"Seksuaalkasvatusega tegeleme ka siis, kui me teadlikult seda ei tee – kui ignoreerime teatud teemasid ja lükkame mingeid asju vaiba alla," ütleb seksuaaltervise ja -hariduse ekspert Kristina Birk-Vellemaa. Teadliku seksuaalkasvatuse hulka saab aga lugeda teabematerjalid, koolitunnid ja kodused vestlused. Mõlemat tüüpi seksuaalkasvatuse viisid on eksperdi sõnul viimase poolsajandiga muutunud, kuid arenguruumi on endiselt.

Oma hiljuti kaitstud magistritöös tegi ta süvaintervjuud 22 naisega, kes sündisid aastatel 1971–1981. Nende kujunemisiga jäi hilissotsialismi või siirdeperioodi. "Intervjuude põhiteemad olid nende mälestused ja kogemused seoses tolle ajaga," ütleb uurija. Täpsemalt huvitas teda see, kas ja kuidas tajuvad uuritavad lapsepõlves ja teismeeas saadud seksuaalkasvatuse mõju nende seksuaalsele enesekehtestamisele.

Mingist ühtsest "nõukogude (naise) seksuaalsusest" Birk-Vellemaa sõnul rääkida ei saa, sest see oli periooditi, aga ka riigiti ja piirkonniti erinev. "Minu töö hõlmab eeskätt perioodi, mida me mõistame nii-öelda küpse sotsialismina," seletab ta. Kui 1960. aastatel, Hruštšovi sula ajal, oli seksuaalsusega seoses tunda mõningast vabanemist ja selle üle isiklikus sfääris ka arutleti, siis 1970. aastatel toimus taas konservatiivsem pööre.

Vatti saanud põlvkond

"Tänapäevaseid mõisteid kasutades ütleksin, et peamine joon või märksõna toona oli seksnegatiivne seksuaalkasvatus," märgib Kristina Birk-Vellemaa. See tähendab, et seksuaalsust ei käsitletud elu loomuliku osana, vaid vaikiti maha. Intervjuudest koorus uurija sõnul välja ka tunnetus, et hilisnõukogude aja seksuaalharidus oli nii koolis kui ka kodus stigmatiseeriv ja manitsev. Siirdeperioodil lisandus suurem oht langeda seksuaalvägivalla ohvriks, sest vaba riigi kontekstis näis justkui kõik lubatud.

"See on küll minu tõlgendus, aga naiste lugudest tuleb välja esiteks vägivallaoht ja teiseks menstruatsiooniga seoses oht olla naeruvääristatud, sest sa ei tea, millal sul menstruatsioon hakkab. Sul ei ole alati ligipääsu erinevatele vahenditele," kirjeldab ekspert. Samas rõhutab ta, et lugudes avanenud pilt on alati kirju ja pelgalt tema valimiski olid jutustajate kogemused pigem erinevad.

Näiteks leidus inimesi, kes enne menstruatsiooni ehk päevade algust selle kohta juba midagi teadsid, sest seda teemat hädapärast kodus käsitleti. "Samas oli ka mõni väga ilmekas näide, kus tüdruk oli 18, kui ema ütles, et kas me nüüd võiks menstruatsioonist rääkima hakata. Samas tüdrukul juba ammu päevad käisid, nagu ta ise seda väljendas," võrdleb Birk-Vellemaa.

Kõige suuremat häbistamist ja piinlikkustunnet kohtaski ta menstruatsiooniga seotud lugudes. "Mõtleks, milline vaev on keskmiselt üks nädal kuust poolele elanikkonnale kontekstis, kus sul ei ole ligipääsu menstruatsioonitarvikutele," toob ta välja. Näiteks jäi teda uurijana kummitama lugu, kus tüdrukul algas menstruatsioon üheksa-aastaselt, ent ema juttude põhjal tüdruk vähemalt teadis, millega tegu. 

"Üks asi on teadmine. Teine asi on pädevus, mida sellega peale hakata. Kolmas asi on, kas sa saad seda praktikas ka teostada," loetleb Birk-Vellemaa. Teavitav kirjandus eesotsas Ene Koogi 1978. aastal ilmunud teosega "Tütarlapsest sirgub naine" soovitas neidudel kasutada ühekordseid hügieenisidemeid, mida defitsiidiühiskonnas oli apteegist harva saada. Sestap õmblesid naised endale toona ise riidelappidest ja käsitöövatist korduskasutatavaid sidemeid või kasutasid muid käepäraseid vahendeid. "On jagatud lugusid nii käsitöövatist kui ehituskauplusest saadud isolatsioonimaterjalist riidelappide vahel," täpsustab uurija.

Nii teadis ka oma lugu jutustanud naine üheksa-aastaselt, et vaja on vatti ja kangast. "Kes kasutas marlit, sellel oli veel hästi, aga tema rääkis, kuidas ta kogus vanu riideid ja kaltse. Tal oli voodi kõrval kast, kuhu ta need pärast pani," sedastab uurija. Kuna tüdruk ei teadnud, kuidas sidemeid pesta või kus neid kuivatada, kogus ta määrdunud sidemed kasti ja viskas hiljem salaja naabrite prügi hulka.

"Menstruatsiooni vaev, häbi ja stigma tulid väga selgelt sealt loost välja," osutab Birk-Vellemaa. Kuna menstruatsioon, kehapilt ja seksuaalsus on eksperdi sõnul omavahel tihedas seoses, võib igasugune päevadega seotud häbistamine kanduda edasi pingeks ja piinlikkusetundeks seoses seksuaalsuse kui sellisega. "Ma arvan, et me ei ole mõelnud ega mõtestanud tegelikult seda, kui palju menstruatsiooniga seotud häbi, pinge, vaev ja tabud on meie seksuaalset minapilti tervikuna mõjutanud," osutab ta.

Seksuaalharidus, aga mitte ainult

"See, kuidas me mõtestame seksuaalkasvatust, vajab muutust," ütleb Kristina Birk-Vellemaa. Tänapäevaks on Eesti ühiskonnana tema sõnul seksuaalhariduses juba suuri edusamme teinud. Näiteks on alates 1996. aastast õppekavas olemas ja nüüdseks korduvalt reformitud õppeaine "Inimeseõpetus", mille raames ka seksuaalkasvatust käsitletakse. "Küsimus on aga selles, kui kvaliteetselt seda antakse. See on endiselt väga-väga ebaühtlane," osutab uurija. 

Siiski loodab ta, et seksuaalkasvatust hakatakse üha enam nägema kogukondliku tegevusena. Teisisõnu ei peaks sel teemal õpetust jagama üksnes kodus ja koolis, vaid laiemalt huviringides, trennides või üldiselt argielus.

"See on midagi, mis algab sünnist saadik – algab sellega, kuidas me oleme," ütleb ta, "mitte sellega, et vaatan, kuidas 11 on paras vanus ja võiks nüüd täna teeõhtul kodus rääkida seksuaalsusest. Päris niimoodi ei peaks see käima. Teatud teemasid, mille kohta laps küsib ja vanemal ei ole valmis vastust, võib eksperdi sõnul ka eraldi teeõhtul käsitleda. "Peamine, et lapsevanem on avatud ja valmis selleks," ütleb ta.

Intervjueeritavad tõid Birk-Vellemaa sõnul samuti välja, et tahavad oma lastega toimida teisiti ja juba käituvadki nendega teisiti. "Siin avati isiklikumaid kogemusi ja seda, kui palju lapsed näiteks ise räägivad ja küsivad. Peamiselt toodi välja seda, kuidas keegi oma lastega on," meenutab ta. 

Uurijana tajus ta intervjueeritavate meenutustes ka suurt üksindustunnet nende endi lapsepõlve pereringis. "Ma julgeksin teha küll sellise üldistuse, et mida lähedasemana tajutakse suhteid oma vanematega, seda turvalisem on ehk olnud kasvamise teekond," sõnab ta. Nii ütlesid uuritavadki, et nemad tahavad vanematena olla oma laste jaoks olemas.

Avatud suhtlus on Birk-Vellemaa sõnul oluline ka partnerite vahel, sest seksuaalhariduse kõrval mõjutab just see inimese seksuaalset enesekehtestamist ja naudinguid. "Kas ma algatan seksi? Kas ma kommunikeerin seda, mida ma naudin seksuaalsetes tegevustes? Kas ma loobun soovimatutest, seksuaalkogemustest ja julgen öelda "ei"?" toob ta näiteid. 

Omavahelise suhtluse tähtsusele osutab tema sõnul 2017. aastal tehtud nii-öelda orgasmilõhe uuring, kus võrreldi heteroseksuaalsete meeste ja naiste ning muu seksuaalse sättumusega meeste ja naiste orgasmi kogemise sagedust. "Kõige sagedamini koges viimases vahekorras orgasmi heteroseksuaalne mees ja kõige harvemini heteroseksuaalne naine," sedastab uurija. Teise naisega suhtes naiste vastuste põhjal oli nende orgasminäitaja kõrgem. "Ma arvan, et sellised uuringud, mis näitavad suhtluse olulisust ja teatud puudujääke, osutavad, et meeste seksuaalharidus on samamoodi oluline," ütleb ta.

Birk-Vellemaa intervjuudes tõid naised seksuaalkasvatuse ja avatud suhtluse kõrval välja muidki tegureid, mis nende seksuaalset enesekehtestavust mõjutasid. "Väga lihtsustatud oleks üldistada, et seksuaalhariduses ongi ainult kõik kinni," märgib ekspert. Näiteks nimetasid uuritavad mõjuritena ka enda iseloomuomadusi, kodust keskkonda, lapse saamist ja kehalist enesekindlust.

Tööd tehes tajus uurija, kuidas tema enda lapse- ja noorukiea mälestused kohtusid teiste sama põlvkonna esindajate mälestustega. "Sa ei ole üksi oma kogemustega, sest neid kogemusi on meeletult-meeletult palju ja minu töösse jõudsid ainult jagatud kogemused," ütleb ta häbistava seksuaalkasvatusega üles kasvanud lugejale mõeldes. Intervjueeritavate seas leidus näiteks naisi, kes ütlesid, et uuring oli nende jaoks esimene kord neil teemadel süvitsi rääkida ja mõelda.

Birk-Vellemaa uuringud aga jätkuvad. "Teema, millega ma tahan doktoriõppes edasi minna on seksuaalse iha konstrueerimine," seletab ta veel: "Kuidas me mõtestame iha, kuidas me räägime ihast, ja kuidas ütleme, mismoodi me iha peaksime kogema, on huvitav teema, millega puutun sageli kokku ka täiskasvanute koolitaja ja nõustajana."

Kristina Birk-Vellemaa kaitses magistritöö "Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.–1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides" 2. juunil Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal. Tööd juhendas etnoloogia teadur Terje Toomistu.