Juunis ilmus rida artikleid sellest, kuidas Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi tudengid käisid suveülikoolis, mis osutus Venemaa propagandat õhutavaks propagandakoolituseks. Taolisi üritusi võib pidada mõjutustegevuseks, infosõja mõistena nn pehmeks jõuks.

Pehme jõu mõiste võttis 1990. aastal kasutusele USA politoloog Joseph Nye ja see tähistab diplomaatilist tegevust, kus ei kasutata otsest poliitilist või majanduslikku mõjuvõimu, vaid mõjutusmeetodeid, et saavutada soovitud tulemust, näiteks mõne ühiskonnagrupi mõjutatud meelsust, teises riigis.

Selle artikliga seotult on Arvamusfestivali ERRi laval arutelu "Võltsuudised päästavad ajakirjanduse". Arutelu toimub laupäeval 11. augustil kell 10.00 ning arutlevad alternatiivmeediaväljaande Objektiiv autor Markus Järvi, ajakirjanik ja meediauurija Marju Himma ning meediaekspert Marek Reinaas, modereerib Liisu Lass. Rohkem infot: arvamusfestival.err.ee.

Venemaa pehmet jõudu oma naaberriikides, peamiselt kõigis Ida-Euroopa riikides, uuritakse järjest enam ning eelmainitud propagandakoolitus on vaid üks näide. Üha enam esineb praegu pehme jõu ilminguid hoopis infoga manipuleerimisena meedias, mille kaudu püütakse mõjutada ühiskonna käitumist ja hoiakuid.

Võrgustikul põhinev välispoliitika nõukogu Ukrainian Prism on koostanud raporti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, teiste hulgas ka Eesti kohta. Raportis vaadatakse nii eelmainitud mõjutustegevust kui tervikuna infokorratusega toimetulekut.

Mis on infokorratus (information disorder)?

Infokorratuse mõiste on kasvanud välja algsest valeuudiste (fake news) laialdasest levikust 2016. aastal, mil Oxfordi sõnaraamatud nimetasid selle aasta sõnaks. Valeuudised on aga vaid üks n-ö käibesõna ning seetõttu on teadlased, teiste hulgas meediauurija Clare Wardle soovitanud kasutada hoopis mõistet infokorratus, mis oma olemuselt on laiem ja kätkeb endas alammõisteid eksitav info (mis-information), valeinfo (dis-information), vaenulik info (mal-information).

Eesti raport koostati 24 ekspertintervjuu ning kirjalike dokumentide põhjal. Selle alusel loodi indeksid kolmes kategoorias. Järgneval graafikul on toodud Eesti võrdluses teiste Balti riikidega. Indeks on 5-palli skaalal, millel 5 tähistab vastava kategooria suuremat esinemist ühiskonnas.

Raportis tuuakse välja, et Eesti kõige haavatavamad ühiskonnagrupid, kelle mõjutamise vastu Venemaa huvi tunneb, on jätkuvalt siinne vene emakeelega vähemus, keda on ligikaudu 28 protsenti elanikkonnast.

Kuid ühe sihtrühmana tuuakse välja ka eestlased, kes on koondunud väikeste ja pealtnäha vähese mõjuvõimuga rühmadesse. Nende hulgas on näiteks ettevõtjaid, kel ärihuvid Venemaal.

Samuti on Venemaa mõjutuse sihtrühmana mainitud eestlasi, keda küll protsentuaalselt on vähe, kuid kelle hulka kuuluvad need, kes leiavad, et NATO provotseerib Venemaad, või need, kes igatsevad taga Nõukogude aega või ka sotsiaalmajanduslikult vähekindlustatud inimesed ning need, kes toetavad ksenofoobset retoorikat.

Raportist ilmneb, et pikka aega on Eestis käsitletud venekeelset vähemust kui suurt ühetaolist kogukonda, kuid mis tegelikkuses on väga mitmetahuline ning etnokultuuriliselt, kodakondsuselt, poliitilise aktiivsuselt ja eelistuste poolest mitmekihiline.

Suurem polariseerumine eestlaste ja siinse vene kogukonna vahel tekkis esimest korda 2007. aasta Pronksiöö sündmuste järel. Teise suurema polariseerumisena tuuakse välja 2013. aastal alanud Ukraina sündmused.

Mõlema pöördepunkti puhul nenditakse raportis, et need sündmused panid siinseid poliitikuid ja poliitikakujundajaid tõsiselt võtma lõimumise kohta tehtud uuringuid ja hoiatusi.

Samal perioodil toimus terav arutelu venekeelse koolihariduse üle Eestis, mis tervikuna oli raporti tulemuste põhjal ülepolitiseeritud, kuna nii mõnigi erakond tegi sellest oma teema 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.

Taolised arutelud annavad aga võimaluse veel enam erinevaid ühiskonnagruppe omavahel konflikti ajada ning seda on kerge õhutada infokorratuse tingimustes.

"Vene televisioon kutsub vene emakeelega inimesi ühinema virtuaalse "Vene maailmaga", mis on sama mentaalne ruum, milles Venemaa kodanikud elavad - maailm, mida ühendab keel, kultuur, religioon, ajalugu ja veri." (Tsitaat raporti jaoks intervjueeritud eksperdilt)

Lahutamatu osa infokorratuse temaatikast on meedia ja ajakirjandus ehk inforuum.

Kui Eesti puhul tuuakse raportis välja tugevat ajakirjandusvabadust, viidates sealjuures Pressivabaduse indeksile ja Freedom on the Net 2017 raportile, siis tuuakse sinna juurde ära ka asjaolu, et Vene meediakanalites ja meediakanalites, mis vahendavad Kremli-meelset sisu, seatakse just eksitava ja valeinfo kaudu kahtluse alla ajakirjandusvabadus ja kallutamatus. Tegu on teadliku infokorratuse viiside kasutamisega ja vaenuliku propagandaga Eesti vastu.

Eestlaste ja vene emakeelega elanikkonna inforuumide erinevuse ilmestamiseks tuuakse raportis välja Eesti telekanalite vaadatavuse võrdlus ja selle seotus kanali sisu kallutatusega.

Ajakirjanduslikest veebiväljaannetest, mida Eesti venekeelne kogukond jälgib, tuuakse välja rus.delfi.ee. Lisaks sellele on populaarsed seti.ee, vecherka.ee, ria.ru, kinozal.tv, mke.ee, ja kinopoisk.ru.

Vaadates uuringuid noorte uudismeedia tarbimisharjumuste kohta, ilmneb, et sotsiaalmeedia ei ole noorte venelaste jaoks niivõrd oluline kui eesti noorte jaoks. Kuid vene noored jällegi kommenteerivad veebis artikleid rohkem kui eesti noored. Raportis järeldatakse, et tervikuna on uudisajakirjanduse tarbimise osas eestlaste ja venelaste vahel suur erinevus ning tähelepanu tuleks pöörata sellele, et venekeelsetes sotsiaalmeediavõrgustikes luuakse ja levitatakse aktiivselt vaenulikku ja valeinfot.  

24 intervjueeritud eksperdist 14 tõdes, et siinne vene kogukond usaldab venekeelset meediat. Samasugusele järeldusele on jõudnud ka mitu siinset sotsiaalteaduslikku uuringut. Eksperdid on aga seisukohal, et praegu alahinnatakse Eestis Venemaa poolt juhitud infokorratuse ulatust. Ekspertide hulgas olnud teadlased leiavad, et meedia dereguleerimine ehk võimalus lasta Kremli-meelsetel meediakanalitel vabalt tegutseda tähendab ühtlasi ka seda, et siinset vene kogukonda ei suudeta kaitsta eksitava, vale ja vaenuliku info eest.

Raportis antakse ülevaade riiklikest tegevustest nii küberkaitse kui infoturvalisuse valdkondades tehtud sammudest ja loodud organisatsioonidest. Samuti tõsteti esile riigikaitse õppeprogramme, millesse üha enam lõimitakse ka infokirjaoskusi, mis peaksid aitama infokorratuse nähtustega toime tulla.

Raporti soovitused Eestile, Lätile ja Leedule: tehke koostööd

Valitsus peab teadlikult kaasama kodanikuühiskonna aktiviste tegevustesse, mis suurendavad riiklikku vastupanu pehmele jõule. Vastavaid MTÜsid ja vabatahtlikke tasub kasutada küber- ja infoturbe ning psühholoogilise mõjutamisega seotud valdkondades.

Raportis rõhutatakse, et neid tegevusi tuleks teha pikka aega ning tulemusi tasub mõõta samuti pikaajaliselt ehk umbes 7-10 aasta pärast.

Ühtlasi soovitatakse jätkata tegevustega, mis lõimivad avalikku ja erasektorit ning kodanikualgatusi, kus valdkonnaga seotud inimesed saaksid moodustada võrgustikke.

Raporti Leedu peatükis aga antakse soovitus teha infokorratuse vastu võitlemises teiste Balti riikidega rohkem koostööd, koolitada ajakirjanikke infokirjaoskuse ja infokorratuse teemadel ning viia samasugune õpe sisse ka juba põhi- ja keskkooli.

Üsna sarnased soovitused on antud ka Lätile. Läti raportis tuuakse välja ka vajadus kontrollida senisest enam meediakanalite tegevuslubasid, et Kremli-meelset sisu poleks võimalik reguleerimata turul edastada.  

Raporti koostas välispoliitika nõukogu Ukrainian Prism, mis on võrgustikul põhinev mitteriiklik analüüsikeskus, mis tegeleb välispoliitika ja rahvusvahelise turvalisuse teemadega.