Ligikaudu kolmandik 15–19-aastastest noortest on oma elu jooksul kogenud vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist (25 protsenti) ja alasti eksponeerimist (11 protsenti). Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor, sealhulgas on viit protsenti sunnitud olema seksuaalvahekorras. Nii selgub justiitsministeeriumi tellitud ja Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse tehtud laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringust.

Seksuaalvägivalla riskirühmaks on tõepoolest noored, sageli alaealised, naised. “Elu jooksul on seksuaalvägivalda kogenud 16 protsenti Eesti naistest, seitset protsenti neist vägistati – need on väga suured arvud,” rääkis Tartu ülikooli naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part. “Ent seksuaalvägivalda kogevad ka mehed.”

“Seksuaalvägivalla lühi- ja pikaajalised tervisemõjud on märkimisväärselt suured. Muuhulgas võib see põhjustada depressiooni, suitsidaalsust ja kroonilisi valusündroome. Sellest hoolimata pöördub abi järele vaid väike osa ohvritest,” kirjeldas Part praegust olukorda.

Kõige enam pöördutakse siiski tervishoiusüsteemi, seejärel politseisse. Arsti sõnul on see tingitud muuhulgas sellest, et sageli ohvrid ei julge pöörduda, kartes taasohvristamist või süüdistamist. “Kuna ohvrid on eelkõige hirmul oma tervise pärast, siis osa ohvritest siiski jõuab arsti vastuvõtule ja seda asjaolu tuleks heas mõttes ära kasutada.”

“Õigeaegsel pöördumisel tervishoiuasutusse on võimalik ühemomentselt koguda ja talletada tõendid, mida hiljem saab kasutada menetlusprotsessis; teha meditsiiniline läbivaatus; anda kriisiabi; suunata ohver järelravisse ning toetada politseisse pöördumist,” loetleb Part. “See kõik aitab ennetada seksuaalvägivallast tingitud negatiivseid tervisemõjusid.”

“Väga oluline on laiemalt teadvustada, et pöörduda tuleb kohe, soovitavalt esimese ööpäeva jooksul, pärast seksuaalvägivalla toimumist, mitte pesta, süüa juua ega riideid vahetada – nii on võimalik koguda tõendmaterjali ohvri kehalt ja riietelt,” lisas naistearst.

Ohvriabi paraneb

Praegu on Eestis selline mitmekülgne abi ohvritele alles algusjärgus. Ometi nõuab selle väljaarendamist Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsioon, millega Eesti on liitunud.

Tartu ülikooli kliinikumi naistearstide Kai Pardi ja Made Laanpere eestvedamisel on tehtud ettevalmistusi, et juba selle aasta maist saaks seksuaalvägivalla ohvritele mitmekülgset abi anda nii Tartus, Tallinnas, Ida-Virumaal kui ka Pärnus.

Eestvedajad on selleks ettevalmistusi teinud eelkõige Norra rahastatud Eesti seksuaaltervise liidu projekti raames, mis kannab nime „Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine“. Selles teevad koostööd kümmekond asutust: Eesti seksuaaltervise liit, Tartu ülikooli kliinikum, Lääne-Tallinna keskhaigla, Põhja-Eesti regionaalhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla, Eesti kohtuarstliku meditsiini instituut, sotsiaal- ja justiitsministeerium, politsei- ja piirivalveamet, naiste varjupaigad, Oslo ülikooli seksuaalvägivalla keskus.

Üheskoos on koostatud juhis meedikutele ja protokoll seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuseks, esmase kriisiabi pakkumiseks ja järelraviks; laiali on jagatud esimesed asitõendite kogumise karbid (examination kit); koolitamisel on praegu 250 haiglates töötavat meedikut; juba on koolitatud politseinikke, prokuröre ja kohtunikke; kooskõlastatud on ministeeriumidevaheliselt ja tervishoiuasutustes seksuaalvägivalla ohvrite abistamise vajalikkus ja võimalikkus.

Seksuaalvägivalla ohvrite esmane abistamine hakkab plaanikohaselt toimuma Tartus, Tallinnas, Ida-Virus ja Pärnus valdavalt haiglates töötavate meeskondade baasil ja järelravi peamiselt seksuaaltervise kliinikutes Tartus ja Tallinnas.

