Seksuaalharidus on teema, millest avalikult rääkimine võib vahel inimesi pahandada. Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia kaasprofessor Kai Part võrdles seda aga lastele liiklusreeglite õpetamisega. "Me ei kujuta ju ette, et saadaksime oma lapsed tänavale ja ütleksime, et nüüd pead ise oskama toime tulla. Samamoodi on vaja lastes ja noortes eluterveid, positiivseid reegleid, norme ning väärtusi kujundada. Selleks, et noored teaksid, mis on sobiv, sobimatu või suisa lubamatu seksuaalkäitumine," selgitas Part Vikerraadio saates "Huvitaja" seksuaalhariduse olemust.

Herbert Masingu kooli arendusjuht ja seksuaalhariduse teemadega tegelenud Siim Värv lisas, et tihti räägitakse, justkui oleksid keha ja vaim eraldiseisvad. "Need on aga väga selgelt omavahel seotud. Me moodustame ühe suure terviku. Inimese aju on nii võrratult keeruliseks arenenud ainult seepärast, et meie keha elus hoida. Abstraktne mõtlemine ja õppimine on imetabane, aga me oleme palju rohkem kehad, kui me seda mõnikord tunnistada tahame," lausus ta. Seetõttu ongi oluline end oma kehas turvaliselt tunda ja saada aru, mis kellelegi sobib ja mis mitte.

Seksist rääkimise juurde kuulub sageli häbitunne, sest see on olnud pikalt tabu. Kai Part selgitas, et tihti puudub inimestel neil teemadel vestlemiseks sõnavara. "Kui meil endal ei ole sõnavara ega tunne end neil teemadel rääkides mugavalt, siis me ei saa olla ka lastele või noortele eeskujuks," ütles ta.

Ebaühtlane seksuaalharidus

Teadlased viisid aasta tagasi läbi noorte seksuaalkäitumise uuringu, mille jaoks küsitlesid nad koolinoori, et teada saada, kui põhjalikult noorte meelest seksuaaltervisega seonduvaid teemasid koolitunnis puudutatakse. Küsitlus tehti seitsmenda kuni üheksanda klassi noorte seas.

Selgus, et seksuaalharidus on küllaltki ebaühtlane. On koole, kus neid teemasid on põhjalikult käsitletud ja teemavaldkonnad on mitmekesised. Niisamuti leidub koole, kus seksuaaltervisest ei räägita peaaegu üldse või heal juhul puudutatakse murdeeas toimuvad muutusi.

Kai Pardile jäi silma, et kõige enam käsitlevadki õpetajad koolitunnis just nimelt murdeea muutusi. "Arvatavasti tehakse seda aga liiga hilja. Ma tean, et see teema on sees viienda klassi inimeseõpetuse õpikus. Nii võib juhtuda, et varem ei räägita sellest üldse. Viiendas klassis õpivad aga 13-aastased. Üsna paljudel on juba menstruatsioon alanud ja keha hakanud muutuma," lausus ta.

Noored ise tunnistasid uuringus, kuidas nad tahaksid, et neid teemasid käsitletaks põhjalikumalt ja juba varasemas kooliastmes. Õpetajad võiksid nende meelest võtta kasutusele ka õppemeetoditena arutelu ja rollimängud. Praegu on valdav õppemeetod Pardi sõnul ikkagi loeng.

Tal oli samas hea meel näha, kuidas paljudes koolides on noored rahul, et seksuaalsust ja selle tähendust inimese elus käsitletakse põhjalikult. Õpilaste arvates räägitakse aga liiga vähe soostereotüüpidest, seksuaal- ja lähisuhtevägivallast, aga ka seksuaalsusest õpilasi ümbritsevas meediakeskkonnas. Näiteks tulevad meediast iluideaalid, kuid noortel puuduvad oskused nende  tõsiseltvõetavust hinnata.

"Mis minule kui arstile muret teeb, on see, kuidas vaid iga kümnes noor ütles, et papilloomiviiruse vastasest ehk emakakaelavähivastasest vaktsineerimisest on räägitud põhjalikult. See on vanuserühm, kus vaktsineerimine peab olema toimunud," tunnistas ta.

Vanemate sekkumist ei soovita

Noorte käest küsiti ka seda, kas nende meelest on seksuaalkasvatus üldse oluline. Üldine arvamus oli, et kindlasti on. Seda peaks nende arvates ka rohkem olema. "Oli isegi selline seisukoht, et vanemad ei tohiks sekkuda sellesse, mida koolis õpetatakse," lausus Part.

Siim Värv töötab ise koolis ja ütles, et seal on tajuda, kuidas noored huvituvad seksuaalsusega seotud teemadest väga. Värv ise usub, et seksuaalharidus on eelkõige koolide kanda. "See ei tähenda, et vanemad oleksid pildist väljas. Ma tahaks eeldada, et vanemad ikka lastega räägivad kehadest, tunnetest ja mis on sobilikud puudutused, mis mitte. Justnimelt teaduspõhise seksuaalhariduse andmist ei saa aga vanematelt oodata. Mina olen varajastes 40. eluaastates mees. Minu kooli seksuaalharidus kindlasti ei toetanud seda, ma saaksin sellest oma lastega mitmekülgselt rääkida," ütles ta.

Kai Part lisas, et mida noorem laps, seda olulisem on vanema roll. "Lasteaias käsitletakse teemasid, kust lapsed tulevad, nende kehaosade nimetusi, kus sobib alasti olla, puudutamise reeglit. Siinkohal on aga oluline, et kõiki lapsi ümbritsevad täiskasvanud sarnaselt toetaksid nende arengut. Seega on vanemate roll ikka üsna suur ja mina näen seda koostööna," rääkis ta.

Ta mainis, kuidas sageli küsitakse koolitustel, mis teemasid tohib mingis vanuses rääkida. Tema vastus on alati ühene: kõikidest teemadest saab igas vanuses rääkida tingimusel, et seda tehakse eakohaselt. "Ega seksuaalharidus ole selline asi, et me nüüd räägime ja noored võtku teadmiseks. See on ikkagi märkamine, reageerimine, igapäevased väikesed vestlused," ütles Part. Ta tõi näite, kuidas osas lasteaedades ongi näiteks maailma tulemise kuu. Lapsed toovad siis kaasa oma ultrahelipildid ja kellegi ema tuleb väikest beebit näitama. Põhiline meetod seksuaalhariduses peakski olema arutelu.

Lasteaias ei räägita Pardi sõnul seksist, vaid sellest, kuidas laps ema kõhus elab ja sealt välja tuleb. "Näiteks viieaastasele võib rääkida, et peab olema üks mees ja üks naine. Kumbki annab ühe raku: seemneraku ja munaraku. See on eriline lähedus ja nad armastavad teineteist. Seda erilist lähedust nimetavad täiskasvanud mõnikord seksiks. Siis hakkab munarakk koos mehe seemnerakuga ema kõhus ühes erilises kohas kasvama, mida nimetatakse emakaks. See on näiteks eakohane käsitlus, kuidas enne kooli saab rääkida ja arutada," tõi Part näite. Ta lisas, et taolistest teemadest pole mõtet hakata rääkima kohe üksikasjalikult, sest see pole antud juhul eesmärk omaette.

Seksist rääkimine on väike osa

Siim Värv ütles, et seksuaalkasvatuse juures seksist rääkimine on tegelikult üks väga väikene osa, küll aga mitte üldse vähetähtis. "Eelkõige räägime kehadest, tunnetest ja suhtlemisoskusest, aga ka enesekehtestamisoskusest. Need on nagunii teemad, mis lapsi huvitavad väga noorest vanusest peale," rääkis ta.

