Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õpilane Karili Laasik uuris ligi 600 näite põhjal, milliseid küsimusi on Eesti 10. klassi õpilased kaheksa aasta jooksul perekonnaõpetuse tundides esitanud. "Teema on oluline, kuna kodudes meie kultuuriruumis pole kombeks rääkida seksist: vähemalt mitte põhjalikult," selgitas ta konverentsiettekandes.

Kui kodus seksuaalsuse teemal ei arutleta, saab noor Laasiku sõnul seksuaalsuse kohta usaldusväärset infot ainult koolist. Seal on hariduse tase aga väga erinev ja õpetajatel puuduvad õpilase sõnul konkreetsed õpetamisjuhised. "Seega saavad noored oma informatsiooni internetist. Seal on aga hästi palju müüte ja valeinformatsiooni, mis hägustab noore pilti seksuaalsuhetest," sõnas ta.

Laasik jaotas noorte esitatud küsimused kategooriatesse. Kõige enam ehk 184 juhul küsisid noored vahekorraga seotud küsimusi. Sinna liigitas ta küsimused näiteks füüsiliste aistingute, naudingu ja seksiteemaliste vestluste kohta."Küsiti, kuidas partneriga rääkida ja kuidas seksist keelduda," tõi ta välja. Õppekavas ei mainita seksuaalvahekorda Laasiku sõnul üldse: "Noored saavad seega enamuse info pornograafiast, mille sisu on kommertslikel eesmärkidel ilustatud. See ei aita kaasa noore seksuaalsuse väljakujunemisele."

Laasiku sõnul huvitas hirmutavalt palju ehk 32 juhul noori seksuaalvägivallaga seonduv. Ta täpsustas, et õppekavas käsitletakse vägivalla eri liike, tundemärke ja vägivalla korral abi saamist. "Kahjuks ei ole õppekavas vägivallast tuleneva trauma käsitlemist ja sellega hakkama saamist, mille kohta õpilased tegelikult kõige rohkem teada tahtsid," tõi ta välja. Ühtlasi näitasid noorte küsimused, et abi saamise osa oli neil tegelikult omandamata.

Laias laastus oli enamik küsimusi Laasiku hinnangul murettekitavad. Näiteks küsisid noored, kas seksuaalvägivald on okei, kas nad on normaalsed, kui nad ei tahagi seksida ja kas orgasmi saab saada alles pärast sünnitust. "Kuna paljud küsimused olid esitatud täpselt selles vormis, et "kas see on okei?" ja "kas ma olen normaalne?", siis on õpilastel ilmselgelt jäänud omandamata kontseptsioon, et seksuaalsus on väga mitmekesine," märkis Laasik.

Teiseks ei näe noored tema sõnul seksi kui naudingut mõlemale osapoolele. "Küsimusi vaadates jäi väga selgelt silma, kuidas populaarne on orgasmide teesklemine. Samuti ei taju õpilased piiri reaalsete olukordade ja pornos nähtu vahel," sedastas ta. Ühtlasi ilmnes, et noored ei suuda omavahel rääkida, kui vahekord pole nauditav või esineb muid probleeme.

"Kui õpetadagi rohkem lihtsalt eneseväljendust ning õpilane ise julgeks ja oskaks rääkida seksist, sealhulgas tehnilisest poolest, saaks paljud nendest teemadest iseenesest lahendatud," ütles Laasik intervjuus Novaatorile ettekande järel. Samuti ei puuduta õppekava tema sõnul üldse seksuaalfunktsiooni häireid. "Räägitakse minimaalselt seksist ja mitte sellest, mis võib valesti minna või mingitest negatiivsetest pooltest," osutas ta.

Laasiku hinnangul on õppekava koostatud mõneti vananenud arusaamade järgi ja õpilased on sellest sammu võrra ees: "Kui õppekava ütleb, et seksuaalsuhe on isikliku läheduse vorm suhtes, siis õpilased saavad aru, et see on palju enamat. Seksuaalsuhet ei pea tingimata armastusega seostama, vaid seda saab vaadata ka täiesti eraldiseisva osana." 

