Seksuoloog Liisa Larm rääkis, et mõiste juhukakultuur (inglise keeles hookup culture) kannab endas ekslikku ja negatiivset hinnangulist varjundit. "Kui selle mõiste laiemat definitsiooni vaadata, siis tegelikult ongi see lihtsalt pühendumiseta erinevat tüüpi suhted. Selles on seksi, aga näiteks ka amelemise sessioone," sõnas Larm Raadio 2 saates "Piltlikult öeldes".

Tema sõnul ei ole juhusuhted midagi uut ega kao kuhugi ning samamoodi ei kao juhusuhete tõttu ära sügavalt pühendunud suhted nagu abielud. 

Juhusuhted teeb atraktiivseks võimalus ebamugavatest olukordadest ja vestlustest kõrvale hiilida. "On võimalus öelda, et sorry, me siin ainult seksisime. Saab käed üles tõsta ja öelda: pole minu asi, pole suhteski," sõnas Larm. 

Igapäevaselt seks coach'i, seksuoloogi ning Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitajana tegutsev Liisa Larm seostab juhusuhete kultuuri laiemalt seksuaalse jõustamisega, eriti naiste puhul. "Naised saavad väga palju seksuaalset enesekindlust juurde, et lahti murda sellest, mida neil on ühiskonna poolt alati oodatud," ütles ta.

Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professori Katrin Tiidenbergi hinnangul on mitmed suuremad ühiskondlikud muutused loonud soodsa pinnase juhusuhete tõusule. Paljud inimesed töötavad või elavad keskkondades, kus uute inimestega kohtumine on keeruline, mistõttu on tutvumine kolinud selle jaoks spetsiaalselt loodud rakendustesse.

"Sotsiaalmeedia on muutunud domineerivaks suhtlustaristuks. Rakendused võimaldavad kohe leida kellegi, kes on kuskil lähedal ja huvitatud samadest asjadest, olgu see seks või kinnominek," selgitas Tiidenberg. 

Tutvumisrakenduses tekkinud armuleek võib kustuda sama kiiresti, kui see lõkkele lõi, sest uue tutvuse leidmine on alati mõne kliki kaugusel ja uus match ei pea sugugi samas konnatiigis paiknema. "Seal ei ole enam ainult meie olemasolevad sotsiaalsed ringkonnad, vaid see hõlmab kogu Tallinna, kogu Eestit või isegi Helsingit," märkis Tiidenberg. 

Liisa Larm tõi aga välja, et juhusuhe annab küll kiire lähedustunde, rahuldades inimlikku baasvajadust, ent muutub sama kiiresti keeruliseks, kui hakatakse ootama midagi, mida vastaspoolele ei väljendata. 

"Ühes uuringus, mida lugesin, tuli välja see, et naised lähevad rohkem juhusuhetesse mõttega, et äkki teisel poolel tekivad minu vastu tunded. See on väga tugev ootus, aga sellega võib väga valusasti kõrvetada saada. Seega soovitan kindlasti ausalt oma ootusi väljendada," sõnas Larm. 

Tutvumisrakendustes seiklemine moodustab suure osa 28-aastase Taneli juhusuhete kogemusest, kes kinnitab Tiidenbergi ja Larmi hinnangut, et rakendused kiirendavad kontakti tekkimist, aga ka selle kustumist. Ka siis, kui omavahel on hea klapp ja potentsiaali pikaajalise suhte jaoks.

"Reedeti või laupäeviti, kui kumbki on võib-olla natukene veini joonud ja kirjutab teisele, et võiks kokku saada, aga teine pool ütleb ei, siis hommikul jääb see kuidagi sinnapaika. Et õhtul kirjutatakse suuri sõnu ja siis pärast hommikul kaob teine inimene ära. Siis ei vaata hommikul seda suhet sama pilguga," rääkis Tanel. 

Kuigi juhusuhetesse hüppamine tundub pealtnäha lihtne ja lõbus, kaasnevad selle elustiiliga Katrin Tiidenbergi sõnul teatud hirmud ja stigmad. Tutvumisrakendustes juurdub esemestav suhtumine, mis õpetab ja innustab nii ennast kui ka teisi kategoriseerima, olgu selleks pikkuse, kaalu, silmavärvi või riietuse alusel. "Need on klassikalised asjad vanast ajast, aga seda on tutvumisrakendustes peenhäälestatud. Kehaosadest, riietest või juustest ideaalse partneri kokkupanek haakub sellega, kuidas tekib intiimsus või tähenduslik seotus teise inimesega," selgitas Tiidenberg. 

Sarnaselt leiab Larm, et inimestel on üsna palju hirme eksimise ja halva mulje jätmise osas. "Tahame olla hästi eeskujulikud, et keegi ei saaks meid kritiseerida. Kõik peab olema õige ja korras. Teiste inimeste arvamusi võetakse väga arvesse ja see jääb hinge," täpsustas ta.

Larmi sõnul tasub nii juhusuhete kui ka püsisuhete puhul endalt küsida, kust tekivad ootused, mis mõjutavad teatud viisil käituma või tekitavad tunde, et käituma peab ainult ühte kindlat moodi. Sageli ei tulene need arusaamad inimese enda vajadustest, vaid väljastpoolt, näiteks perekonnalt, sõpradelt või ühiskonnast.

"Ei ole õigeid või valesid suhteid. Nii kaua, kui ei kahjusta iseennast ega teisi, siis isegi taevas pole piiriks. Põhiline on see, et sa iseennast toetaks. Ja kui ei toeta, siis võiks olla julgust teha neid samme, et seda muuta," ütles Larm lõpetuseks. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika". Autorid on magistrandid Anna-Liisa Sootalu, Evelina Koidu, Henrik Laever ja Mark Joonas Toomsalu.