"Häbistamisel on teoorias hästi tugev seos ühiskondlike normidega," ütleb digimeedia uuringute nooremteadur Kaarel Lott. Nähtuses pole midagi uut, vaid seda kasutati sajandeid väikestes kogukondades karistusmeetmena. Kui uuema aja anonüümses suurlinnaelus selline karistamine enam ei toiminud, siis nüüd pakub internet Loti sõnul uusi häbistamisvõimalusi.

Näiteks võib häbistamisest saada omamoodi meelelahutuse vorm. Just meelelahutuslikku häbistamist käsitles Lott oma hiljutises konverentsiettekandes. See põhines tema hiljuti avaldatud teadusartiklil, kus Lott uudistas lähemalt Facebookis tegutsevaid häbistamisgruppe. "Need grupid on inimeste jaoks olulised selleks, et kontrollida, kui hästi nende enda käitumine või maitse-eelistused sotsiaalsetele normidele vastavad," toob nooremteadur välja.

Maitse üle vaieldakse

Kaarel Loti uuritud Facebooki häbistamisgrupid on rahvusvahelised, väga rangete reeglitega ja kannavad enamasti sama formaadi järgi pealkirja: That's It I'm___Shaming ('Mulle aitab, nüüd ma küll häbistan____'). "Gruppide suuruseid on hästi erinevaid. On väikseid gruppe, kus on paarsada või paar tuhat liiget, aga on ka väga suuri gruppe, kus on sadu tuhandeid inimesi," võrdleb nooremteadur.

Häbistamisgruppe leidub kõikvõimalikel teemadel. "Kõige laiemas laastus saab eristada, kas see on esemete või inimeste häbistamine," märgib Lott. Esemetest on omaette häbistamisgrupid nii autodele, kelladele, toitudele kui ka uksepärgadele. "Arhitektuuri häbistamine on nüüd üsna populaarseks saanud: häbistatakse erinevaid koledaid hooneid ja linnaruumi," toob nooremteadur veel näiteid.

Inimeste puhul saab eristada käitumise ja välimuse häbistamist. Näiteks võidakse häbistada abikaasade ja hõimlaste käitumist, aga ka seda, kuidas keegi oma autot pargib või lemmiklooma järel ei korista. "Välimuse puhul on gruppe maniküürile, tätoveeringutele, keharõngastele, soengutele ja kõikvõimalikele muudele inimeste stiilivalikutele," loetleb Lott.

Suure eraldi kategooriana täheldas ta pulmadega seotud gruppe. Häbistatakse nii kihlasõrmuseid, abieluettepanekuid, pruutneitsikleite kui ka käitumist pulmas. Loti sõnul on suur tähelepanu pulmadele tegelikult arusaadav: "Selle sündmuse juures on nii palju maitseküsimusi, kuidas keegi selle ürituse lahendab, et kindlasti on see häbistamiseks viljakas pinnas."

Kuidas üks häbistamisgrupp, näiteks rasedusteadete teemal, aga päriselt toimib? Loti sõnul algab kõik sellest, et keegi liikmetest märkab ühismeedias oma sõbranna postitust, et too on rase. "Sina siis mõtled, et see on täiesti kohutavalt sõnastatud viis, kuidas teatada oma sõpradele ja sugulastele, et sa oled rase. Niisiis teed sa sellest kuvatõmmise ja postitad selle sinna gruppi," kirjeldab ta. 

Seejärel hakkavad ülejäänud grupi liikmed kommenteerima ja arutama, mis põhjustel on see konkreetne teade kohutav – selles seisneb ka häbistamiselement. Arutelu võib teinekord kujuneda väga tuliseks. "Inimesed lähevad väga isiklikuks ja hakkavad ründama üksteist näiteks erinevate maitseküsimuste pärast," seletab Lott. Seepärast on gruppidel reeglina administraatorid ja moderaatorid, kes vajadusel sekkuvad.

Enamasti on häbistamisgrupid avalikud ja neis kõigis kehtib nõue, et häbistatav inimene ei tohi olla ära tuntav. "Sageli käib see anonümiseerimine suhteliselt laisalt. Näiteks sa paned kellelegi näo peale emotikoni, udustad selle kergelt ära või sodid punase värviga arvutis lohakalt üle," möönab Lott. Teisisõnu pole suure uudishimu korral tegelikult raske häbistatud kasutajat üles leida. "Anonüümsusenõue võib olla ka lihtsalt viis enda peas ratsionaliseerida, et "see häbistamine, mida mina teen, tegelikult ei ole nii halb"," oletab nooremteadur.

Kahjurõõmust paranoiani

Nagu öeldud, pole häbistamine ühiskonnas uus nähtus. Kaarel Loti sõnul toimis see näiteks keskaegsetes külakogukondades tõhusa karistusena. "Häbistamise roll ühiskonnas ongi tagada, et inimesed peaksid sotsiaalsetest normidest kinni, sest nad ei taha häbitunnet kogeda," selgitab ta. Toona see toimis, sest väikeses külakogukonnas teadsid kõik kõiki.

"Kasutati tulipunast kirjatähte, varastel amputeeriti käsi ja inimesi pandi kandma harkjalgu, kus oleks kirjas, mis kuriteod nad on sooritanud," toob nooremteadur ajaloost näiteid. Hilisematel aegadel kaotati häbistamine karistusmeetmena ära, sest seda peeti Loti sõnul liiga julmaks karistuseks: "Inimesed on kirjeldanud, kuidas kohutavat häbitunnet oma kogukonnast kardetakse isegi rohkem kui surma. See on lihtsalt nii valus emotsioon."

Meelelahutuslik maik saatis häbistamist juba sajandeid tagasi. "On kirjeldatud, kuidas külakogukond saabus avalikule hukkamisele väga joviaalses meeleolus, sest nüüd läks andmiseks," sedastab Lott. Sellisele kahjurõõmule viitab tema sõnul ka saksakeelne sõna Schadenfreude. "Ma arvan, et see on teatav tume osa meie olemusest, kuidas me midagi sellist naudime," oletab ta.

Linnastumise käigus kolisid inimesed anonüümsematesse keskkondadesse kokku. Seepeale kaotas häbi Loti sõnul ühiskonnas oma varasema mõjuvõimu. Nüüd aga on inimeste käsutuses internet, millel on omnoptiline struktuur – lihtsalt öeldes on kõik pidevalt üksteise jälgimise all. "See on väga hea keskkond, kus häbi saab ühiskonnas jälle võidukäiku teha," sõnab nooremteadur. 

Küll aga rõhutab ta, et häbi võib võtta väga erinevaid vorme. Tema uuritud gruppide meelelahutuslik häbistamine pole näiteks sama, mis tühistamine. "Inimesed nendes gruppides ei ole huvitatud  kellelegi vastutusele võtmisest, sest häbistatav on anonümiseeritud. Nad ei taha mingit probleemi selles mõttes lahendada," ütleb ta.

Pigem näeb ta gruppide ühe eesmärgina testhäbistamist ja eneserefleksiooni. Teisisõnu häbistavad inimesed seal kedagi teist, et kombata piire, kas niimoodi sobiks ehk neil enestel käituda. "See on irooniline, kuidas sa häbistad kedagi teist, et sinu enda käitumine vastaks ühiskondlikele normidele," tõdeb Lott. Teisalt võivad grupi liikmed hoopis postitajat häbistada, kui leitakse, et tema postitus polnud piisavalt hea.

Sisekaemuse kõrval otsivad inimesed häbistamisgruppidest kuuluvustunnet. "Inimesed tahavad veeta aega inimestega, kellega neil on tore arutleda, sest jagatakse sarnast mõtteviisi," osutab nooremteadur. Mõni uuritav tõi ka välja, et koges häbistamisgrupis tänutunnet, sest sai end teistega võrrelda: "Näiteks, et "Vähemalt minu abikaasa ei käitu nii kohutavalt. Minul on ikka natukene paremini kui sellel inimesel, keda ma häbistan"."

Mündi teisel küljel varitseb oht liiale minna. Teatud piirist alates võib Loti sõnul meelelahutuslikust häbistamisest välja kasvada paranoia. "Sul võib tekkida vajadus kõike pidevalt kontrollida. Kui sa tahad midagi teha, siis kas sind häbistataks selle eest? Kas see vastaks sotsiaalsetele normidele?" kirjeldab ta. Halvemal juhul võibki inimene sattuda nõiaringi, kus ta ühest küljest muudkui häbistab teisi, aga kammitseb seda paranoilisemalt enda käitumist.

Liiasust võib näha ka mastaabis. Kui varem jälgis ühiskond pingsalt kaaskondlaste kriminaalse maiguga tegusid, siis internetis satuvad Loti sõnul karmi kriitika alla ka täiesti argised tegemised. "Üks asi on häbistada kedagi tõsiste rikkumiste eest, mis annab võimaluse võtta inimesi vastutusele kontekstis, kus ümbritsev süsteem seda ei soosi. Hoopis teine teema on meelelahutuslikult häbistada inimesi igapäevaasjade eest nagu riietumine või maniküürivalik," võrdleb ta.

Sellises kontekstis võib häbistamine ühiskonnas oma senise tähenduse ja mõjuvõimu kaotada. "Mõned akadeemikud on juba kirjeldanud, kuidas oleme liikumas häbijärgse ühiskonna suunas. See tähendab, et meie arusaam taunitavast käitumisest on muutumas ning paljude häbiväärsete tegude pärast ei pruugita enam häbi tunda," ütleb ta.

Kaarel Lott pidas ettekande "Häbistamine kui meelelahutus – mis toimub Facebooki häbistamisgruppides ning miks see muret tekitab?" Tartu Ülikooli teaduskonverentsil "Ühiskondlikest väljakutsetest teadlase pilguga" 5. oktoobril.