X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Semiootikud: vandenõuteooriatele annavad väe ja sisu mõrad ühiskonnas

Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel Autor/allikas: Taavi Kivisilla; erakogu

Vandenõuteooriad pole enam ammu kildkondlik nišiteema. Euroopa Sotsiaaluuringu järgi usub 30 protsenti eestlastest, et maailma valitseb üks väike salajane ühing. Sellest, kust vandenõuteooriad tulevad ning kuidas neid ära tunda, käisid oma värske raamatu valguses rääkimas Tartu Ülikooli semiootikud Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel.

  • Kui argises kõnepruugis samastatakse vandenõuteooriad kõikvõimalike spekulatsioonide ja kumuga, siis tegelikult on nad vandenõudest jutustavad lood, milles kujutatud pahalaste tegevusel on kolm tunnust: tahe põhjustada kannatusi, huvi kahjustada mõnda konkreetset või laiemat ühiskondliku rühma ning salajasus. 
  • Semiootika tööriistakast annab ligipääsu vandenõuteoreetikute strateegiliste eesmärkide ja laiema loo mõistmisele.
  • Levinumad süžeeliinid keerlevad ümber Kennedy, vabamüürlaste, juutide, islamofoobia ja George Sorose. Viimasel ajal on suureks teemaks inimtekkeline kliimamuutus.
  • Vandenõuteooriate levik ei ole ühiskondlike hädade põhjus, vaid sümptom, mida soodustavad katastroofid, kriisid ja konfliktid.
  • Vandenõuteooriatest on ohtlik mõelda kui mustvalgelt defineeritud halvast. Sageli käib nendega kaasas rõõm, nali ja võimalus kanaliseerida sotsiaalset pettumust.
  • Internetiajastul on vandenõuteooriate süžeed üleilmselt ühtlustunud ning suuremad erinevused puudutavad lugude pikkust ja šabloonidesse paigutatud kurjameid.  
  • Vandenõuteoreetikutega vaidlemise asemel tuleks tähelepanu pöörata ennetustegevusele nagu eelkummutamine ja infokirjaoskuse parendamine.

Vandenõteooriad näivad infoühiskonnas sisse pressivat nii uksest kui aknast. Mõistet kasutatakse sõimusõnana parlamendis oponentide ründamiseks, katusterminina, et kirjeldada lamemaalasi või reptiilirahvast, aga ka metafoorselt, et viidata kellegi õõnestamiseks mõeldud salanõule. Teie kirjutasite vandenõuteooriatest koos Mihhail Lotmaniga raamatu "Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm", mis on vist sel teemal esimene põhjalik eestikeelne populaarteaduslik uurimus. Kui vandenõuteooriate tähendus on argikasutuses ise nii killustunud, siis mida te oma raamatus ikkagi vandenõuteooriate all silmas peate?

Mari-Liis Madisson: Vandenõuteooria on narratiiv, lugu või seletus, mida inimesed hakkavad enamasti jutustama, kui toimub midagi, mida tajutakse ebameeldivana. Tavaliselt lähevad selliste sündmuste või olukordade seletamiseks lahti lood, kus nähakse sündmuste taga varjatud gruppide manipulatsioone. Vandenõuteooriate juures on mõned tingimused, mis peavad alati olema täidetud, et mingi seletus kvalifitseeruks just vandenõuteooriaks. 

Esiteks tahtlik pahategemine. Arusaam, et pahalased ei tee midagi juhuslikult, vaid kõige taga on teadlik kannatuste põhjustamine. Enamasti on pahalaste eesmärgid globaalsed: haarata võim ja  hävitada sellele vastanduvad jõud. Teine on salajasus või varjatus. Salanõu peab toimuma nii, et suurem osa ühiskonnast sellest aru ei saaks. Tihti eeldatakse, et pahalased suhtlevad salamärkide vahendusel ja peidavad neid agaralt. Kolmas tingimus on, et kurjamid peavad ohustama suurte inimrühmade heaolu. Ehk kui naabrid omavahel vägikaigast veavad ning mingeid varjatud trikke ja pettust teevad, siis see ei ole vandenõu. Ohus peab olema mõni ühiskondlik rühm, kus ohvreid on tavaliselt sadu kuni miljoneid.

Andreas Ventsel: Tänapäeval räägitaksegi väga tihti vandenõuteooriate sildi all sündmustest ja mahhinatsioonidest, mis tegelikult ei liigitu vandenõuteooriateks, näiteks Elvise surmast. Kus on siin pahategu ja millist kasu Elvis sellest saab? Reptiilid, kes ehitasid Egiptuse püramiidid. Tore teada, aga milline on siin kahju ühiskonnale tervikuna. Täpselt samuti Eesti kontekstis relevantne lamemaa – väga raske on ära tunda mingeid kurjameid või nende salasepitsusi. Pigem on need kõik lihtsalt kuulujutud. Seega on vandenõuteooria üks seksikas termin, mida kiputakse kriitikavabalt tähelepanu püüdmiseks liigkasutama.

Mari-Liis Madisson: Vandenõuteooriast on saanud sünonüüm igasugusele umbluule. Sinna alla lähevad paranormaalsete nähtuste seletused, lihtsalt valed ja vahel mingite esoteeriliste praktikatega seotud uskumused. Samas juhtub see igasuguste mõistetega. Akadeemilises uurimuses kasutatakse neid konkreetsemalt ja kitsamalt, aga jõudes laiemasse kasutusse, põgenevad nad esialgsest kontekstist.

Kõik kolm raamatu autorit on diplomeeritud semiootikud. Millise erilise sissevaate annab vandenõuteooriatesse semiootika? Miks on semiootiku tööriistad vandenõuteooriatega tegelemiseks vahedad? 

Madisson: Minu jaoks on alati inspireeriv olnud üks Mihhail Lotmani mõte, milleni ma jõudsin õpingute alguses. Ta ütles, et semiootika ei tegele maailmaga kogu selle keerukuses, vaid üksnes maailma märgiliste mudelitega. Seega see reaalsus, mis jääb keele piiride taha, meid professionaalselt eriti ei huvita. Vandenõuteooriate puhul on samamoodi – me uurime seletusi ja lugusid keele laiemas mõttes ehk kuidas neid on jutustatud pildiliselt ja sõnaliselt. Meid huvitab, kuidas on erinevaid meediume kokku põimitud või missuguseid vorme kasutatud ja kuidas on vandenõulasi kujutatud. 

Semiootiku jaoks on hästi oluline eristada süžeed ja faabulat – milline on sündmuste kunstiline esitatus mõnes konkreetses tekstis ja missugune on kronoloogiline sündmuste käik. Või näiteks, milline on jutustaja positsioon jutustatava loo suhtes. Vandenõuteooriate puhul jääb näiteks tihti tähelepanuta, et jutustajale tegelikult ei sümpatiseeri vandenõuteoreetikute ideed. Neid levitatakse hoopis eesmärgiga näha auditooriumi reageerimas.

Lisaks huvitab semiootikuid vandenõust enam laiem lugu. Olen ise tihti kohanud, et inimene kuuleb, et uurin vandenõuteooriaid ja siis on esmane reaktsioon: "Vau, nii äge, et ülikoolis seda uuritakse, tahan ka tulla semiootikat õppima". Tavaliselt kaob see entusiasm, kui ütlen, et mind huvitavad konkreetsetest vandenõudest rohkem vandenõuteooriad. 

Ventsel: Oluline on ka see, et eriti tänapäeval veebisuhtluse kontekstis saab semiootika tööriistadega näidata, milliste märksõnadega erinevate süžeeliinide vahel seoseid luuakse ehk kuidas koonduvad suuremad narratiivid. Tegeleme ise erinevate projektide raames strateegilise kommunikatsiooni ja infomõjutustegevuse uurimisega. Ka seal saab semiootikaga uurida, millised on diskursiivsel tasandil eri vandenõulugude strateegilised eesmärgid ehk mida üks või teine strateegiline toimija, olgu see riik, partei või vandenõuteoreetik, võiks oma tegevusega saavutada. Neid eesmärke võib omakorda olla must miljon – vastase õõnestamisest kuni enda minapildi positiivse konstrueerimiseni. 

Mida me semiootikas ei uuri, on vandenõuteooriatesse uskumine. Seda on mitmel põhjusel raske teha. Näiteks kui mingi vandenõuteooria osa on usutav, siis ei tähenda see, et inimesed ka vandenõuteooriat päriselt usuvad. Paljudel juhtudel sisaldavad vandenõuteooriad täiesti adekvaatseid fakte, aga ka selgelt ülevõimendatud tõlgendusi. Mõnda vandenõuteooria elementi usun ma isegi. Näiteks see, et Kennedy tapeti, on fakt, aga taustsüsteem, millega atentaati selgitatakse, on omaette küsimus. 

Madisson: Mulle meeldib, et semiootika annab vandenõuteooriate uurimisel teatava vabaduse. Näiteks erinevalt sotsiaalpsühholoogidest või politoloogidest ei pea me otsustama, kas miski on julgeolekuoht või mitte. Me ei pea hindama, kas tegemist on ohtliku või kasuliku kultuurinähtusega. Loomulikult vaatleme me ühiskondlikke ja kultuurilisi mõjusid, kuid me ei tee seda jah-ei skaalal. Uurime vandenõuteooriaid kontekstipõhiselt ja see laseb sageli paista ka nende peidetud päikselisemal poolel. Vandenõuteooriad võivad olla loomingulised ja kunstilised. Vahel pakuvad need inimestele, kes neid levitavad, rõõmu ja lõbu, aga ka sellist auru väljalaskmise ja vabanemise tunnet.

Ventsel: Meie raamatu eesmärk oligi näidata, et mustvalge maailmapilt vandenõuteooriatest mõtlemisel võib ise olla pooleldi vandenõuteoreetiline ja süvendada polariseerumist. Alati ei saa asja küll nii vaadata, kuid väga paljudel juhtudel on tõesti vandenõuteooriate taga lõbu ja nali. Samas mõningatel juhtudel tuleks ikkagi suhtuda kriitiliselt ja rakendada vastumeetmeid. 

Mari-Liis Madisson Autor/allikas: Erakogu

Kõneldes vandenõuteooriatest ajalooliselt, siis millised on olnud kesksed pöördepunktid? Kas saaksite teha üldistuse ja kirjeldada teooriate ajaloolise liikumise-muutumise trajektoori? 

Ventsel: Püüdsime panna mõttelise alguspunkti Prantsuse revolutsiooni perioodi ehk sealt alates võime rääkida kaasaegsetest vandenõuteooriatest. Muidugi olid süüdistused vandenõudes olemas juba antiikmaailmas ja keskajal, aga tollal ei moodustanud nad süsteemset narratiivi ja lõppesid reeglina koos konkreetsete sündmustega, mille kohta neid räägiti. Näiteks võis üks või teine kreeka poliitik mängida kokku pärslastega ehk osaleda võimu õõnestavas vandenõus.

Vandenõuteooriatest keskajal on keeruline rääkida, sest vandenõuteooriad eeldavad vaba tahte olemasolu. Inimesed peavad sooritama kurje tegusid tahtlikult ja teadlikult. Kui sul on aga jumalikult ette määratud süsteem ja hoopis saatan seal kuskil konspireerib ja hullutab, jääb inimeste soovidele ja tahtele küllaltki vähe ruumi. Prantsuse revolutsiooni aegu hakatakse aga rääkima illuminaatidest ja teistest salaühingutest, mis on väga kaasaegsed teemad.

Teine oluline moment vandenõuteooriate arengus on juudiliini esilekerkimine. Jällegi, juba keskajast teame juutide väljasaatmisest erinevatest linnadest. Samas seisnevad selle perioodi vandenõud peamiselt juudivastaste pogrommide tagasiulatuvas õigustamises. Kaasaegsed vandenõuteooriad räägivad aga, kuidas juudid juba olevikus ja tulevikus salaja mahhineerivad.

Suur nihestus toimus ka peale teist ilmasõda. Enne võisime kohata vandenõuteooriatele osutamist suurte poliitikute, näiteks Abraham Lincolni, aga ka Winston Churchilli sõnavõttudes, kus nad räägivad juutide vandenõust. 1940. aastate teisel poolel vandenõuteooriate kasutamine avalikus diskursuses ja poliitilises retoorikas marginaliseerub ja stigmatiseerub. Neid hakatakse vaatama kui hälvet. Selle hetke võtab hästi kokku Richard Hofstadteri kuulus 1964. aastal ilmunud raamat "Paranoiline stiil Ameerika poliitikas ja muud esseed", kus Hofstadter räägib vandenõuteooriatest kui paranoiast ja meditsiinilisest kõrvalekaldest. 

Veel üks oluline moment, mis seostub Ameerika ajalooga, on Kennedy mõrv. Kui enne seda arvati, et enamik vandenõuteooriaid tuleb alt üles – ehk võim ei ole veel vandenõulaste poolt üle võetud – siis Kennedyga see muutus. Selle järgi on CIA juba võimul ja eksitab avalikkust oma kurjade kavatsustega. 

Madisson: Rääkides hästi hiljutisest ajaloost, kui pandeemia oli haripunktis ja eri riikides toimusid suured sulgemised, täheldasid ka vandenõuteooriate uurijad muutusi. Pandi tähele, et erinevad tõlgenduskogukonnad, nagu paremäärmuslased ja vasakradikaalid, said üksteise süžeedest teadlikumaks. Toimus selline globaalne ühtlustumine põhiliste kujundite osas ja hakati kasutama sarnaseid strateegiaid. Viimane puudutab näiteks sotsiaalmeedia sisu modereerimist.

Millal hakati esmakordselt rääkima vandenõuteooriatest kui süsteemsest nähtusest ja millal alustati uurimisega?

Madisson: Vandenõuteooriate akadeemiline uurimine sai hoo sisse 1960. aastatel, kui Karl Popper ja Richard Hofstadter oma kuulsad teosed kirjutasid. Seal käsitleti neid patoloogilises võtmes ja räägiti, kuidas vandenõuteooriad leiavad rahva meele ja südame võitmiseks tee Ameerika poliitikute populistlikusse retoorikasse. 

Üldiselt on uurimine läinud lainetena ja praegu on akadeemiline uurimine tõusutrendis. Isegi mul endal on raske järge pidada, sest ainuüksi põhjamaades lisandub igal aastal mitusada uurijat. Kui mina 2010. aastal alustasin, pidi ikka põhjendama, miks seda uurida tasub, miks vandenõuteooria üldse oluline on ja mis selle asja mõte on. Nüüd enam seda tegema ei pea – ühiskondlik tunnetus, et seal on midagi olulist või isegi ohtlikku, on hästi selgelt kohale jõudnud.

Kui minna veel täpsemaks, mis on mõned näited kuulsamatest ja levinumatest vandenõuteooriatest ajalooliselt ja tänapäeval?

Ventsel: Vabamüürlaste vandenõu on olnud olemas juba Prantsuse revolutsiooni aegadest. 19. sajandi algupoolel sisenes sinna juudiliin. Praegu on väga levinud uue maailmakorra teooria, mis on globaalse haardega ja kindlasti kõik see, mis toimub ümber George Sorose nime. Viimasel ajal on lisandunud hästi palju islamofoobseid teooriaid. Tegelikult meie raamatu üks järeldusi on, et vandenõuteooria on folkloorne nähtus. Vandenõuteooriates esinevad liinid, süüdistused ja pahateod on tavaliselt kuskil kultuurimälus olemas. Erinevad on lihtsalt konkreetsed toimijad, kes neid tühje kohti mingitel aegadel täitma hakkavad.

Madisson: Populaarsemate vandenõuteooriate nimetamisel mul keel alati natuke tõrgub, eriti kui me räägime tänapäevastest näidetest. Tavaliselt on ajakirjandus see platvorm, kust inimesed saavad kätte esimesed märksõnad, mida minnakse guugeldama ja otsima ehk satuvad seda teed pidi vandenõuteooriate juurde. Kajastuste eesmärk võib olla vandenõuteooriate kummutamine, kuid tegelikult on selle mõju hoopis vastupidine. Seega neid märksõnu ma välja tooma ei hakka, kuid teema, mille ümber ühed populaarsemad teooriad praegu hargnevad, on inimtekkeline kliimasoojenemine.

Ventsel: Meeles tasub pidada, et tegelikult täituvad vandenõuteooriad sisuga just konkreetsete valupunktidega ühiskonnas. See on ka üks raamatu väidetest, et vandenõuteooriad ei ole mitte hädade põhjus, vaid sümptom. Vandenõuteooriatega püütakse anda seletusi mingitele olulistele sündmustele maailmas ning seetõttu nad alati muutuvadki. Näiteks koroonaga tulid sisse küll uued teemad, kuid need ei olnud ometigi esimesed vandenõuteooriad, mis käisid haiguste kohta. 1970.–1980. aastatel räägiti aidsist, kui valgete inimeste väljatöötatud haigusest, mille eesmärk on mustanahaliste populatsiooni vähendamine, kuna tollal levis aids ennekõike mustanahaliste kogukondades. 

Samuti näiteks vaktsiinide puhul olid lõimed juba ammu olemas. Sellel korral täitusid need lihtsalt koroonavaktsiinidega. Varem puudutas see kompleksvaktsiine, mis olid mumpsi ja punetiste vastu. Arvestades, et pandeemia läks üleilmseks, on selge, et erinevates kultuurisituatsioonides leiti šabloonidesse erinevaid pahalasi. Meil Eestiski olid motiivid suhteliselt sarnased ehk ei pakutud mingeid eriti põnevaid uusi vandenõuteoreetilisi lahendusi. Uued olid lihtsalt tegelased – Irja Lutsar, kellel oli 2015. aastal koostöö Wuhani Ülikooliga või Arkadi Popov, kes olevat planeerinud 2020. aasta sügisesse kriisiõppuse "Wuhani vaikus". Siit võib ka juba ise edasi mõelda, mis elu see seos elama hakkas.

Andreas Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Räägite raamatus palju vandenõuteooriate omapärasest tähendusloomeprotsessist. Selgitage seda palun inimesele, kes pole keelefilosoofiaga kokku puutunud. Kas tähendusloomega on seotud ka see, miks vandenõuteooriaid on raske vaidlustada?

Ventsel: See on seotud sellega, et vandenõuteooria ise ei räägi. Vandenõuteooriatest räägitakse. See, kuidas räägitakse ja mis märki kasutatakse, sõltub mitmetest taustateguritest. Me ei saa uurida täpseid tähendusi, mis kellegi peas tekivad. Saame uurida märksõnu, erinevaid koode ja seda, kuidas püütakse üht või teist vandenõuteooriat üles ehitada. Selle kaudu võime öelda, et üks asi viib tõenäoliselt mingi kindla tähenduseni, ja selle protsessi lahtimõtestamine ongi semiootiku ülesanne. Mitte uurida, mis on tähendused, vaid millised on tähendusloome tingimused. Need kajastuvad erinevates märgiliselt vahendatud tekstides, mis võivad olla näiteks pildid või verbaalsed tekstid.

Madisson: Oma töödes on mind aastate jooksul kõige rohkem huvitanud see, kuidas saavad vandenõuteooriad endasse mahutada nii erinevaid osiseid. Need võivad rääkida tuumafüüsikast ja kurjusest. Need võivad rääkida mingisugusest peenhäälestusest, nagu kuidas toimub terrorirünnakute kavandamine või toimib lennukite mehaanika.

Ja kuidas lõpuks kõik siin maailmas määrab ikkagi vandenõuteooria või vandenõulaste pahatahtlikkus. Vahel paigutatakse sündmuste alguspunkt aastakümnete kui mitte aastasadade taha. Usutakse, et inimesed suudavad ette ennustada mitte ainult füüsikaseadusi, vaid ka ühiskonna ja kultuuri toimimise seaduspärasusi ning need omakorda enda tahte järgi tööle panna.

Kui proovida piiluda, kuidas mõtleb vandenõuteoreetik, kes on veendunud, et vandenõud määravad ühiskonnas hästi palju, ja proovida aru saada, kuidas tema tõlgendused töötavad, siis tuleks alustada vandenõumärkidest. Erinevad uurijad on seda lustlikult nimetanud märgifetišiks või kutsunud neid märgimaniakkides.

Vandenõuteoreetikud eeldavad, et kuna vandenõulased tegutsevad salaja, siis peab märke otsima eriliselt teritatud pilguga ehk ei saa eeldada, et märgid on kõigile näha. Vastupidi, need on peidetud kihtide alla. Kui vandenõuteoreetik suudab need avastada, leiab ta mingi võtme tähenduste juurde. Siis võib vandenõu tulla avalikuks ja kõik saavad aru, et vandenõuteoreetikutel oli alati õigus. Oma vaatluste käigus oleme näinud, kuidas kuhjatakse erinevaid vandenõude tõendeid. Seda saadab tihti eeldus, et mida sügavamale on tõendid peidetud, seda väärtuslikumad nad on.

Vandenõude tõendid võivad olla näiteks sõnad, mis tulevad kokku mõne avaliku teksti lõikude esimeste sõnade algustähtedest, või poliitikute kõned, mida loetakse tagurpidi, et sealt omakorda numbrilisi mustreid ja koode leida. 

Neil on täiesti eripärane märkide otsimise mehhanism. Kui see kord käivitub, siis on see hasartne ega taha kunagi pidurduda. Lisaks on seal nii-öelda detektiivimoment – tahe koos avastada ja oma tõlgendusi kogukonna teiste liikmetega arutada. See on ka üks tähendusloome moment, mis eristab vandenõuteooriaid teistest ajaloojutustustest. 

Sellega seoses on mul ka üks isiklik lugu. Üks Eesti kuulsamaid vandenõuteoreetikuid on Tiit Madisson, keda meie hulgas küll enam pole, aga kelle tööd elavad edasi internetiavarustes. Vahel olen näinud, et vandenõuteoreetikud on ka minu töid lugenud ja välja toonud, et on mingi Madisson, kes uurib vandenõuteooriaid.

Sellest järeldatakse, et vandenõulased on mind saatnud akadeemiasse, et jälgi segada ja õõnestada vandenõude uurimist. Eriti kahtlaseks teeb selle tõsiasi, et ma olen sündinud 28. septembril, millal läks põhja parvlaev Estonia. Ja see ei saa ometigi olla juhus! Seega võivad seosed asjade vahel, mida ei saa ette planeerida, olla vandenõuteoreetikute jaoks väga tähenduslikud.

George Soros Autor/allikas: SCANPIX/AFP/FABRICE COFFRINI

Kuidas on vandenõuteooriate käiku mõjutanud internet ja veebisuhtlus?

Madisson: Ühe asjana on muutunud see, et korraga on palju inimesi kursis sama vandenõuteooria versiooniga. Vandenõuteooriad olid varem alati väga oma jutustamise konteksti ja jutustaja nägu. Nüüd saavad tekstid internetis ühest maailma nurgast teise rännata mõne hetkega. Kontekstid, kus need levivad, on erinevad, aga sisu on sama. Kuna vandenõuteooriad äratavad palju emotsioone ja pakuvad keerukatele sündmustele lihtsustatud seletusi, siis sotsiaalmeedia ja tähelepanumajanduse loogikaga need sobivad. Seetõttu on need ka hästi esil.

Vandenõuteooriate semiootika puhul võib tähele panna, et seletused ei ole enam nii laiahaardelised kui vanasti. Kui varem oli põhiliseks meediumiks näiteks lendleht, raamat, uurimus või kõnekoosolek, siis nüüd sotsiaalmeedias, näiteks TikTokis, mis on üks peamisi platvorme, kus vandenõuteooriad levivad, on esitused audiovisuaalsed, meelelahutuslikud ja lühikesed. Tihti ei looda põhjalikke seletusi, vaid visatakse lihtsalt õhku, et millegi taga on vandenõu ja soovitatakse ise edasi mõelda. Näiteks hüütakse välja, et kuskil tegutseb süvariik. Draamat aitab omakorda kruvida pilt ja heli.

Lisaks eeldavad tänapäevased vandenõuteooriate levitajad oma jälgijatelt vandenõupädevust või vandenõukirjaoskust. Eeldatakse, et inimesed on kursis põhiliste süžeedega, tunnevad ära pahalased ja oskavad nende salajase manipulatsiooni ära tunda. Uuendusliku nüansina on nad lisanud päevakajaliste sündmuste sidumise vandenõudega. Kogu selle tausta tõttu saavadki nad endale lubada vandenõuteooriate piiskade tilgutamist internetti.

Kui rääkida kohalikest vandenõudest, siis kas meil on vandenõude kujunemine ja roll olnud kuidagi muust maailmast erinev. Toote välja, et Euroopa Sotsiaaluuringu järgi usub 30 protsenti eestlastest, et maailma juhib väike salajane ühing või rühm. Kuidas sellesse suhtuda?

Ventsel: Eesti algupäraga vandenõuteooriaid meil eriti ei ole. Olgu need Tiit Madisson või Jüri Lina, siis enamasti kasutatavad Eesti vandenõuteoreetikud motiive, mis on mujal levinud. Tiit Madisson räägib näiteks holokausti eitamisest ja see ei ole midagi uut. Sellest jällegi ei saa tuletada, et eestlane vandenõuteooriatesse ei usu. Lihtsalt on väga vähe algupärast materjali. Üks kohalik vandenõuteooria, mis siiski levib, puudutab parvlaev Estonia hukku. 

Madisson: Võrdlevate uurimuste puhul, mis proovivad kaardistada maailmas vandenõudesse uskumise levikut, Eesti väga murettekitavalt silma paistnud ei ole. Euroopas teevad ilma Poola, Ungari ja Slovakkia. Eesti on keskmike seas. 

On olemas selline asi nagu vandenõuteooriate indeks, millega mõõdetakse vandenõuteooriatesse uskumist ühiskondades. Selle järgi kinnituvad vandenõuteooriad inimeste seas selgitusskeemina siis, kui nad esiteks  tunnevad, et ei saa poliitilises elus osaleda, teiseks kui nad tajuvad, et avalikus sektoris on väga kõrge korruptsioonitase – tundub, nagu ei olegi mõtet üritada midagi teha või sõna sekka öelda, sest kõik on kellegi teise poolt kinni mätsitud ja ette määratud. Ning kolmandaks, kui inimesed tunnevad, et tööpuudus kasvab ja sotsiaalsed garantiid on madalad. 

Siin ongi oluline, et Eesti ei ole lähiajaloos nende näitajate poolest Ida-Euroopas kõige murettekitavam olnud. Samas viimaste aegade arengud ning see, kuidas inimesed poliitika läbipaistvust ja kodanike kaasatust tajuvad, teeb küll muret. Seega võib öelda, et oluline ei ole isegi mitte see, et mingid vandenõuteooriad meil levivad, vaid see, kuidas taust ja kontekst, mis on tekkimas, soodustavad vandenõuteooriate jõulist pealetungi.

Vandenõuteooriatega võitlemine sarnaneb natuke tulekahju kustutamisega. Loomulikult tuleb vandenõuteooriaid kummutada, nagu tulekahjusid peab kustutama. Tegelik ühiskonna tähelepanu võiks minna aga sellele, et inimesed ei oleks nii altid vandenõuteooriaid vastu võtma – rõhuda tuleks ennetustegevusele.

Millised ühiskondlikud tingimused veel vandenõuteooriate levikut soodustavad?

Ventsel: Katastroofid, kriisid ja konfliktid. Need on olukorrad, kus inimestel on psühholoogilise pinge maandamiseks vaja kiiresti leida toimuvale seletus. Vandenõuteooriad teevad seda suurepäraselt, pakkudes mingi lihtsa seletuse konfliktile ja kes on süüdlased selles. 

Madisson: Mulle tundub, et üks võtmetegur on võimetuse tunne – arusaam, et minust ei sõltu midagi, ma ei saa midagi teha ja ma olen ohver. Justkui pea kohal oleks mingi lämmatav kuri süsteem, mis ei lase lihtinimese või vastava huvirühma häälel kõlada. Tavaliselt kujutatakse seda süsteemi täiesti antagonistliku ja amoraalsena. Sellega pole võimalik läbirääkimisi pidada ja see tuleks lihtsalt kõrvaldada. Tekib tunne, et ollakse süsteemse tagakiusamise ohvrid ning siis kinnitubki vandenõuteooria inimese enesemääratluse ja identiteedi külge.

Hetk enne John F. Kennedy mõrva Autor/allikas: kuvatõmmis

Milliste poliitiliste gruppide seas on vandenõuteooriad kõige levinumad? 

Ventsel: Väga palju on räägitud, et vandenõuteooriate ja populistlike liikumiste retoorika vahel on struktuurne sarnasus. See tähendab, et mõlemad jagavad poliitilise välja lihtsustavalt kaheks vastandlikuks leeriks. Näiteks eliit vs. rahvas või pahalased vs. kannatajad. Mõlemale meeldib kasutada meelevaldseid analoogiaid, millega luuakse tähenduslikke järjepidevusi. Näiteks toovad nad paralleele Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel.

Lisaks kipuvad populistid ja vandenõuteoreetikud olema konservatiivsed. Nad tahavad säilitada seda ühiskonda, mis väidetakse olevat ohustatud või rünnatud mõne kurja jõu poolt. Sageli käivad sinna juurde näiteks nostalgilised pildid mõnest kujuteldavast kuldajastust, mis olla kaotatud, kuid mis kurjamiteta maailmas taas ees ootab.

Madisson: Viimasel ajal on ilmunud päris palju teadustöid, mis uurivad, kas vandenõuteooriad levivad rohkem parem- või vasakpoolse maailmavaatega inimeste seas. Tuleb välja, et vandenõuteooriad korreleeruvad positiivselt igasuguse äärmuslusega. Tavaliselt on need rühmad, kes tunnevad end tagakiusatuna ning kellel on kalduvus vägivalla õigustamisele. Seega vandenõuteooriad levivad nii parem- kui ka vasakäärmuslaste hulgas. 

Kas ja kuidas peaks vandenõuteooriate vastu võitlema? 

Madisson: Sellega on natuke nii, nagu väikelapse kasvatamisega. Vahel tuleb frustratsiooni lihtsalt ignoreerida, aga teinekord jällegi sekkuda. Üldiselt tuleks sekkuda, kui vandenõuteooriad kutsuvad üles vägivallale, levivad massiliselt ning  kui need on lihtsasti kummutatavad. Näiteks, kui on mõned selgelt määratletud alusväited, mille saaks ümber lükata.