Päris tähelepanuta perekonna ja laste kasvatamisega seotud küsimusi Laasiku sõnul jätma ei peaks. "Keskenduda võiks kasvõi varem koolis rohkem seksuaalsusele, et saada vähemalt see läbitud. Siis on ju täiesti okei sinna otsa õppida ka abielu ja perekonna kohta," pakkus ta välja. Gümnasist ei samastu veel pereelu teemadega ja Eesti ühiskonnas vaadatakse noorelt rasestumisele Laasiku sõnul pigem halvasti.

Kõige vähem tekkis noortel küsimusi koolis rohkem käsitletud suguhaiguste ja raseduse teemadel. "Minu hinnangul gümnaasiumis suguhaigusi võib-olla nii palju käsitlema ei peaks. Me teeme seda juba põhikoolis väga mitu korda," ütles Laasik. Neil teemadel on tema sõnul juttu bioloogiatunnis ja usaldusväärset infot nende kohta võib hõlpsalt leida internetistki.

Laasiku sõnul tasuks kooliõpetuses vahekorraga seotud teemadel rohkem rääkida. Liiatigi puudutasid paljud küsimused noorte isiklikke kogemusi. Sestap sõnas Laasik, et noortes küsimusi tekitanud teemade põhjalikum läbimine hoiaks ära probleeme noorte igapäevaelus. "Tuleks uurida, kui palju noored täpselt teavad ja mida nad teada tahaks. Noorte sõnu tuleks õppekava koostades kuulda võtta," ütles ta. 

Tabudega palistatud õpetus 

Samas konverentsiettekandes tutvustas oma uuringutulemusi ka Tallinna Ülikooli magister ja Pelgulinna riigigümnaasiumi õpilasnõustaja Katriin Kütt-Oad. Magistritöös uuris ta noorte arusaamist ja ootusi seksuaalharidusele. "Tahtsin noorte käest küsida, et kui nad kuulevad mõistet seksuaalharidus, siis mis see nende jaoks on, ja mida nad tahaksid, et see tegelikult oleks," meenutas ta. Samuti huvitas teda, kuivõrd jäädakse kinni sõnasse seks, kuivõrd nähakse laiemat pilti ja mis takistab sujuva seksuaalhariduse andmist.

"Vestlustes ja fookusrühma intervjuudes tuli esile, et on väga häid inimeseõpetuse õpetajaid, kes teevad väga head tööd, aga seda oli vähe," sedastas Kütt-Oad. Pigem selgus, et seksuaalhariduse tundides tekkis noortel võõrandumistunne. Näiteks võis ette tulla, et mingitest teemadest ei räägitud ning mingitest teemadest rääkimine käis ebamugavuse ja tabu saatel. "Võõrandumine tekibki sellest, et seksuaalharidus ja elukogemus ei ühti," ütles magister.

Võõrandumist võis ette tulla kahel moel. "Ühtepidi on mul juba mingid kogemused, mis on tulnud enne seda, kui minuni jõudis õpik, õpetaja, haridusprogramm, muuseumikülastus või lõpuks vestlus vanematega," loetles ta. Teistpidi võib noor Kütt-Oadi sõnul tunda vastandumist: "Gümnasistina olen kohas, kus "tahan olla vaba jne", aga mulle räägitakse pereplaneerimisest. Siis mõtlen küll, et oot-oot-oot, seda ma ei tee veel pikka aega." Teisisõnu võib noor küll aduda, et tal on pereelu-teadmisi tulevikus vaja, aga nüüd ja praegu ta nendega tegeleda ei taha.

"Kui noored siis vestlustes hindavad oma seksuaalhariduse saamist, tekib hästi suur kriitika," märkis Kütt-Oad. Noorte jutust jäi talle mulje, justkui oleks seksuaalsusega seonduvat mainitud aastate jooksul vaid pisteliselt. Magistri sõnul pilt siiski nii trööstitu pole ja varjatumatel kujudel on seksuaalsusest räägitud rohkem. 

Noored aga kurtsid, et eri tundides räägitut ei seostatud nende jaoks seksuaalsusega. "Matemaatika ja keemia vahepeal ma korraks räägin, kuidas olla inimene. Selle pinnalt ma siis proovin olla inimene ning saada hakkama kõigi nende lõppevate ja tärkavate suhetega, mis mu ümber on," piltlikustas ta.

Kütt-Oadi jaoks tuli huvitavana välja seegi, et praegu räägitakse seksuaalsusega seoses väga palju riskidest. "Kui kutsume kedagi kooli rääkima, siis tavaliselt sellest, mis on see halb, mille pärast peaksid kõik käituma viisakalt ja mitte tegema halbu asju," osutas ta. Noored ise ootasid aga terviklikumat käsitlust, mis ei jääks niivõrd kinni anatoomiasse, vaid avaks, kuidas teistega paremini suhelda.

Nagu näitasid fookusrühma intervjuud sõpruskondadega, on noored ise harjunud omavahel seksist rääkima. "Nad räägivad sellest omavahel aktiivselt ja tänapäeval väga mitmekesiselt. Vastav sõnavara on väga uhkesti laienenud," tõi magister välja. Ehkki eestikeelsed allikad on olemas, lähevad noored teadmislünki täitma pigem ingliskeelsesse inforuumi, kus kõik allikad ei pruugi olla usaldusväärsed. Edaspidi vääriks Kütt-Oadi sõnul uurimist, kuidas mõjub noortele Tiktok, kus ringleb samuti ohtralt seksuaalsuse teemalist sisu.

Klassijuhataja võib ka olla seksuaalharija

Ettekannetele järgnes paneelarutelu, kus Karili Laasiku ja Katriin Kütt-Oadi kõrval osalesid Kärdla kooli direktor ja Inimeseõpetuse ühingu asutaja Margit Kagadze, Jõgevamaa gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja ja Inimeseõpetuse ühingu juht Silja Piir ning Tartu Noortekeskuse noorsootöötaja Markos Parve. Panelistid mõtisklesid seksuaalhariduse üle inimeseõpetuse õpetaja vaatevinklist.

Arutelu juhtinud Trine Tamme sõnul jäi ringist kõlama kolm mõtet. "Esiteks tuleb olla eneseteadlik: kus on minu tugevused või nõrkused, kus ma midagi ei tea, ja olla valmis seda tunnistama," sõnas Tamm. Teiseks ei ole inimeseõpetuse õpetaja oma teemadega üksi, vaid saab loota noorsootöötajatele, seksuaalkliinikutele ja ühismeediavõrgustikele. "Kolmandaks uudishimu: et ma õpetajana tahan noortega koos avastada seda teemat," lisas Tamm.

Markos Parve tõi välja noorsootöö toetava panuse. Kui koolis peab õpetaja tegelema ainealaste teemadega ega jõua kõigile õpilaste küsimustele vastata. "Kahjuks väga paljud õpetajaid ei tea, mis võimalusi noortekeskused pakuvad. Noortekeskusest saab noor nõustamisteenust, mida väiksemas kohas on keeruline mujalt saada, saab puhtalt terviseteadmisi ja ka näiteks kondoome," loetles Parve.

Jutuks tuli murekoht, et mõnes koolis ei toeta juhtkond seksuaalhariduse andmist ja inimeseõpetuse õpetaja võib jääda kollektiivis justkui häbimärgi alla. Kütt-Oad tõdes arutelu järel, et tema kogemus on teistsugune. "Teinekord kooli juhtkond just väga toetab ja ütleb, et tahamegi saada noori, kes oleksid hästi ennastjuhtivad. Kes oleksid valmis eksima-katsetama-proovima ja saama hakkama erinevates situatsioonides ning seksuaalsus on üks osa sellest," ütles ta.

Niisamuti arutlesid panelistid, et kui inimeseõpetuse tunnis jäävad seksuaalsusteemad katmata ja sõpradele loota ei saa, võib noor saada oma seksuaalhariduse kellelt iganes. "Sinu seksuaalharija võib olla sinu sõbra ema. Või näiteks räägid väljasõidul sellest oma klassijuhatajaga, kes pole kunagi olnud sinu inimeseõpetuse õpetaja," ütles Kütt-Oad arutelus. Sestap peaks iga õpetaja olema teadlik, milliste hoiakutega ta noorele inimesele otseselt või kaudselt seksuaalsusest räägib: olgu füüsikaülesande kirjelduses või isiklikku eluseika jagades. 

Nii Kagadze, Piir kui ka Kütt-Oad nõustusid, et õpetajakoolituses võiks iga tulevane õpetaja saada mingigi ettevalmistuse selliste teemade käsitlemiseks. "Kohati on raske seda siiski päris kohustuslikuks teha. Olen nõus Margitiga (Kagadze, toim), et kui on väga halvasti antud seksuaalharidus, siis see võiks olla olemata. Kui on inimene, kes ei soovi või suuda saada mingist teemast üle, siis las tal olla õigus vaikida," sõnas Kütt-Oad.

Omaette tuli jutuks ka õpetajate täienduskoolituste küsimus. Kagadze osutas, et õpetajad võivad koolitusi peljata, kuna koolituse korraldaja ei mõju usaldusväärselt. "Kui koolitusi erinevatest seksuaalorientatsioonidest ja nende käsitlemisest koolis korraldaks näiteks Tartu Ülikooli teaduskool, on see aga turvaline," sõnas ta. Kütt-Oadi sõnul on Tervise Arengu Instituut ja aineliidud teinud projektirahastusega küll häid programme, kuid püsiv usaldusväärne värskeima teaduspõhise infoallikas õpetajatele vajab veel loomist.

Hea meelega näeks magister, et koolipingi kõrval saaks Eesti inimesed seksuaalharidust ka veel leiutamist vajavatest mitteformaalsetest formaatidest. "Toome näiteks mingi huvirühma kokku ja vahetame kogemusi. Mõtle, kui tore oleks, kui koos oleksid inimesed vanuses 8–80 ja me saame rääkida inimese seksuaalsusest," sõnas ta. Ajaloos tagasi vaadates poleks sellises kogukondlikus arutlemises magistri sõnul midagi kummalist – minevikus on seksuaalsusest räägitud avatumalt, kui inimesed sageli arvavad. "Võrdse partnerina laua ääres olemist ja rääkimist oma vajadustest võiks tänapäevalgi olla rohkem," tõdes ta.

Kui Kütt-Oadi sõnul jätab erinevate sooidenditeetide käsitlus koolitunnis soovida, siis Kagadze hinnangul peaks seksuaalharidus kõnetama ka heteronoort. "Soorollide problemaatika on aastatega muutunud. Tänapäeval vähemalt gümnaasiuminoorte jaoks ei ole mehelikkuse ja naiselikkuse küsimus enam probleem. Pigem on neil vanematega teatud teemadel väärtuskonfliktid," tõdes Piir arutelu järel. Kõik osalised olid ühel meelel, et seksuaalse identiteedi poolest on kõigil õigus oma tunnetele ja soovidele, kuni kõik osapooled on toimuvaga nõus. "Siltide panemine ei ole okei. Kõigil on õigus olla, kes nad on," ütles Piir.

Ettekanded ja aruteluring "Inimeseõpetus ja seksuaalharidus läbi noorte silmade" toimusid Eesti Rahva Muuseumis peetud seksuaalharduse konverentsil "Esimene suudlus" 17. mail.