X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eesti Vabadussõja-aegsed välikohtud tõrkusid inimesi surma mõistmast

Vabadussõda. 2. Diviisi Sõjavälja Kohtu koosseis (Tartu, jaanuar 1919).
Vabadussõda. 2. Diviisi Sõjavälja Kohtu koosseis (Tartu, jaanuar 1919). Autor/allikas: RA, EFA.107.4.2783

Vabadussõja ajal tegutsenud ajutised sõjaväljakohtud koosnesid juurataustata inimestest, kes tõlgendasid seadust kord karmimalt, kord leebemalt, osutab Tartu Ülikooli ajaloolase hiljutine teadusartikkel. Välikohtute ja tšekaa tegevus sõltus paljuski kohalikest oludest ja kohtumõistjatest ning karmimad karistused tabasid mõlemal poolel sõjaväelaste asemel pigem tsiviilisikuid.

Välikohus on erakorraline sõjaväeline kriminaalkohus rahutuste mahasurumiseks sõjatandril, eriolukorras või sõjaseisukorra ajal. Vabadussõja ajal tegutsesid välikohtud ka noores Eesti Vabariigis. "Eeskujuks olnud Vene sõjaväe seaduste põhjal võis välikohtu kokku kutsuda sõjaliste operatsioonide alal ja piirkonnas, kus kehtis sõjaseisukord. Kohut tuli pidada sõjaväelaste üle juhul, kui kuritegu oli nii ilmne, et pikemat uurimist polnud vaja," ütleb Tartu Ülikooli arhiivinduse nooremteadur Toivo Kikkas.

Tema sõnul pidi välikohus ametlikult tegelema eeskätt väejooksuga seotud probleemidega. "Samas kui vaadata, millega tegelikult tegeleti, siis sageli olid need poliitilised vastased ehk enamlased – et nende õõnestustöö ei kannaks vilja ei sõjaväes ega ühiskonnas laiemalt ja riik üldse toimida saaks," võrdleb ta. 

Küllaltki palju tegeleti Kikkase sõnul hoopis tavakuritegevusega ehk tsiviilisikute kriminaalkuritegudega: umbes 60 protsendi välikohtute all olnud inimestest olid tavakodanikud. Seni ongi välikohtuid rohkem uuritud tsiviilisikute juhtumitega seoses. Kikkas kaardistas seevastu oma värskes artiklis välikohtute tegevust just relvajõudude liikmete seisukohast. 

Kuna Nõukogude Venemaa okupeeris rohkem kui kuuks ajaks poole Eesti riigist, uuris ta võrdlevalt ka Vene ajutist sõjakohust ehk tšekaad. "Tšekaa eesmärk oli ennekõike poliitiliste vastaste represseerimine või nagu öeldakse otseselt välja 1918. aasta punase terrori dekreedis: nende mahalaskmine," sedastab Kikkas.

Uuringu tarbeks võttis ta ette nii välikohtutes aluseks võetud seadused kui ka mitusada mõlema vaenupoole kohtuotsust. "Vaatasin kummaltki poolelt sadakonda konkreetset juhtumit, et näha, kuidas tegelikkuses kohtuprotsess toimis. Sealt tuleb välja sõjaajale ja amatööridest kohtupidajate tööle iseloomulik tohutu kaos," kirjeldab nooremteadur. Samuti sai tema töös täpsemaks välikohtute arv: kui varem oli neid teada kümmekond, siis Kikkase andmetel tegutses Eestis 22 välikohust.

"Mis sina, Maali, oled kommunist või?"

Tüüpilise välikohtu kutsus väeosa ülem kokku juhtumipõhiselt: keegi oli vahistatud ja talle oli esitatud kahtlustus. "Väeosa ülem määras eesistuja ja liikmed. Liikmeid pidi olema kuni viis, aga see ei olnud alati nii," sõnab Toivo Kikkas. Kahtlusalune kuulati üle ja kui leidus tunnistajaid, järgnes nendegi ülekuulamine ja asjaolude väljaselgitamine. Seejärel langetas välikohus otsuse. "Kui leiti, et kohtualune on süüdi, siis otsus viidi ka enamasti võrdlemisi kiiresti täide," lisab nooremteadur.

Eeskujuks olnud Vene sõjaväeseaduste järgi pidid kiire otsuse langetama kaadriohvitserid. Kuna viimaseid Eestis nappis ja vähestelgi otsustajatel puudus õigusteaduse haridus, oli otsuste rangus Kikkase sõnul kohtuti erinev. "Tavaline inimene tõlgendab seadust enda taustast ja arusaamisest tulenevalt. Selle tõttu mõnedes välikohtutes olid otsused võib-olla leebemad, teistes jällegi karmimad," tõdeb Kikkas.

