Arutelu: libateaduse leviku piiramiseks tuleb inimesi õpetada infot tarbima ({{commentsTotal}})

{{1564952400000 | amCalendar}}
Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Arvamusfestivalil arutasid erinevate valdkondade teadlased teadlaste rolli üle tõenduspõhises argumentatsioonis. Leiti, et teadusliku tõe juurde jõuavad inimesed siis, kui neil on oskused kriitiliselt infot tarbida.

80 protsenti Eesti elanikest usaldab või usaldab väga teadust. Samas on üha enam neid, kelle teadmised ja uskumused tuginevad pigem libateadusel. Miks?

Arutelus leiti, et inimesed võtavad kergemini omaks huvitavaid ning lihtsalt mõistetavaid teemasid, isegi kui neid pole veel tõstatud. Heaks näiteks on siin hiljutine geeniravi juhtum väikese Annabeliga.

Näiteks vaktsiine on kliiniliselt pikka aega katsetatud ja on tõestatud nende toime, nagu on nendes katsetustes leitud ka võimalikud kõrvaltoimed, siis on ikkagi inimesi, kes seavad kahtluse alla nende vajalikkuse. Samas haruldase haiguse geeniravi, millega ei ole veel tehtud laialdaselt kliinilisi katseid ning mille toime ja kõrvalmõjud on ebaselged – seda on inimesed valmis üsna pimesi toetama nii rahaliselt kui emotsionaalselt. Annabeli juhtumi puhul küsiti väga vähe kriitiliselt just neid viimaseid küsimusi selle ravimi toime, mõju ja testituse kohta.

Vaktsineerimine on hea näide teaduse ja libateaduse suhtest. Inimesed näivad olevat kaotanud ajaloolise mälu sellest, mida tähendab kaotada perekonnas nakkushaigusele neli last nädala jooksul või milliseid piinu tekitab difteeria, leetrid või läkaköha – kõik praeguseks vaktsiinvälditavad haigused.

Kui inimesed oleksid vahetult kokku puutunud nende haigustega, siis nad ei kahtleks vaktsiinide vajalikkuses. Vaktsineerimisvastasus, aga ka muud äärmuslikud tervisekäitumise näited on pigem inimestel, kes on kokku puutunud vahest liiga suure hulga libateadusliku infoga ning kes ühtlasi on kõrgemalt haritud ja majanduslikult paremal järjel.

Teadus vs pseudoteadus

Teise teemana arutlesid teadlased teaduse ja pseudoteaduse üle, mille vaheline piir on kohati hägune. Peeter Saari leiab, et teaduses tekkinud "tõdedele" saab alati lisada laiendusi, neid ümber lükata ning neid edasi arendada. Libateadust ilmestab aga tõendatavuse puudumine ning lihtlabane usk.

Seega, kui mingi fakt  lõhnab müüdi või hoiaku, pähemäärimise ning usu järele, siis on kahtlus, et tegu võib olla libateadusel tugineva infoga. 

Kõige haavatavam grupp on siinkohal keskealised ja eakad, kelle kohta meediauuringutes kasutatakse mõistet digitaalsed immigrandid ehk need, kes ei ole üles kasvanud digikeskkondi kasutades, vaid on omandanud need oskused hiljuti. Nad on end avastanud nüüd suures infotulvas ning neil ei ole sisse juurdunud harjumusi, mis on praegustel noortel, n-ö digitaalsetel pärismaalastel ehk sünnist saati digikeskkondadega harjunud lastel. See tähendab, et digitaalsetel immigrantidel puudub ühtlasi oskus eristada usaldusväärset ja kvaliteetset infot valeinfost ja näiteks libateadusest.

Siin on oluline tegeleda erinevate ühiskonnagruppide infokirjaoskuse ehk info kriitilise hindamise oskuse tõstmisega. Näiteks võiks õpetada, kuidas tunda ära, kas äsja loetud info tugineb päris- või libateadusel. Üks lihtne kontrollivõimalus on vaadata, kas näiteks meediast leitud artiklis on viidatud nimeliselt teadlastele, kas need teadlased on päriselt olemas, kas viidatud uuringuni on võimalik jõuda, et seda ise lugeda.

Populaarne teadlane

Ajakirjanduses levivad vastakad uudised kulutulena ning inimesi kõnetavad just lihtsad üheülbalised lahendused, mis ravivad ning parandavad kogu olukorra lihtsalt ja kiirelt.

Arutelus osalejad tõid välja, et populismi rajad on ka teadlaste hulgas üha levinumad – kõik soovivad oma tulemusi müüa.

Teaduse võidukäigu taga on mõtlemise ning allikakriitilisuse selgitamine ning ühiskonnani viimine juba noores eas selleks, et otsuseid tehtaks läbimõeldult ning adekvaatsetele uuringutele ja faktidele toetuvalt. Selle jaoks on vaja populariseerida teadust nii meelelahutuslikult, nagu näiteks teeb telesaade "Rakett 69", kui ka näidata päris teaduse igapäevaelu ning tulemusi. 

Inimeste infokirjaoskuse parandamiseks võiks võtta eeskuju Soomest, kus info kriitilist hindamist on õpetatud nii ametnikele, õpetajatele, õpilastele koolides, nende vanematele kui ka lihtsalt töökohtadel – kõik see toetab tervikuna rahva infokirjaoskuse taset.

Arutlesid Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja teadusajakirjanik Marju Himma, meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar, laineoptika professor Peeter Saari ja teaduskooli juht Riin Tamm. Arutelujuhid on Toivo Maimets ja Anna Pihl.

Toimetaja: Triin Killing



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: