X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Uus lugemismudel avab ligipääsu traumade ja seksuaalsuse kujutamisele

Modernism
Modernism Autor/allikas: DALE-2

Tartu Ülikoolis äsja kaitstud doktoritöös töötati välja uus modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis viib tähelepanu loo jutustamiselt afektide kummalisse maailma. Väitekirja autori Indrek Ojami sõnul pääseb mudeliga ligi nii traumade, vägivalla, haiguste kui ka teiste piirisituatsioonide kujutamisele kirjanduses.

Tavaliselt mõeldakse kirjandusteaduses modernismi all ajaloolist perioodi 19. sajandi lõpukümnenditest kuni 1940. aastateni. Just siis leidis aset uuenduste laine, mille harjal kirjutatud proosa lõi vankuma seni kirjandust valitsenud põhilised žanrilised konventsioonid. Varasemast traditsioonist lahku löönud suund lükkas kõrvale endised arusaamad kõrgetest ja madalatest teemadest ning võttis sihikule kõikvõimalike uute inimsuhete ja tehnoloogiliste uuenduste poolt vahendatud massiühiskonna reaalsuse.

Kui valdava arusaama kohaselt tuleks modernism kirjutada perioodina kirjandusajalukku ehk kuulutada nähtuseks, mida kunagi viljeleti ja mis on nüüdseks lõppenud, äratab äsja Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö modernismiküsimuse taas elule. "Tegelikult on modernism korraga perioodimõiste ja kontseptuaalne filosoofiline mõiste. Ühelt poolt kasutavad seda kultuuriajaloolased, kes räägivad ajalooliselt uuenduslikust kirjandusest. Teisalt on modernistlik looming aga universaalne žest, mille saab sooritada iga kirjanik igal ajal," sõnas Ojam.

Doktoritöös töötas Ojam välja uue modernistliku kirjanduse lugemismudeli. Selle eesmärk on tabada, kuidas modernistlik proosa kirjanduskeelt (ja sellega koos üldist reaalsustaju) uuendab. Millised kirjanduslikud võtted teevad näiteks Carolina Pihelgasest modernisti, kuid jätavad Balzaci ja Flaubert'i realistide hulka? Või millist funktsiooni täidavad Mati Undi "Sügisballis" lihtsa juuksuri August Kase mõtistklused globaalsest demograafilisest plahvatusest, mis iseseisvalt kuidagi romaani jutustusse ei panusta, kuid on siiski teose terviklikkust silmas pidades olulised?

Modernistliku uuenduse olemuse tabamiseks on Ojam kasutanud "stseeni" mõistet. Kui tavaliselt seostub stseen ennekõike teatriga, siis kirjandusteaduses märgib see üht kindla funktsiooniga teksti osa. Stseen on koondnimetus neile moodsa romaani tekstilistele uuendustele, mis ei jutusta lugu, vaid kujutavad inimestevahelisi suhteid saatvaid afektiivseid jõuvälju.

Saade, kirjanikud Mati Unt, Mihkel Mutt, Eesti Kirjanike Liit. Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

"Sellise poeetika tulekust räägitakse juba 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusekontekstis. Romaanižanris tõusevad siis esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam piisavalt tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste kasutamisest teoses. Neis ei ole esiplaanil tegelaste saatuslikke elumuutusi märkivad sündmused, vaid aina raskemini määratletav kehalistel tunnetel ehk afektidel põhinev atmosfäär. See ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt," selgitas Ojam.

Näiteks, kui Balzaci loomingus rõhutasid eluruumide kirjeldused veel tegelaste iseloome ja saatusi, siis Mati Undi "Sügisballi" stseenides kujutatakse asju, ruume ja inimesi nii fragmentaarselt ja võõritavalt, et igasugune seos loo jutustamisega hakkab kirjelduste poeetika küljest justkui ära kukkuma ja oma elu elama.

""Sügisball" on selles suhtes tõesti hea näide, et sealsed tegelased nagu juuksur August Kask ja arhitekt Maurer mõlgutavad seal mõtteid nii kosmose kohta kuuldud statistika kui ka demograafia üle. Huvitav ongi avastada, kuidas Unt suudab selle globaalse ärevuse nendesse väikestesse piltidesse võimalikult ökonoomsel viisil kokku võtta. See ongi lihtsalt hea näide, kuidas üks stseen töötab," selgitas Ojam. 

Ojami hinnangul on just stseeniline kujutamine modernistliku proosa mitmekesisuse mõistmiseks tarvilik võti. Ehk vahetades välja tavapärase kirjeldusel ja jutustusel põhineva lugemismudeli stseenilisega, avaneb lugejale ligipääs romaanides kujutatud uuenduslikkusele, mis muidu tähelepanuta jääks. Kui selliseid teksti osasid aga õigesti kirjeldada, võib nende ajaloolise tausta seletamine sundida lugejat ümber hindama kasvõi  klassikuteks tunnistatud autorite nagu Tammsaare või Undi loomingut. 

Indrek Ojam Autor/allikas: ERR

Modernism elab 

Indrek Ojami lugemismudeli teine nõks puudutab modernismi ennast. Kui suures osas kirjandusteadusest on modernism kirjutatud möödanikku, näitab Ojami lähenemine midagi muud. 

Nimelt on modernism lisaks perioodi tähistavale mõistele ka teatav esteetiline potentsiaal, mida kasutavad kirjanduses ka tänapäevased Eesti autorid. See seisneb kirjanduskeele ümberlülituses tajudele, mis otseselt ühegi inimese või kirjandustegelase juurde ei kuulu, vaid kummastavalt inimeste ja neid ümbritseva keskkonna vahel ringlevad. 

"Kui näiteks realistlik kirjandus pakub meile tervikliku pildi maailmast – see on väike totaalsust sisaldav mudel - siis modernistlik kirjandus vahendab maailma võõritavalt. Seal on alati mingi häiriv uus sees. Selle häiriva uuega, mida mina tuvastan stseeni mõiste abil, tegelemiseks on kaks võimalust: me võime seda võtta realismi võtmes ja lugeda mingi meile selgelt teada oleva reaalsuse kujutisena; või me võime sellesse suhtuda kui millessegi uude, millele meil veel nime pole ja me naudime seda teksti kui midagi tundmatut ja erutavat. See ongi kogu modernistliku uuenduse olemus," selgitas Ojam. 

Tema sõnul leiab sellest suurepäraseid näiteid nii Nõukogude surutise ajast kui ka tänapäeva Eestist: "Nii Mati Undi "Sügisballi" kui ka Viivi Luige "Ajaloo ilu" puhul, mille mõlema tegevus toimub Brežnevi-aegses tegelikkuses, tungis nende teoste kaudu ellu seni sõnastamata urbaniseerunud ja globaliseerunud maailma tunnetus. Mõlemas romaanis veedavad inimesed küll kusagil tavalises korteris lihtsalt aega, kuid ometi on nende maailm ühendatud täielikult sellesse globaalsesse võrgustikku ajalehtede, meedia, uudiste ja kõikvõimaliku sellise globaalse informatsiooni kaudu."

Lisaks on Ojami hinnangul tema mudeli abil võimalik ligi pääseda eksperimentaalsele kirjandusele, mis süveneb tihtipeale mikroskoopilisistesse sündmustesse ja tajudesse. Tihti kujutab selline proosa inimeste piirisituatsiooni kogemusi, nagu seksuaalsust, vägivalda, haigusi ja traumasid.

Tänapäevases Eesti romaanis on Ojami hinnangul tuvastatav lausa sellealane modernistlik traditsioon: traumakirjandus. "Nii Ene Mihkelsoni, Eva Koffi kui ka Carolina Pihelgase teostes on esil spetsiifiline trauma mõjusid modelleeriv poeetika. Minu meelest on stseeni poeetika väga reaalne vahend kirjandusteadusele, kuidas seda trauma kogemust kirjanduses ära tunda, siis aru saada, millist kujutamistööd see üldse teeb ning seejärel ka mõtiskleda selle üle, kas meil on võimalus sellele kirjanduse abil mingit lepitust või teraapilist lahendust otsida," selgitas Ojam. 

Uus kummastav kirjandusuuendus eesriide taga

Värske doktori sõnul tuli tema tööst mõnevõrra üllatavalt välja veel see, et need kirjandusuuendused, mida ollakse harjunud õpilastele kirjanduslugudes jutustama kui midagi, mis võtsid aega 200 aastat, toimusid Eesti kirjanduses tegelikult 20 või 25 aastaga, perioodidel 1900-1925 ja 1950-1975. 

"Näiteks, kui Nõukogude ajast ollakse harjunud mõtlema kui perioodist, mil igasugune uuendus oli piiratud, siis tegelikult oli piiratud kriitika keel ehk kirjanduskriitika. Palju vähem oli tõkestatud kirjandus ise. Tegelikult sündiski nii mõndagi eksperimentaalselt, uuenduslikku ja huvitavat. Võrrelda tasuks seda ikka uuendustega, mis toimusid teispool raudset eesriiet," selgitas Indrek Ojam.

Üldjoontes usub kirjandusteadlane, et afektile keskenduva kirjandusuurimise tugevus seisneb selle võimes tavaline kirjandusajaloo pilt korraks täielikult kummastada ja panna lugejaid vanades tekstides nägema midagi uut.

"Näiteks võib sellist lugemismudelit kasutades tunduda Eduard Vilde või isegi baltisaksa kirjandus hoopis tänapäevasem. Sellega võib ka kogu see ajastu meile kuidagi ligilähedasemaks muutuda ja tänu sellele võiksime ehk ka oma olevikust mõelda kui millestki vähem erilisest. Võib-olla räägiksime nii ka kirjandust õppides ja õpetades olulisematest asjadest, mis meid kõiki puudutavad, elavdades sellega nii õpilaste huvi kui ka kultuuri laiemalt," avaldas Ojam lootust.

Doktor Ojam Autor/allikas: Erakogu/Piret Voolaid

Indrek Ojam kaitses doktoritöö "Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan" Tartu Ülikoolis. Doktoritööd juhendas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor Jaak Tomberg. Oponeerisid Epp Annus Tallinna Ülikoolist ja
Cornelius Hasselblatt Gröningeni Ülikoolist.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: