Doktoritöö: mehe pilgu läbi loodud kunst jätab naised seksuaalse naudinguta

Erinevalt lauakommetest ei õpi inimesed seksima üldjuhul teiste vahetu eeskuju põhjal. Ettekujutus, mida seks tähendab ja kuidas see käib, omandatakse filmidest, raamatutest ja meediast. Kuna seksi kujutamine ja seksuaalmoraal lähtuvad mehe anatoomiast, tekib naistes hõlpsasti arusaam, et nende keha või tunded on ebanormaalsed, osutab Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö.
"Siiamaani kiputakse palju rääkima sellest, kuidas me seksime vaid selleks, et järglasi saada. Inimese maailm on aga palju keerulisem ning ka seksiga seotud tähendustasandid on väga komplekssed ja omavahel läbipõimunud," ütleb Tallinna Ülikooli värske filosoofiadoktor Rita Niineste.
Seksides ei mõtle inimene oma kehas erituvatele hormoonidele ega inimliigi paljunemisele. Peamiselt motiveerib teda seksiga tegelema nauding. "Just nauding on seksi juures see, mis võimaldab inimesel aru saada iseendast kui seksuaalsest olendist ning mõista oma vajadusi ja eelistusi," osutab Niineste.
Oma äsja kaitstud doktoritöös arutles ta naudingu tundmise küsimuse üle fenomenoloogilise filosoofia vaatepunktist. Ta otsis vastust küsimusele, kuidas mõjutavad üksteist vastastikku inimese isiklik kehaline kogemus seksi ajal ning selle kogemuse kujutamine moraalis, kultuuris ja teaduses. Eeskätt keskendus ta naise naudingule, millest on filosoofias seni väga vähe räägitud.
Kui meeste naudingut seksi ajal peetakse kirjanduses iseenesestmõistetavaks, siis naise naudingut kirjeldatakse tihtipeale endiselt mõistatusena. "Mind huvitas, kuidas naiste nauding mõistatuseks muutus. Veel rohkem huvitas mind, miks see ikka veel mõistatus on," märgib Niineste.
Nauding on A ja O
Doktoritöös analüüsis Rita Niineste seksi kui kogemust ning püüdis kirjeldada, mis annab sellele tähenduse. "Inimese kui elusolendi jaoks on just tähendussüsteem see, mis paneb või motiveerib meid midagi tegema," osutab ta.
Fenomenoloogias on tähendus väga lai mõiste ega piirdu kitsaste keeleliste tähendustega või kultuuriliste sümbolitega. "Meie keha on tähendusloomekeskus. Kui mul kõht koriseb, siis see tähendab, et pean kusagilt toitu hankima," piltlikustab Niineste.
Kui analüüsida kogemust fenomenoloogiliselt, püütakse tema sõnul tagasi minna just tähendusloome baastasandile ning esialgu jätta kõrvale kõik oma teoreetilised teadmised, arvamused ja hoiakud. "Kui läheneme seksuaalsele kogemusele sellisel viisil, siis saame küsida, mis muudab selle kogemuse mõttekaks, arusaadavaks ja tähenduslikuks," seletab ta.
Selle käigus ilmnes, et nauditav seks ei vaja mingit muud motivatsiooni, vaid nii-öelda motiveerib ennast ise. "Enamasti vajame seksimiseks üsna suurt lisamotivatsiooni juhul, kui me seda ei naudi," osutab värske doktor. Sellise lisamotivaatorina võib toimida soov lapsi saada, paarisuhet hoida või ka seksi pealt teenida. "Kui vaadata, mis seksuaalseid kogemusi baastasandil motiveerib, siis peamiselt tegeleme seksiga ikkagi naudingu pärast," tõdeb Niineste.
Ehkki lõbu pärast seksivad ka näiteks inimese primaatidest sugulased bonobod, on doktorandi sõnul seksuaalsus inimese jaoks omaette tähendussüsteem. "Seks on inimese jaoks väga meeldiv ja sellel on minu meelest kindel funktsioon, mis sarnaneb nalja või huumoriga," võrdleb ta.
Teadvust pidevas töös hoida on ajule suur koormus ning aeg-ajalt on koormuse tasakaalustamiseks vaja mõistust n-ö välja lülitada. "Vajame lõdvestust, mida annab nali, ja seks annab midagi sarnast: ta võimaldab sellist katkestust, mis ühest küljest aitab meil ennast lihtsalt hästi tunda, teisest küljest on aga väga vajalik, et maandada mõistusliku olendi eksistentsiga kaasnevat pinget," ütleb Niineste. Tähendusloome seisukohalt on tema sõnul seksi rekreatiivne ehk kosutav ja virgestav toime seega tunduvalt olulisem kui prokreatiivne ehk järglaste saamisele suunatud funktsioon.
Tema metodoloogiline lähtekoht, fenomenoloogiline filosoofia, analüüsib ja kirjeldab uurimisharuna kogemusi. Samas on seksuaalkogemustest kirjutatud filosoofias väga vähe ja seda mehe pilgu läbi. "Nendes tekstides ei tule naudingu probleem üldse esile, sest mehe keha seisukohast on see niivõrd iseenesestmõistetav," sõnab Niineste. Kõik inimeste kogemuses leiduv ei ole tema sõnul antud soolistatuna, kuid seksuaalsuse puhul on sooaspekt kahtlemata oluline.
Kogemusanalüüsi seisukohalt tunneb inimene kogemuse ajal seda, mida tema keha tunda võimaldab. "Nais- ja meeskeha sooline ülesehitus on aga just naudingu seisukohast mitmes olulises punktis erinev," seletab Niineste. Kui meeskehas langevad naudingu- ja soojätkamisfunktsioon kokku, siis naise kehas on need funktsioonid ainult kaudselt seotud. Kõige erogeensem ja tundlikum osa kliitorist asub väljaspool tuppe ning jääb tavalise penetratiivse vahekorra ajal piisava stimulatsioonita.
"Nauding ja seks käivad mehe jaoks loomulikult kokku, sest need viisid, kuidas me enamasti seksime, sobivad mehe kehale ja on tema jaoks loogilised," osutab värske doktor. Kristlikus seksuaalmoraalis välja kujunenud rõhk soojätkamisele ei sea mehe naudingut tema sõnul mingil viisil ohtu ega kahtluse alla. "Naise naudingut pole aga laste saamiseks üldse mingisugusel kujul vaja," arutleb Niineste.
"Mis neil naistel on?"
Doktoritöö jaoks psühholoogia ja seksuaalmeditsiini teadustekste ning ajalugu uurima asudes eeldas Rita Niineste, et empiirilisest vaatest on küsimus kliitorist kui naise keha kõige erogeensemast tsoonist ning selle seosest naudingu ja orgasmiga ammu lahendatud. Oma üllatuseks kohtas ta aga teaduskirjanduses segadust.
"Ühest küljest näitab meditsiini ajalugu, et üsna täpne ja adekvaatne arusaam naisekeha seksuaalanatoomiast on olemas olnud juba vähemalt 19. sajandi keskpaigast. Teisest küljest ilmneb mitmes riigis tehtud uuringutest, et anatoomiaõpikutes see teadmine tihti ei kajastu," kirjeldab Niineste.
Samamoodi on tema sõnul lood naudinguga. Juba eelmise sajandi 1960–1970ndatel näitasid mahukad teadusuuringud, et puhtalt kehalisel tasandil ei ole naistel seksuaalse naudingu kogemise ega orgasmini jõudmisega raskusi. "Probleemid tekivad siis, kui seksitakse partneriga, eriti kui on tegemist heteroseksuaalse vahekorraga. See võimaldas juba aastakümneid tagasi järeldada, et naiste seksuaalprobleemide peamine põhjus peitub selles, et väljakujunenud seksuaalpraktikad ei ole nende jaoks pikas perspektiivis lihtsalt piisavalt nauditavad," märgib värske doktor.
Samasugusele järeldusele oli tema sõnul juba varem jõudnud feministliku filosoofia rajaja Simone de Beauvoir. 1970ndatel ja 1980ndatel arendasid seda suunda edasi paljud teised feministidest kultuuriteoreetikud ja autorid. "Nende soovitus naistele oli oma nauding nii-öelda tagasi võita ja rahuldada ennast ise, et mitte sõltuda mehest või ühiskondlikust suhtumisest," sedastab Niineste.