Vajalik lisafinantseerimine – näiteks psühhosotsiaalse kriisiabinõustaja visiidid, arsti lisategevus vägivallaohvritelt asitõendite kogumiseks; järelravi; teenuse koordineerimine valitud tervishoiuasutuste vahel – on plaanitud sotsiaalministeeriumi poolt alates maist 2016. Ka Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku arengukavas 2016–2019 on plaanitud seksuaalvägivalla ohvrite multidistsiplinaarse abi väljaarendamine koostöös erakorralise meditsiini osakonna ja seksuaaltervise kliinikuga.

Kai Part. (Foto: Erakogu)

Suurbritannia kogemus õpetab

Lisaks täiendab naistearst ning programmi käivitaja ja eestvedaja Kai Part end praegu Tartu ülikooli kliinikumi, arstide liidu ja Tartu seksuaaltervise kliiniku toetusel Suurbritannias Manchesteri ülikooli seksuaalvägivalla keskuse kursusel “Forensic and Medical Examination for Rape & Sexual Assault Course (FMERSA)”.

“Sain juba esimeselt kolmepäevaselt sessioonilt mitmeid mõtteid, kuidas viimistleda praegu Eestis valmivat seksuaalvägivalla ohvrite juhendit meedikutele,” rääkis jaanuari lõpus neljaosalise kursuse esimese osa läbinud Part. “Näiteks saame täpsustada tõendmaterjali (DNA) kogumise viise ja ajaperioode ning HIV kontaktijärgse profülaktilise ravi näidustusi.”

Pardile avaldas muljet ka see, kuidas nii Suurbritannia abiandjad kui politseiuurijad keskenduvad küsimusele, kas seksuaalvägivalla toimepanija küsis ohvri nõusolekut ja kas ohver oli üldse nõusolekuvõimeline. “Näiteks pole ohver võimeline nõusolekut andma olukordades, kus ta on joobes või uimastatud, teadvuseta olekus, teatud puudega või ebapiisava arusaamisvõimega. Viimaste hulka kuuluvad ka lapsed,” rääkis ta.

“Ka ootamatu rünnaku ja ähvardamisega võib kergesti saavutada olukorra, kus ohver lülitub instinktiivselt niinimetatud “mängi surnut või põgene“ seisundisse, tardub ja ei osuta vastupanu. Seda ei saa aga tõlgendada nõusolekuna. Neil juhtudel on väga tõenäoline, et vägivallatseja teadlikult kasutab ohvri nõusolekuvõimetust lihtsalt ära.”

Part lisas, et sageli pole seksuaalvägivalda võimalik tõendada, kuna puuduvad pealtnägijad ja vigastused ning seetõttu võibki uurimine jõuda niinimetatud „sõna sõna vastu“ faasi.

“Väga huvitav oli ka Manchesteri seksuaalvägivalla keskust külastada. Keskuses tegeletakse nii laste, noorte kui täiskasvanutega, kes on langenud seksuaalvägivalla ohvriks. Suur rõhk on esmasel kriisiabil, tõendmaterjali korrektsel kogumisel, koostööl sotsiaaltöötajate ja politseiga.”

St. Mary seksuaalvägivalla keskus on Suurbritannias vanim omataoliste seas ja üks vanimaid Euroopas, kirjutab Kliinikumi Leht. See on loodud 1986. aastal ja kokku on keskusest abi saanud üle 15000 seksuaalvägivalla ohvri. Keskuses pakutakse multidistsiplinaarset esmast abi ja järelravi. Samuti juhendatakse uute keskuste loomist mujal Suurbritannias ja viiakse regulaarselt läbi rahvusvahelisi täiendõppe kursusi.

Kursusel käsitletakse vägistamisohvritele multidistsiplinaarse abi pakkumist tervishoiusüsteemis. Käsitletakse nii meditsiinilisi, psühholoogilisi, kohtumeditsiinilisi, sotsiaalseid kui ka legaalsed aspekte.

Kursuse käigus külastatakse ka seksuaalvägivalla ohvrite abistamisega seotud asutusi ja õpitakse praktiliselt laste ja täiskasvanud ohvrite (kohtu)meditsiinilist läbivaatust, tõendmaterjali kogumist, professionaalse tunnistuse koostamist, psühholoogilise abi andmist. Õpitakse ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide käsitlust seksuaalvägivalla ohvril. Kursus lõpeb sertifitseerimisega.