Ta tõi näite oma lapsest, kes ühel hommikul lasteaeda sõites küsis, kuidas lapsi tehakse. "Mina hakkasin kohe mõtlema, et oi, ma pean nüüd hakkama seksist rääkima. Oli väike vaikus, mil kogusin mõtteid. Siis tütar küsis edasi, kas laua peal. Kui ta jätkas juttu, siis sain aru, et tema mõte oli kusagil hoopis muus kohas. Mina mõtlesin aga selgelt üle," meenutas Värv.

Üks murekoht on pornograafia, mis tekitab noortes väärarusaamu kehadest ja valeootusi seksile. "Siin on ohukoht, et põhiline teadmine seksuaalakti kohta tuleb pornograafiast. See huvitab juba päris noori lapsi. Pornograafia on aga pikalt olnud suhteliselt stigmatiseeritud teema. Kes seda üldse vaatab, kas naised ka vaatavad või ainult mehed? Kas nad on mingisugused vastikud räpased vanamehed, kui teha natuke nalja? Ma usun, et mingile põlvkonnale tekivad sellised mõtted pähe," rääkis Värv.

Part ütles, et õpilastega tuleks jõuda nii kaugele, et aru saada, kuidas pornograafia tekitab vaatajas seksuaalset erutust, mis on iseenesest normaalne. Seal nähtud kehad ja suguelundid, aga ka stsenaarium on enamasti ebarealistlikud, mida inimesed oma paarisuhtes läbi elada ei taha.

"Näiteks esitletakse pornograafias väga palju vägivalda, mis pannakse seksuaalselt erutavasse konteksti. Seda, et pornograafia on ebarealistlik, saab hakata taipama see noor, kellel on abstraktse mõtlemise võime arenenud. Näiteks väikesed lapsed võivad pornograafiat nähes ja kedagi karjumas kuuldes mõelda, et keegi on hädas. Seepärast ka arengupsühholoogid ütlevad, et mida väiksem laps, seda tervislikum on, kui ta ei puutu pornograafilise materjaliga kokku," lausus Part.

Eestis on loodud seksuaalvägivalla ohvritele erinevaid teenuseid. Part rääkis, kuidas on palju kuulda sõnumit, et kui midagi juhtub, siis otsi abi. See on tema sõnul aga poolik lahendus. Teise poolena tuleks pöörata rohkem tähelepanu vägivalla ennetamisele. "Siin on küll koolis kindel koht, et nõusolekukultuuri arendada. Noortel tuleb läbi arutada stereotüübid, kuidas näiteks tüdruku "ei" ei tähenda "jah". Kui keegi on joogi välja teinud, kas ma pean siis olema vastutulelik tema soovidele, loetles Part

Neid arutelusid koolitundides algatades on võimalik Pardi sõnul kallutada noorte hoiakuid positiivses suunas. Teisisõnu ei teeks nad varmalt midagi, mille puhul pole kindel, et tema partner on valmis tegema samu asju ."Iga laps sünnib siia ilma teadmisega, et maailma ja inimesi võib usaldada. Meie ülesanne täiskasvanutena on seda hoida," lisas Part.

Mida peaks laps teadma?

Lasteaialapsed peaksid teadma oma kehaosade nimetusi, kus sobib alasti olla ja kus mitte ning kuidas saab laps ema kõhtu.

Ujumisriiete reegel ehk need kehaosad, mis jäävad ujumisriiete või aluspesu alla, on isiklikud ja avalikus kohas kaetud. Laps saab ise otsustada nende kehaosade üle ning keegi ei tohi neid katsuda. Isegi arst küsib enne luba, kui ta lapse kõhtu katsub.

Kuidas rääkida kooliealiste lastega?

Vanem võib anda märku, et ollakse valmis neil teemadel rääkima. Näiteks: "Lugesin täna huvitavat artiklit seksuaalkasvatusest. Me ei olegi varem neil teemadel rääkinud. Kui sa soovid, siis sa võid minu käest alati neil teemadel küsida."