Empiirilisi uuringuid ja feministlike autorite töid analüüsides tekkis tal omakorda küsimus, miks need andmed ei ole aidanud märkimisväärselt leevendada naudingut ümbritsevat segadust. "Ikkagi ei saada aru, mis neil naistel on. Mis neile meeldib? Miks nad aru ei saa, mis neile meeldib? Miks nad ei ütle, kui nad saavad aru? Kõik sellised küsimused ei ole ära kadunud," loetleb ta.
Siin tekib küsimus, miks juba aastakümneid teada olnud teadmine ei levi ühiskonnas. Pealegi on ühiskondlikud hoiakud värske doktori sõnul aegamisi siiski naiste seksuaalsuse suhtes tunduvalt avatumaks muutunud ning ka mehi, kes oma naispartneri naudingust hoolivad, paistab olevat järjest rohkem. "Arvamust, et naised ei peagi seksi nautima, kohtab tänapäeval üha vähem," ütleb ta. Teisisõnu tähendab see, et kui alateadlikud hoiakud kõrvale jätta, siis ei ole olukord, kus naised seksi ei naudi, justkui kellegi huvides.
"See viiski mind mõttele, et seda segadust ei tooda otseselt mitte keegi, vaid see taastoodab ennast ise sellega, et meil puuduvad sobivad vahendid selle olukorra analüüsimiseks," selgitab Niineste. Seksist on harjutud mõtlema ning seda uurima kehalisel, kultuurilisel, eetilisel, meditsiinilisel, keelelisel ja võib-olla veel mõnel tasandil, justkui eeldades, et need tasandid on omavahel üldjoontes kooskõlas. "Minu hüpotees aga oli, et naiste puhul see nii ei ole," ütleb ta.
Ühekülgsed eeskujud
Rita Niineste sõnul pole raske mõista, kuidas selline eeldus kooskõlast kujunenud on, sest meeste puhul on see täiesti olemas. "Meil on väga hea teaduslik ettekujutus meeste seksuaalsusest ja see on väga hästi kooskõlas sellega, kuidas seksi kultuuris kujutatakse ning seda kujutakse omakorda nii, kuidas mehed tegelikult seksi ja naudingut kogevad," osutab ta.
Enamik filmides, meedias ja sotsiaalmeedias, aga ka kirjanduses ja kunstis leiduvatest seksi kujutamise viisidest esindavad ja esitavad mehe vaadet seksist ja naudingust. Eetilisel tasandil võib Niineste sõnul öelda, et kristlik seksuaalmoraal, mis näeb seksi ainsa legitiimse väljundina järglaste saamist, oleks justkui mehe seisukohalt sama ebaloogiline ja kahjulik kui naise vaatest. "Nagu on eespool juba viidatud, siis mehe naudingut kristlik seksuaaleetika ei puudutanud, sest mehe keha on selline, et tema jaoks ei ole vahet, kas seksida lihtsalt lõbu pärast või järglaste saamiseks," täpsustab ta.
Nii ongi kujunenud arusaam, et sellel, kuidas seksi kujutatakse või kas ja kuidas seda teaduslikult uuritakse, ei ole seksi nauditavusega mingit pistmist, see ei saa seda kuidagi mõjutada. "Üks osa minu tööst seisnebki selgitamises, kuidas need erinevad tähendusloometasandid on naiste puhul omavahel vastuollu läinud ning miks on sellel nii suur mõju nende tegelikele intiimkogemustele," lisab Niineste.
Tema sõnul õpib inimene maailmas toimetama intersubjektiivse valideerimise teel. "See tähendab, et võtame teistelt üle teatava normaalsuse idee ehk arusaama sellest, kuidas asju tehakse – ilma, et keegi meile täpselt ütleks. Me lihtsalt oleme pidevalt teistega koos ja harjume asju tegema nii, nagu teised teevad," avab ta.