Mida aeg edasi, seda rohkem õigusi tekkis kahtlusalusel enda kaitsmiseks. "Lähedased võisid esitada palvekirja või vastupidi, keegi esitas anonüümselt pealekaebuse. Siis kuulati kahtlusalune uuesti üle," kirjeldab nooremteadur. Alates 1919. aasta kevadel oli kohtualusel õigus võtta või lasta kohtul määrata kaitsja, mis tõotas leebemat otsust. Kuna rindel oli elavjõudu vaja, lükati karistus aga teinekord edasi sõja lõppu, kuid vahepeal oli süüalusel võimalus rindel vaprusega oma süütegu heastada.

Lisaks tekkis alates 1919. aasta kevadest võimalus karistatutele amnestiat määrata. Seepeale hakkasid juhtumid Kikkase sõnul senisest veel enam venima. "See on täpselt risti vastupidi sellele, mis oli olnud varem välikohtu mõte: tulla võrdlemisi kiiresti ehk kahe ööpäevaga kokku, et langetada otsus," kõrvutab ta.

Nooremteaduri sõnul võib materjale vaadates küsida, kas venitamine polnud kohati tahtlik. "Eesti on väike ja oli juhtumeid, kus välikohtunikud tundsid kohalikke elanikke," osutab ta. Nii on näiteks endine poliitik Ilmar Raamot meenutanud juhtumeid, kus välikohtupidamine ei jõudnud üldse ametlikuks minna. "Lihtsalt välikohtu eesistuja ütles, et "Mis sina, Maali, oled kommunist või? Natukene liiga palju võtad sõna, aga kommunist sa küll ei ole, mine koju"," sedastab Kikkas.

Eesmärk pühitseb abinõu

Mõnda Eesti välikohtust alguse saanud juhtumit arutati veel 1930. aastatel, ent enamlaste tšekaa tegutses kiiresti: arreteerimine, ülekuulamine ja otsus kanti seal sisse ühe päeva jooksul. Kui Eesti välikohus püüdis tunnistajate ja palvekirjade toel asjaolusid täpsustada, siis tšekaa mõistis enamlaste vastased üldjuhul kiirelt surma.

"Kui nüüd võtta kõige karmim karistus, siis välikohtutes mõisteti Vabadussõja jooksul kokku surma kuni 300 isikut. Samas tšekistid suutsid ainuüksi natuke rohkem kui ühe kuuga, mis nad võimutsesid poolel Eesti alal, oluliselt rohkem inimesi surma saata – võib-olla umbes 600," osundab Kikkas varasemate uurijate oletusi.

Põhiline erinevus välikohtute ja tšekaa vahel seisnes aga nende seadusandlikus aluses. "Enamlaste tegevust juhtis 1918. aasta 5. septembrist alates punase terrori dekreet. Selle põhjal võis teha peaaegu kõike," märgib nooremteadur. Nii tuli ette, et tšekistid laskusid arvete õiendamisse, mõistes inimesi süüdi ja surma lihtsalt eesmärgiga nende vara konfiskeerida. Vähemalt esimestel nädalatel varieerus ka Eestis tegutsenud tšekistide otsuste rangus: Võrus karistati võimalikke vastaseid pigem leebelt, ent Narvas karmilt.

Välikohtutes seevastu täiendati tegutsemisjuhiseid pidevalt. Kui 1918. aasta 5. detsembri seisuga toetusid välikohtud Vene varasematele sõjaväeseadustele, siis juba mõni nädal hiljem muutis Ajutine Valitsus (AV) ära väejooksiku määratluse. Järgmise aasta 25. märtsil kinnitati juba uus AV määrus, mis reguleeris välikohtute tegevust – näiteks võimaldas see süüalusel võtta kaitsja ja kaotati laia tõlgendusvabadust lubav punkt, mille põhjal võis kohtu alla saata Eesti Vabariigi vastu või riigi vaenlaste kasuks töötanud või ühenduses olnud isikuid.

Kui Punaarmee Eestis 1919. aasta kevadel välja tõrjuti, asusid kohalikud tšekistid tegutsema Venemaa territooriumil. Ehkki nemadki said nüüd üksikasjalikumad juhendid kahtlusaluste ülekuulamiseks, jäid tšekaa töömeetodid Kikkase sõnul sisuliselt samaks. "See on jällegi tõestus, kuivõrd erinevad olid kummagi poole eesmärgid. Kui Eesti Vabariik tahtis tagada sisemist korda, siis mis sisemist korda tšekistid ikka tagasid? Nemad mõistsid sõjavangi langenuid süüdi selles, et nad olid vastaspoolel teeninud," võrdleb ta.

Toivo Kikkas kirjutab oma uuringust Eesti sõjaajaloo aastaraamatus, artiklis "Field Courts Martial, the Cheka and Penal Policy in the Estonian War of Independence in 1918–1920".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: