Uurimuse esimene autor Philipp Schmid nentis, et teadlaskond jättis laialt tunnustatud teadustõdede eitajad liiga kauaks hooletusse. "Eriti hästi paistab see välja nüüd, kui pillutakse sõnapaare nagu tõejärgne ajastu ja USA president kahtleb avalikult televisioonis vaktsineerimise vajalikkuses. Samuti on meil uus meedium – internet, mis toimib igat sorti informatsiooni kordistajana," leidis Erfurti Ülikooli teadur. Kuna vale levib selles oluliselt kiiremini kui tõde, on tema sõnul vajadus kaitsta inimesi teaduse salgamise eest suurem kui kunagi varem.

Hiljuti ilmunud töös pani Schmid koos Erfuti Ülikooli tervisekommunikatsiooni professori Cornelia Betchsiga proovile kaks väärinfo kummutamiseks kasutatavat strateegiat. Neist üks hõlmab valeväidete kummutamist faktidega. See eeldab aga valdkonnast süvateadmisi. Lisaks on teadussalgajate kasutatavate potentsiaalsete argumentide hulk sisuliselt lõputu. Neist kõigi jaoks valmistumine raske, kui mitte võimatu.

Teine, tehnika kummutamine keskendub teadussalgajate eksitavatele käitumismallidele. Nende kordumise tõttu saavad väidete kummutamisega pärast lühikest treeningut hakkama ka tavalised kommunikatsioonieksperdid. Näiteks võib vaktsiinide ohutuses kahtlemise peale osutada, et 100 protsenti ohutu pole isegi aspiriin ja ka sel võivad olla omad kõrvaltoimed. Seejuures toimivad sama tüüpi vastuväited sama hästi nii vaktsiinivastaste kui ka kliimamuutuste eitajate puhul.

USA-s ja Saksamaal mitmete erinevate inimrühmadega tehtud katsetest selgus, et kasu on mõlemast. Kui inimese teadussalgajaga kokku viimine vähendas nende soovi end vaktsineerida, siis tehnikate kasutamisel hakkas see uuesti tõusma.

"Ükskõik kas sa oled retooriliste tehnika ekspert või tunned hästi konkreetseid teemasid, on võimalik vähemalt lühiajaliselt tõhusalt teaduse eitamisele vastu seista," rõõmustas Schmid. Samas panid Schmid ja Betchs tähele, et kahe strateegia kombineerimisel polnud tulemused oluliselt paremad.

Julgustavana ei näinud paar isegi kõige konservatiivsemate ja valeinfo suhtes kõige haavatavamaks peetavates inimrühmades märke tagasilöögiefektist. Inimeste vaadetega potentsiaalselt vastuolus oleva info esitamine ei aidanud vääri uskumisi kinnistada. Ajalooliselt on olnud just see üks põhjuseid, miks on peljanud arstid ja teadlased vaielda avalikult näiteks vaktsiinivastastega.

"Pole kahtlust, et efekt on olemas, ent oleme võib-olla liialdanud sellega, kus see avaldub," leidis teadur. Nii teadlased kui ka ajakirjanikud võisid langeda inimeste loomupärase kallutatuse ohvriks ning omistanud liiga palju tähtsust uuelel, huvitavale ja ootmatule.

Strateegiate tõhususele vaatamata nentis Schmid, et pikas plaanis ei piisa vaid juba teadussalgajate tekitatud kahju parandamisest. "Me ei näinud, et inimeste huvi end vaktsineerida või kliimamuutustega midagi ette võtta oleks kasvanud debattide kuulamisega varasemast kõrgemaks. Isegi kui meil on hea sõnum, on inimesteni jõudmine ja neile positiivse mõju avaldamine väga raske. Meie strateegiad töötavad kaitsena, kuid meil on vaja ka ründestrateegiaid," laiendas teadur.

Schmid manitses, et nad ei uurinud strateegiate tõhusust pikema aja vältel. Teisisõnu ei saa nad veel täie kindlusega öelda, kas teadussalgaja mõju õnnetus nullida vaid samaks päevaks või kuudeks ning aastateks. Samuti ei pruugi need veenda valeinfo levitajat. Oluline on teha vahet ka salgajatel ja skeptikutel. Last vaktsineerima tulnud lapsevanema hirmude ja kahtluste hajutamiseks pole temaga tuliselt vaidlemine endiselt hea mõte.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.