Kui kingapaelte sidumise, bussiga sõitmise või lauakommete puhul näeb inimene teisi toimetamas, siis teiste nähes üldjuhul ei seksita. Nii kujunebki ettekujutus sellest, mida seks tähendab ja kuidas see üldse käib, hoopis selle põhjal, kuidas kujutatakse seda filmides, meedias, raamatutes jne. "Sellepärast ongi neil kujutusviisidel meie üle väga suur võim. Me ei pruugi seda mõju tähele panna, kui need kaks tasandit – naudingu kehaline kogemine ja selle kultuuriline kujutamine – langevad kokku, nagu see (heteroseksuaalsete) meeste puhul praegu enamasti on," osutab värske doktor.
Paljudel naistel aga tekib Niineste sõnul nende tähendustasandite vahel konflikt: "Piltlikult öeldes näeb naine filmis, kuidas nauditav vahekord peaks välja nägema, ent ise samamoodi tehes selgub varem või hiljem, et midagi on siin pildil valesti." Pikka aega arvasid paljud naised, et nendega midagi on valesti. "Normaalne on ju nautida nii nagu kõik teised, järelikult mina olen imelik, mina olen ebanormaalne," sedatab Niineste naiste tüüpmõtet.
Kujutamine muutub visalt
Lihtsaid ja kiireid lahendusi sellele olukorrale Rita Niineste sõnul ei ole. Ajapikku peavad naised leidma tema sõnul seksist rääkimiseks ning selle kujutamiseks oma hääle ja ka vajaliku julguse. See puudutab ka teaduslikke ja filosoofilisi käsitlusi. "Ega siin muud võluvitsa ei ole, kui et naised peavadki esitama ausalt oma perspektiive," ütleb ta. Näitena on seksi kujutamine filmis "Babygirl" (2024) tema hinnangul juba realistlikum kui kümnendi eest filmis "50 halli varjundit" (2015). "Eks nad vaikselt lähevad paremaks," märgib ta.
Suuremate muutuste jaoks on värske doktori hinnangul vaja seda, et seks tegevusena, sellega seotud ühiskondlikud hoiakud ja selle kujutamine hakkaksid praegusest rohkem kokku langema. See aga võtab aega. "Teaduslik teadmine on juba varsti sada aastat olemas, aga sellest üksi ei piisa. Kultuuritasand peab tulema järele ja lõppkokkuvõttes ka see, kuidas seksitakse. See annab naistele otsesema seose oma naudinguga ja ka parema arusaama iseendast kui seksuaalsest olendist, oma vajadustest ja eelistustest," kirjeldab ta.
Seksuaalsus on Niineste sõnul osa inimeseks olemisest, mis mõjutab igaüht ühel või teisel moel. Sestap peab ta kõige olulisemaks, et inimesed saaksid iseendast paremini aru ning neil oleks võimalik mõista ka oma seksuaalpartneri keha n-ö loogikat. "See aitaks meid edasi olukorrast, kus piltlikult öeldes mehed ei saa aru, mida naised tahavad, ja naised ei saa aru, millest mehed aru ei saa," lisab ta.
Selleks on omakorda vaja, et ühiskonnas säiliks eluterve suhtumine seksi kui ühte inimese baasvajadustest ning et seksuaalsus ei muutuks taas tabuteemaks. "On ju vana tõde, et mida rohkem sa oma seksuaalsust alla surud või kardad, seda rohkem see sind tegelikult kontrollib," ütleb ta. Niineste sõnul on seejuures oluline silmas pidada, et suhtumine, nagu poleks seksist üldse vaja rääkidagi ning kõik on niigi selge ja tuleb loomulikult, teeb karuteene just naistele, kelle keha ja naudingu iseärasustega väljakujunenud seksuaalpraktikad ning kultuurivormid praegu piisaval määral ei arvesta.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Rita Niineste kaitses doktoritöö "A Pleasure of One's Own: On the Intersubjectivity of Sexual Experiences" ("Naudingu tähendus. Uurimus seksuaalsete kogemuste intersubjektiivsusest") 28. jaanuaril. Tööd juhendas professor Tõnu Viik Tallinna Ülikoolist. Oponeerisid Jyväskylä Ülikooli professor Sara Heinämaa ja Bostoni Kolledži professor Dermot Moran.