Maia Klaassen võttis oma Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös eesmärgiks kirjeldada hetkeolukorda Eesti ajakirjanduse veebimaastikul ja seeläbi analüüsida valeuudiste, mis selle töö kontekstis on mittekavatsuslikult desinformeerivad ja võltsuudiste, mis on loodud kavatsusega eksitada, sattumist peavoolumeediasse.

Selleks tegi ta seitse semistruktureeritud süvaintervjuud Eesti peavoolumeedia väljaannete peatoimetajatega ning analüüsis transkriptsioone kvalitatiivse sisuanalüüsiga kasutades MAXQDA analüüsitarkvara.

Selgus, et veebiuudiste eripära on näiteks teemade hakkimine ja päeva peale doseerimine, katkematu uudise tootmise tsükkel, konkurentsist tulenev kiiruse surve ja tarbijakeskne sisuloome. Eesti väljaanded püüavad kohaneda fragmenteerunud meediamaastiku ja lugeja aina kiiremini hajuva tähelepanuga.

Allikakriitilisus on informatsiooni usaldusväärsuse hindamisel muutunud oluliseks ka juhul kui kogemuspõhiselt on tegemist usaldusväärse allikaga. Eestis esineb üksikuid valeuudiste levikut soodustavaidd tööpraktikaid näiteks:

• refereerimine ehk allikapesu,
• uudise vormis reklaamlugude,
• pressiteadete avaldamine,
• sensatsioonilisusele rõhumine.

Peatoimetajad leidsid, et rõhk emotsioonile ja sensatsioonilisusele pole tingimata omane ainult veebimeediale ning ei tunnetanud Eestis murrangulist tõejärgse ajakirjanduskultuuri pealetungi.

Maia Klaasseni tööl on aga tugev praktiline väärtus ajakirjanikele, NImelt annab ta oma töös rea soovitusi, kuidas vältida vale- ja võltsuudiste taastootmist ajakirjandusväljaannetes:

1. Kui refereerid teist väljaannet, siis kontrolli üle algallikad.

Läbi kõigi viidatud väljaannete ja lingitud artiklite algallikani "tagasi" klikkimise, kontrolliva telefonikõne või meili vaev on väärt seda, et oma nime alt avaldada ainult kontrollitud informatsiooni. Kui endal selleks aega ei jagu, palu kolleegi abi või konsulteeri toimetuse koosolekul – on võimalik, et keegi juba omab taustainfot või lisainfot. Vahel aitab ka varasemate teemaga seotud artiklite lugemine konteksti luua

2. Usalda oma intuitsiooni.  

Kui on põhjust arvata, et mõni allikas ei räägi tõtt või et olukorrast pole täit pilti, siis tuleb lisatööd teha ning ise mõõta, uurida, katsuda. Ajakirjanikul on kohustus oma auditooriumi ja tõe ees. Ideaalis võiks toimetuse-siseselt paika panna protokolli, kuidas kinnitamata väidete kajastamisele lähenetakse.

3. Lisa igale loole väärtust ning hoia enda avaldatud lugudel silma peal.

Ka kellegi teise lugu refereerides võib lugu väärtuslikumaks teha, olgu selleks värskema informatsiooni lisamine või tausta välja toomine. Eriti tuleks loo tagamaid ja jätku uurida kinnitamata väidete või puudulike allikatega lugude puhul, sest see aitab avastada valeväiteid. Jätkulood ning pikema ajalise distantsi pealt tehtud ülevaated pakuvad peatoimetajate sõnul lugejatele huvi, kuniks need mahuvad mõistliku hulga tähemärkide sisse ja avavad juba teadaolevate sündmuste uusi aspekte.

4. Väldi manipulatiivset keelekasutust.

Ebakõlad artikli pealkirjas ja sisus pole vajalikud: lugu võib lugema kutsuda ka ilma eksitamata. Ajakirjanikuna peab teadvustama tarbimismustrit, et loetakse ainult pealkirja. Eksitamise vähendamisele aitab kaasa ka näiteks toimetuseülene järjepidavus keelekasutuses, et lugejad õpiks sõnade tähendust mõistma. Peatoimetajad ei mõõda ajakirjanike väärtust klikkide või kirjutatud lugude arvu põhjal, seega tuleks taga ajada pigem kvaliteeti kui kvantiteeti.

5. Hinga sügavalt sisse ja välja ning ole lugejaga aus.

Veebiuudiste avaldamise kiiruse tõttu puudub ajaline distants, mille jooksul informatsiooni väärtust enne avaldamist kaaluda. Siin võib abiks olla kolleegidega arutamine kasvõi uudise fookuse või teema aspekti osas, mida kajastada. Lisasilmapaari teostatud kontroll võib oluliselt langetada kahtlase väärtusega väidete uudistesse sattumist. Mõtle välja, milline lähenemine lugeja jaoks kõige põnevam võiks olla; millised visuaalid või lisad artiklit saatma peaks ning kuidas ühe korraga kõige kiiremini ja efektiivsemalt lugu valmis saada. Kui on kiire ja uudis läheb jupiti avaldamisele, ole lugejaga aus ning väidete puhul, mis pole kinnitust leidnud, märgista need vastava keelekasutusega.  

Maia Klaassen toob oma töös välja, et Eesti ajakirjandusmaastikul pole vale- ja võltsuudiste levik aktuaalne, sest meil on väike keeleruum ja rahvusvaheliste lugude tõlkimisel tekib lisaaeg, mille käigus informatsiooni hinnata. Kuna Eestil, nagu ka teistel endisel Nõukogude Liidu liikmesriikidel, on LääneEuroopast, Skandinaaviast ja USA-st pikaajalisemad kogemused Vene propagandamasinaga, võib eestlastel olla välja kujunenud vilumus ja kogemuspõhine skepsis, mis aitab valeuudised välja sõeluda.

Maia Klaasseni uuringut saab edasi arendada mitmes suunas. Näiteks koguda kvantitatiivset andmestikku ühe suurema väljaande kohta, mõõtes ilmunud paranduste ja Pressinõukogu taunivate lahendite arvu suhestatuna ilmunud uudiste koguarvuga. See aitaks selle töö tulemusi kas kinnitada või ümber lükata.

Maia Klaasseni bakalaureusetööd "Vale- ja võltsuudiste avaldamine peavoolumeedias: Eesti meediaväljaannete peatoimetajate selgitused tekkepõhjustele" juhendas Mari-Liis Madisson.