Kummutamise puhul ongi kõige olulisem, et tegeletaks konkreetsete teooriatega, mille puhul saab tuua selgeid näiteid ja teha selgeid ümberlükkeid. Kui minna vandenõuteooriate kallale laiemalt või võtta sihikule maailmatõlgendus, mis rajaneb vandenõuteooriatel, siis on kummutamine pea et võimatu. Reeglina saab see teha vaid halba. Vandenõuteoreetikutes tekib trots, sest keegi pole välist nõu palunud. Muutuse esilekutsumine on sealt edasi väga raske.

Sekkumisaktsioone, mis muutusid populaarseks pärast Brexitit ja Trumpi valimisvõitu, on viimasel ajal ka uuritud. Näiteks teaduse autoriteeti õõnestavate vandenõude puhul on leitud, et mõnikord võib vandenõude levikut pidurdada selline asi nagu eelkummutamine (prebunking).

Eelkummutamine tähendab sisuliselt, et kui kuskil hakkab levima mingi vandenõuteooria, mis põhineb lihtsasti kummutatavatel valedel, siis hoiatatakse auditooriumit, et mingi vandenõuteooria on sotsiaalmeedias liikvele läinud. Näidatakse, miks see sisult vale on ja põhjendatakse, miks võib teooria olla ohtlik. Uuringud näitavad, et inimesed, kes eelnevalt sellise teavitusega kokku puutuvad, võivad hiljem vandenõuteooriasse skeptilisemalt suhtuda. Samas kuskil vandenõuteooriate lõimes vaidlemine ja vastutõendite toomine väga edukas ei ole.  

Ventsel: See sõltub paljuski ka sellest, millega vandenõuteooria inimeste jaoks seostub – on see lihtsalt huvitav või kõnetab see inimese identiteeditunnetust. Lisaks tuleb aru saada, et vandenõuteooriaid levitatakse väga erinevatel eesmärkidel. Pole mõtet hakata kedagi ümber veenma, kui ta jagab vandenõuteooriaid strateegilistel eesmärkidel, näiteks turundamiseks või poliitiliseks mõjutamiseks. Need on olukorrad, kus inimene vandenõuteooriatesse tavaliselt ise ei usu. Ta tegutseb hoopis infoudu külvamiseks või vastaspoole maine õõnestamiseks. 

Madisson: Muidugi aitab ka nali! Samas kui naljaga jälle liiga isiklikuks minna ja hakata ironiseerima ja naeruvääristama, siis võib efekt olla vastupidine, sest igasugune iroonia töötab ainult tükikese eneseirooniaga. Kõige parem võib olla eluterve absurdihuumor. See tähendab, et me ei räägi mitte vandenõuteoreetikutest, kes on rumalad ja jaburad, vaid viskame nalja mõne konkreetse teooria üle.

Meie raamatu üks sõnum on ka see, et vandenõuteooriaid ei tuleks vaadelda ainult tumedates toonides. Sellisel vaateviisil on omad ohud. Kui me näeme vandenõuteooriaid ainsa patuoinana, mis vastutab kõigi ebameeldivate ühiskondlike ja kultuuriliste arengute eest, siis me võime ise kalduda vandenõuteooriasse ja kujutada ette, et kui leiutada algoritm, mis kõik vandenõuteooriad ära kustutab, siis saab ühiskond korda. Paraku nii ei ole!

Teine asi, mida me ka uurime, on vandenõuteooriate kasutamine infomõjutustegevuses. Selle juures on samuti oluline, et inimesed parendaksid oma infokirjaoskust ja meediapädevust. See on pikk protsess, mis on osa elukestvast õppest. Tähtsate küsimuste juures tuleks kultiveerida võimet lähtuda analüütilistest otsustusprotsessidest ja näha asju nende keerukuses. Mitte aga minna kaasa kõige põnevamate seletustega, mis rohkem tähelepanu saavad ja emotsioone äratavad.

Ventsel: Probleemiks on kasvõi kõige lihtsama statistika lugemise oskuse või andmekirjaoskuse puudumine. Vandenõuteoreetikud ise kasutavad statistikat selleks, et tõenduspõhised välja näha. Kui me oskaks sellisest retoorilisest vallist kriitiliselt läbi näha, siis paraneks ka võime teooriaid küsimärgi alla seada. Samas tuleks ka meediapädevust mõista laiemalt. Kõigi nende retooriliste võtete ja diskursiivsete mehhanismide tajumine, millest vandenõuteooriad koosnevad, nõuab aega ja vaeva.

Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm Autor/allikas: Erakogu
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: