Maria Murumaa-Mengel ja Liisi Maria Muuli Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudist uurisid, kuidas ja miks toimub naisi sotsiaalmeedias ahistavalt ja vaenulikult kohelnud meeste sõnumite avalik häbistamine. 

Ajal, mil suur osa suhtlemisest on liikunud veebiplatvormidele, on paratamatu, et nendel samadel platvormidel võib esineda ka seksuaalset ahistamist ja verbaalseid rünnakuid. Kuna seksuaalne ahistamine on internetis niivõrd levinud, võib sotsiaalmeediast leida üha rohkem kontosid, kus naised saavad jagada kuvatõmmiseid meeste ahistavast käitumisest erinevatel veebiplatvormidel. 

Selliste kontode eesmärk on häbistada meeste seksistlikku käitumist ja juhtida tähelepanu seksuaalse ahistamise levikule internetikeskkondades. Teisalt on nendele kontodele kokku kogutud meeste kohati pealetükkivad lähenemiskatsed ning naiste vastused nendele. 

Üks selline konto Instagramis on näiteks @seepoleokei. Sellel avaldatakse kuvatõmmiseid sõnumitest, mille mehed on saatnud naistele ja mis sisaldavad ründavat, mõnitavat või agressiivselt seksualiseerivat kõnepruuki.

Murumaa-Mengel ja Muuli uurisidki misogüünset ehk naistesse põlgusega suhtuvat sisu paljastavate ja häbistavate kontode sisu. Vaatluse all oli 100 postitust ja 1325 kommentaari. Lisaks viisid nad läbi kuus intervjuud moderaatoritega, kes sellist tüüpi kontosid erinevates riikides ja keeleruumides haldavad.

Viis häbistamise tüüpi

Kuigi häbistamine võib tunduda selgepiirilise tegevusena, mille käigus keegi käitub ebaviisakalt ja teised annavad märku, et see käitumine ei olnud sobilik, märkasid uurijad häbistamise puhul lausa viit eri tüüpi: pedagoogilist, hukkamõistvat, meelelahutuslikku, osalevat ja peegeldavat häbistamist. Häbistajateks võivad olla nii moderaatorid kui ka kommenteerijad. 

Pedagoogilise ehk reintegratiivse häbistamise eesmärk on juhtida tähelepanu veebipõhise kohtingumaailma ja -kommunikatsiooni probleemidele. Sellised kontod näitavad, et internetis toimuv ahistamine on reaalne probleem, millega tuleb tegeleda. Moderaatorid loodavad, et nende kontode sisu aitab inimestel teadvustada internetis toimuva ahistamise probleemi olulisust ning edaspidi oskavad kasutajad ebasobivat käitumist märgata ja sellele ka sobivalt reageerida. 

Teine häbistamistüüp on hukkamõistev, desintegratiivne häbistamine, mis ei ole üldiselt moderaatorite poolt heakskiidetud. Seda seetõttu, et nad püüavad enda sõnutsi järgida sotsiaalseid ja õiguslikke raamistikke, mis üritavad ära hoida olukorda, kus häbistamine toimub konkreetsete tõenditeta. Seda tüüpi häbistamine on suunatud nõmetseja selgele ja karmile hukka mõistmisele ning kogukondadest välja heitmisele ehk siis kaasnevad tõsisemad tagajärjed. 

Meelelahutusliku, osaleva ja peegeldava häbistamistüüpide puhul on oluline tähelepanu saamine. Selleks, et tuua oma kontodele ja lehekülgedele tähelepanu, pakkusid kontode moderaatorid auditooriumile uut ja šokeerivat sisu.

Meelelahutuslikku tüüpi kontode moderaatorite sõnul on nende eesmärk lõbustada inimesi, kel on olnud samasuguseid kogemusi või pole õrna aimugi, mis toimub veebis kohtinguplatvormidel. Üks moderaator tõi selgitusena välja, et ahistamise naljaks pööramine muudab probleemi vähemvalusaks ja -isiklikuks, sellest ka tõsisele teemale huumoriga vastandumine. 

Osalev häbistamine on vorm, kus "nõmetseja" korralekutsumine ei olegi tähtis. Esikohale tõuseb hoopis häbistajate kogukonnaliikmeks olemine, sotsiaalsesse rühma kuulumise vajadus, kollektiivne tegutsemine ja jagatud identiteet. Uurijad leidsid, et peegeldava häbistamise praktiseerija ei soovi harida ega ole muutuse loomisele orienteeritud, vaid soovib oma kogemuste kaudu näidata ja ise paremini mõista, milline on probleemi ulatus.

Uuringu ühe autori Liisi Maria Muuli sõnul ei saa järeldada, et kontode moderaatorid ja auditooriumiliikmed täidavad alati selget rolli ja rakendavad ainult üht häbistamistüüpi. Tema sõnul on oluline välja tuua, et moderaatorid ja auditooriumiliikmed võivad valida kogukonnapraktikatele, postituse sisule ja muudele välistele asjaoludele tuginedes erinevaid rolle ning neid ka omavahel kombineerida.

"Üks huvitav tähelepanek meie analüüsist on see, et lehtedel ei toimu häbistamine mitte ainult kuvatõmmisel kujutatud normidest kõrvale kaldunud mehe suunal, vaid häbistatakse ka kommentaariumis teisi auditooriumiliikmeid ja isegi moderaatoreid. Selekteeritakse välja nii-öelda valed arvamused ja hoiakud ning rakendatakse eelpool kirjeldatud häbistamise tüüpe," sõnas Muuli.

Digiaktivism lapib seaduseauke

Misogüünsele vaenulikkusele vastu astumine on uuringu läbiviijate hinnangul ühelt poolt positiivne, sest see tõstab üldist teadlikkust. Teisalt aga peegeldavad taolised kontod puudulikke seaduslikke raame, mis on lasknud naistevastasel veebivihal jõuda tasemini, kus sellised vastuhaku aktsioonid on üldse vajalikud. Teadlased leiavad, et vihale vihaga vastamine võib veebikommunikatsiooni veelgi enam polariseerida ja käristada inimeste vahelised lõhed ületamatuks.

Sellele, kas misogüünset sisu paljastavad ja häbistavad kontod toovad tähelepanu probleemidele ja suunavad seejuures sotsiaalseid norme või minnakse neil kontodel avaliku häbistamisega liiga kaugele, ei saa uurijate sõnul kindlat vastust anda.

"Saame aga öelda, et moderaatoritel ja auditooriumiliikmetel on võimalus võtta erinevaid rolle ja seeläbi arutelu kulgu muuta ja otsustada, millist tüüpi sotsiaalset sanktsioneerimist kasutatakse," ütles Muuli.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Audience and Reception Studies.