamiseks on vaadelda neid läbi dekadentsi. Ehkki esmajärjekorras sõimusõnana tuntust kogunud ning haiglast ja ebanormaalset tähistanud mõistel on pikk ajalugu, puhuti see kunstisuundumusena elule 19. sajandi keskel Prantsusmaal Charles Baudelaire'i luules.
"Dekadentsi diskursus sünnib modernse ühiskonna materialistlike eluaspektide võõristamisena. Dekadendid või õigemini dekadentsikunsti loojad võõristavad valgustuslikke ideid, mis näevad materiaalses moderniseerumises, teaduse arengus ja kapitalismis progressi. Neil tekib hirm, et järsku taandub kunsti väärtus lõpuks rahale või jäävad ühiskonnas tahaplaanile vaimsed väärtused. Kunst muutub aina lihtsakoelisemaks, sest seda peab olema kerge müüa," sõnas Lola Annabel Kass.
Sellest johtuvalt tekkis vastuvoolu ujuvatel kunstnikel tahtmine hakata looma ärritavat kunsti. Uus kunst pidi väljendama loojate anderikkust, olema omanäoline ja väljenduma keerulisel metafoorsel moel. Taolise peenutseva esteedihoiaku ja jahmatamise tagaajamise iva oli aga elus hoida kunsti ja kultuuri.
Tunne kohaliku kultuuri allakäigust ilmestas ka Eesti soost kunstnike ja kirjanike tegemisi. Kui Lääne-Euroopas saatis seda tunnet romantiline igatsus ühiskonda juhtiva vaimuaristokraatia taastamise järele, oli Eestis avanev pilt mõnevõrra erinev.
Ühelt poolt soosisid dekadendid küll pehmeid väärtusi au sees pidava kultuurieliidi võimu, kuid teisalt polnud nende kunst mitte niivõrd vastureaktsioon seisuste kadumisele ja ühiskonna võrdsustumisele. Selle asemel vastandusid nad talupoeglikule kultuurile, mille aeg olevat möödas. Eesti kunstnike jaoks oli Euroopa absoluutne kultuuriarengu tipp ja siinsete kunstitegelaste eesmärk eestlasi järele aidata.
Kunst peab šokeerima
Mil moel siis dekadendid kohalikku kultuuri päästa üritasid? Lühike vastus oleks: jahmatades, püüdes kujutada lagunemise tunnet ja allakäiguga seostuvaid olukordi. Samas võis see, mis näis paljudele halvas mõttes moraalse allakäiguna, olla kunstniku jaoks hoopis närvikõdi pakkuvalt põnev.
Dekadentsikunst oli riukalik ja teemasid käsitleti tihtilugu nõnda, et neid sai mõista mitmeti. "Nad arvasid, et kui hakkavad looma midagi sellist, mis on transgressiivne ehk ületab sotsiaalseid, moraalseid ja esteetilisi reegleid, võiks seekaudu kohaliku inimese kunstiline maailmapilt avarduda. Kujutada võib ka midagi ärritavat, olgu see erootiline, morbiidne või vägivaldne stseen," selgitas Lola Annabel Kass.
Kõige eeskujulikum näide, mis mõjutas paljude dekadentide lähenemist ja kunstimaitset, tuli Kassi sõnul juba mainitud Charles Baudelaire'ilt. Luulekogus "Kurja lilled" (1857) ilmunud luuletuses "Raibe" kirjeldab poeet naissoost raipe kõdunemist, mis on üheaegselt õõvastav ja häiriv, kuid samas ülendav ja huvitav. Nimelt puhkeb raibe, millest pistavad pea välja seda lagundavad ussid, luuletuses kaunilt õide. Samas võrreldakse sama raibet ka jalgu laiali ajava kiimas naisega, kelle vaatlemine ajab pigem irooniliselt muigama.
Oma doktoritöös kasutas Kass sääraste kahetisena toimivate nähtuste kirjeldamiseks mõistet "inetuse ilu" – kaunist ja meeliülendavat üritatakse näha selles, mis on ühiskondlikult ebameeldiv või eemaletõukav. "Esmajärjekorras tulevad need teemad sisse ideoloogilistest konfliktidest, mida kirjanikud ja kunstnikud enda ümber tajuvad, näiteks naise emantsipatsioonist tingitud lahkhelidest. Sagedasti kujutatakse seksuaalset vägivalda ja kunstis levivad n-ö saatuslikud naisekujud (femme fatale'id), kes on dekadentlikud tüübid. Nende kohta arvatakse, et nad lagundavad ühiskondlikke traditsioone," lisas Kass.
Taoliste ärritavate võtetega läksid dekadendid vastuollu ka oma ajastu defineerivate kunstikaanonitega. Nende kohaselt ei tohtinud kunst olla üleliia šokeeriv ega fetišeerida midagi, mis võiks olla moraalselt inetu. Ometi nägid dekadendid kunstipärasust just selles, mis oli kunstiakadeemiate õpetuse järgi kole ja mille kujutamine polnud seega kunstis sobiv.
Näiteks keerati pea peale senine värviõpetus, lõuenditele hiilisid figuurid ja stseenid, mida maailm polnud veel kunagi näinud ning varasema vahva karjapoisi neelas alla raskemeelne ja sünge silmapiir.
Värvidel on mõjujõud
19. sajandil alanud dekadentsikunsti värvirevolutsioon käis üht jalga tööstusliku värviplahvatusega. Sünteetiliste värvide tootmine ja värvide tuubi sisse panemine tähendas esiteks seda, et kunstnikel polnud värve vaja enam looduslikest materjalidest ise kokku segada. Teisalt kaasnes sünteetiliste värvide turule jõudmisega värvipaleti avardumine – kunstnikele muutusid kättesaadavaks toonid, millest nad võisid varem vaid und näha. Ehkki värv oli olnud alati kunstis peamine, muutus kunst seetõttu värvirikkamaks ja nende erilaadi mõju hakati rohkem uurima ning katsetama.
Muutus ka see, mida kunstnikud konkreetsete värvivalikutega teha tahtsid. Ehkki endiselt oli oluline värvidega esteetilise elamuse pakkumine, muutusid tähtsaks värvitoonidesse peidetud sümboolsed tähendused ja nende psühholoogiline mõju pildi vaatajale. Näiteks kasutasid kunstnikud konkreetseid värvikombinatsioone, mis seostusid metafoorsel tasandil dekadentsile omase moraalse ja psühholoogilise allakäiguga, haiglusega või ebatavalise iluga.
"Hästi palju kasutati sügislooduse toone ja laialdast kasutust leidsid näiteks erinevad rohelised ja sinised värvid. Levinud oli mürkroheline ja rohekaskollane toon, mida seostati kunstnike ja kirjanike tarbitud absindiga. Sellele joogile omistati erinevaid müütilisi omadusi haigustest hallutsinatsioonideni. Siniste toonidega maaliti raskemeelsust ja sügisese kollasega vihjati elu kaduvusele," selgitas Lola Annabel Kass.
Seejuures ei tundnud dekadentlik värvikirevus kultuurivaldkondade piire. Nimelt leidub suurepäraseid näiteid ka värvi sõnadega maalimisest. Kassi sõnul on ilmekaim näide Konrad Mäe hea sõber ja mõttekaaslane Friedebert Tuglas, kelle looming lausa kubiseb värvisõnadest.
Vägivald ja muutuvad soorollid
Üks kesksemaid teemasid, mis dekadentsiga kunsti jõudis, on kaasaegse ühiskonna sugude vahelist pinget peegeldav vägivald. Lola Annabel Kassi sõnul on seda kaht tüüpi: aktiivset ja passiivset. Vägivald on aktiivne siis, kui piltidel kedagi füüsiliselt rünnatakse. Tavaliselt on sellises olukorras vägivallatsejat kujutatud loomalikuna ja oma ihade küüsis rabeleva destruktiivse tegelasena.
Märksa rohkem leidub passiivset ja peidetud vägivalda. Sellealastes stseenides kujutati enamasti ühiskonnas ohtlikuks peetud elementi, nagu moodsaid iseteadlikke naisi või androgüüne. "Hästi palju on selliseid passiivseid figuure, eriti naisolendeid, kes kuidagi seisavad seal pildil ja vaatavad sulle domineerival pilgul otsa. Ühelt poolt on nad justkui ise seetõttu vägivaldsed, kuid samas selle kaudu, et need naissoost olendid on kunstis vägivaldseks muudetud, peegeldatakse vaatajale kõverpeeglis naisi halvustavaid seisukohti ja vägivalla ilminguid ühiskonnas," lisas Kass.
Tema sõnul kannustas dekadente kunstis seksuaalset vägivalda kujutama osalt soov juurelda inimese vägivaldse loomuse üle, kuid selle kõrval ka tahe hakata vastu ajastu seksuaalsetele normidele. See tähendab, et lõuenditele ja graafikalehtedele hakati manama vägivaldset erootikat. "Vägivallast otsiti kunstilist aspekti. Dekadentsis tekkis arusaam, et vägivalda, eriti erootilist, saab ka nautida. Selle tulemusel hakkasid nad vägivaldset erootikat, mis on tänapäeval normaliseeritud, ka kunstis fetišeerima," selgitas Kass.
Lisaks tegid dekadendid seksuaalsuse piirjooni nihutades kunstis populaarseks uue tegelase: androgüüni. Enamasti peenelt maalitud figuurid, kelles olid mees- ja naissugu üheks sulanud, peegeldasid ühelt poolt kunstnike huvi selle vastu, mis asi on seksuaalne identiteet ja eelistus. Teisalt paelus neid laiem küsimus inimeseks olemisest ja selle kirjudest väljendusvormidest, mis polnud ühiskonnas normaalsetena aktsepteeritud.
Samas pole dekadentide vägivalla või seksuaalsuse kujutamisest läbikumav sotsiaalne kriitika Kassi hinnangul enamasti otsene. Ühiskonnakriitikat oli küll palju, kuid selle asemel, et elukorraldust kõigile mõistetavas vormis rünnata, peitsid kunstnikud oma kriitikanooli nii, et need oleks nähtavad üksnes hoolikalt mõtlevale kultuurinautlejale.
Näiteks jutustati kunstis tihti lugusid toetudes isiklikele fantaasiatele ja elukogemustele või suunati vaatleja pilk lihtsalt teemadele, mis tähistasid kunstnike jaoks ühiskondlikke valukohti. Sümbolistlikust tähenduskihist läbimurdmine eeldas tihtilugu aga võimet kunsti ja kultuuri sügavamalt mõista.
Raskemeelne atmosfäär
Kriitilise meele ja ebameeldivate isiklike läbielamiste tõttu võttis dekadentsikunstis maad raskemeelsus. "Kui vaadata kunstiteoseid, siis seal ei ole eriti lõbusat huumorit ja mingisugust helget rõõmu. Kogu õhkkond on tume või ärev ning mõjub raskelt või irooniliselt. See on dekadentsikunsti tüüpiline atmosfäär, mida hoiavad 20. sajandi esimesel poolel ülal ka mitmesugused sotsiaalsed probleemid, nende seas näiteks kohanematus modernse linnaühiskonna tekkimisega, kuid samuti maailmasõda ja raskesti ravitavad haigused. Probleeme oli mitmeid ja tundlikud kunstnikud mõistagi märkasid neid," selgitas Lola Annabel Kass.
Oma seesmiste deemonite kujutamist ning nendega kunsti kaudu maadlemist peab Kass üheks dekadentsi iseloomulikumaks jooneks. Tema sõnul väljendas dekadentsikunst alati isiklikku kogemust ja arvamust. Seda isegi siis kui kujutati laiemaid ühiskondlikke probleeme. Näiteks ei käsitle Wiiralti kuulsad teosed kabaree möllust ja põrgu piinadest mitte ainult ühiskonna ja inimese moraalset allakäiku, vaid nõndasamuti kunstniku enda raju elustiili ja kannatusi.
Raskemeelsena mõjuvad tööd peegeldasid sotsiaalsetest oludest tingitud pinget ja kunstnike pessimistlikku maailmavaadet. Samas võis raskete tunnete või valusate kogemuste maalimine pakkuda kunstnikele võimalust ka end tervendada.
"See psühholoogilise tervenemise aspekt on näiteks Mägil hästi tugevalt esil. Ta elab kunsti kaudu välja oma rasket meelt, püüdes ilmselt seekaudu sellest üle saada või otsida oma tumedast meelest esteetilist võlu ehk mingisugust kunstile kasulikku väärtust," lisas Kass. Tema hinnangul paistab see eriti silma näiteks Mägi Pühajärve seeriast, mis on sügiseselt külm ja tume ning kus tõusevad esile rasked pilved ja kontrastsed värvid.
Ehkki Eesti dekadentsikunsti asetamine selle loomiskonteksti võib nii mõneski lugejas tekitada võõristust, on Lola Annabel Kassi sõnul oluline meeles pidada, et tegu oli inimestega, kes tundsid tõsist muret kohaliku kultuuri käekäigu pärast. Nad soovisid omapärase kunsti loomisega anda hoogus oma karjäärile, kuid samal ajal tahtsid nad muuta Eesti kultuuri moodsamaks.
Kunsti ning kultuuri uuendamine värskete vahendite ja teemadega šokeeris toona küll paljusid, kuid ometi peetakse neidsamu kunstnikke nüüd klassikuteks. Mida võiks see aga öelda tänapäevase, samamoodi jahmatava, kunsti kohta? Siit saab igaüks ise edasi mõelda.
Lola Annabel Kass kaitses doktoritöö "Inetuse ilu. Eesti dekadentsikunst 20. sajandi esimesel poolel" 23. septembril Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Tööd juhendasid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur Mirjam Hinrikus ning Tallinna Ülikooli professor Kersti Markus. Oponeerisid Tallinna Ülikooli vanemteadur Jaan Undusk ja Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektor Anu Allas.