Sihilikult vaktsiinide vastu võitlevaid inimesi on ühiskonnas tema sõnul tavaliselt vähe. Nende osakaal jääb 1–3 protsendi vahele. "Ülejäänud kõõluvad n-ö aia peal – kes pelgab mõnda konkreetset vaktsiini, kes pole lapsega arsti juurde minemiseks lihtsalt aega leidnud. Nende kõigi monoliitse rühmana kujutamine võimendab vaktsiinivastaste häält ja aitab luua uut ühiskondlikku normi," selgitas Leask ERR Novaatorile.

Sellest lähtuvalt on erinevad ka viisid, kuidas vanematele läheneda. Näiteks tuleks vaktsineerimise mõttes muuta võimalikult lihtsaks üksikvanemate, enam kui kolme lapse või madalama sissetulekuga ja rahvusvähemustesse kuuluvate elanike perearsti juures käimine. "Nende hulgas pole sageli probleemiks vaktsiinide suhtes tuntav skeptilisus, vaid muud tegurid, nagu aeg," tõi dotsent näite.

Hiljuti ilmunud ülevaateartiklis analüüsis Leask kolleegidega sadu varem avaldatud vaktsineerimise, käitumisteaduste ja psühholoogia vahelisi seoseid lahanud teadusartikleid.

Üks järeldustest on julgustav. Äraootaval seisukohal olevate inimeste seas aitab vaktsiiniga hõlmatust tõsta peaaegu iga strateegia. Kui midagi kõrgema sissetulekuga riikides aga tõesti ei tööta, on need käitumise muutmisele rõhuvad teavituskampaaniad. Analoogselt ei hakka inimesed hambaid pesema pelgalt seetõttu, et keegi seda neile televiisoris ütleb.

Kuigi vaktsiinide ohutusele keskenduvatest kampaaniatest võib olla kasu nende turule toomisel, ei ulatu nende mõju sellest kuigi palju kaugemale. Samuti pole abi vaktsineerimisvastastele vastandumisest ega naeruvääristamisest.

Perearstide koorem
Seega langeb hõlmatuse kasvatamine suuresti perearsti õlgadele. "Võtmesõna on patsientidest lugupidamine, nende murede ära kuulamine ja nende küsimustele vastamine. Perearstidel võib tekkida küll kohati meeleheide, et nende tegevusest pole kasu, aga pikas perspektiivis see tõesti töötab," rõhutas Leask. Lapsega arsti juurde tulnud vanematega tasuks alustada vestlust eeldusega, et nad on vaktsineerimisega nõus. Samas tuleks jätta alati võimalus esitada lisaküsimusi.

Arstide käitumine mõjutab otseselt vaktsineeritute arvu. See kehtib ka hiljuti Eesti vaktsineerimisprogrammi lisandunud HPV vaktsiini kohta. Kuna papilloomiviirus levib sugulisel teel, tunnevad maailma kogemuse põhjal vähemalt osa arste end vaktsiini tutvustades ebamugavalt. Sellest tingitud vaktsineerimissoovi vähenemist aitab vähemalt ühe uurimuse kohaselt ennetada lühikeste ja enesekindlate repliikide kasutamine.

Eestis märtsi lõpus Eesti puhkenud debatti Telliskivi perearstikeskuse arvel olevate laste madalat MMR-vaktsiiniga hõlmatust kommenteerides nentis Leask, et tegeleda tuleb isegi taoliste ebamugavate teemadega. Vanaviisi see igal juhul jätkuda ei saa. "Vaktsiinide mõjus kahtlevaid arste tuleb täpselt samamoodi ära kuulata. Selgitada välja, kellelt on nad selles osas inspiratsiooni saanud ja nende kahtlused hajutada. Võib-olla on põhjus hoopis mujal ja tunnevad, et ei saa riigi poolt piisavalt tuge," mõtiskles dotsent.

Väike nüke
Üks paljutõotavaid viise hõlmatuse tõstmiseks toetub osaliselt sellel aastal Nobeli majanduspreemia võitnud Richard Thaleri tööle. Majandusteadlane järeldas "revolutsiooniliselt", et inimesed käituvad sageli ebaratsionaalselt. Nende otsese veenmise või millegi kohustuslikuks muutmise asemel on seetõttu mõistlik kasutada organisatsiooni ja riigi tasandil väikesi mükse. Inimestel säilib sellega vaba valik. Samuti jääb neile mulje, et otsused langetatud nende endi poolt.

"Praktikas tähendab see näiteks meeldetuletust telefonikõnede või SMS-i teel. Austraalias on andnud häid tulemusi vastuvõttude automatiseeritud kokku leppimine. See aitab muuta vaktsineerimise rutiinseks ja tavapäraseks tegevuseks," märkis Julie Leask.

Tööandjad võiksid võtta samal ajal appi isegi väikese rahalise kompensatsiooni. Kuid nippe on teisigi. Näiteks ühes reaalelulises eksperimendis kasvatas palve lisada eelistatud vaktsineerimiskuupäevale soovitud kellaaeg ettevõttes gripivaktsiiniga hõlmatust 2,5 protsenti. Võrdlusena oli Eesti elanike üldine vaktsiiniga hõlmatus oli sel aastal 2,9 protsenti.

Dotsent tõdes, et rahvatervishoiu vallas otsuseid tegevad inimesed ei pööra liiga sageli tähelepanu inimloomuse eripäradele ja käitumisteaduste vallas tehtud uuringutele. Nii pole mõtet imestada, kui vaktsineeritud laste arv jätkuvalt langeb. "Vaktsiinid on oma edu ohvrid. Päris haiguspuhangute asemel peame tulema toime hirmupuhangutega," nentis Leask. Nende vastu ravimeid ega vaktsiini pole.

Samal ajal rõhutas Leask, et vaktsineerimise läbimõtlematult kohustuslikuks muutmine ilma võimaluseta seda jõustada võib anda soovitule vastupidise tulemuse.

Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Science in the Public Interest.