Infost üleküllastunud meediaruumis on ajakirjandusel olulisem kui kunagi varem tagada inimestele kvaliteetne informatsioon. Professionaalset ajakirjandussisu eristab kogu muust meediaruumis levivast infost selle loomise protsess, mille käigus ajakirjanik uudisväärtustab ehk eristab olulist ebaolulisest, valib kriitiliselt allikaid, kontrollib fakte, fokusseerib ning vormistab infot, et see oleks selge ja üheselt mõistetav. Ning ühtlasi toimetab teksti, et see oleks keeleliselt täpne ja eeskujulik.

Ilmselt selle viimase ehk toimetamise tõttu, õigupoolest toimetamisega kiirustamise tõttu moondus eeltoodud Delfi näites informatsioon selliseks nagu ta lõpuks ilmus.  

Sellest, milliseid oskusi ja pädevusi kasutavad ajakirjanikud info töötlemisel, et sellest saaks näiteks uudisartikkel, sõltub lõpptulemuse kvaliteet. Paraku on reaalsus ideaalist erinev ning ajakirjanduslikes tekstides, iseäranis veebis, esineb vigu, sõna saavad ebapädevad allikad, tuleb ette ebatäpsusi ja kontrollimata väiteid. See kõik vähendab ajakirjanduse usaldusväärsust ning kvaliteeti.

Seepärast uurisingi, milliseid oskusi ajakirjanikud info töötlemise protsessis kasutavad või täpsemalt, milliseid oskusi neil üldse on võimalik oma töös kasutada.

Mis selgus ja miks see oluline on?

Doktoritöö osaks olevatest uuringutest selgus vastuolu ootuste ja praktika vahel. Ajakirjanikud, pidades nende all silmas toimetajaid ja reportereid, eeldavad, et veebiajakirjanikud on paljuoskuslikud. Samas igapäevatöös rakendatakse väga väheseid oskusi.

Näiteks võib tuua, et kui küsisime toimetuse juhilt, mida üks veebiajakirjanik peaks oskama, saime vastuseks terve loetelu erinevatest tehnilistest ja ajakirjanduslikest oskustest. Kui aga uurisime, mida veebitoimetajad tegelikult teevad, siis piirdus nende oskuste kasutamine laias laastus teksti kopeerimise, lihtsamat sorti toimetamise ning tõlkimisega.

Laiemalt vaadates on see probleem, kuna ülikoolides õpivad ajakirjandustudengid palju erinevaid teadmisi ja oskusi, mida nad aga taolises töökorralduses rakendada ei saa. Seetõttu need oskused kaovad või otsustavad inimesed nendest veebitoimetustest lahkuda.  

"Hoida linti" ja "toota ühikuid"

Uuringutest selgus, et tööprotsessides domineerib konstrueeritud ajasurve – enamikul erinevatel aastatel intervjueeritud veebiajakirjanikest oli kohustus "hoida linti" ehk avaldada pidevalt artikleid (näiteks iga tunni jooksul üks), mida ajakirjanikud nimetavad "ühikuteks". Uurides põhjusi, miks arvavad toimetuste juhid või ka reporterid, et pidevalt on vaja midagi avaldada, selget vastust ei saanud.

Tegu näib olevat teadmiste ja kogemustega, mida antakse toimetuses edasi ajakirjanikult ajakirjanikule ning need tööpraktikad levivad koos inimestega ka toimetuste vahel. Näiteks "lindi hoidmine" on levinud kõigis eesti meediamajades. Selle vajadust põhjendas osa toimetuste juhte nn heavy userite ehk pidevalt klikkivate uuenäljas lugejatega.

Tõsi, 2000-ndate alguses, kui sotsiaalmeedia ei olnud veel nii laialt levinud, oli lugejaid, kes pidevalt uuendasid ajakirjandusväljaannete veebilehti, et saada pidevalt midagi uut. Tänapäeval pakub pidevalt midagi uut aga sotsiaalmeedia ning sellist heavy userit enam peaaegu ei eksisteeri. Küll aga tuginevad toimetuste juhid jätkuvalt sageli sellele vanale teadmisele, mida on aastaid toimetuste sees ja toimetuste vahel edasi antud – "tuleb hoida linti".

Selline "lindile ühikute tootmine" on suunatud kvantiteedile, mitte kvaliteedile. Lihtne ja kiire on ümber kopeerida lõik sotsiaalmeediast või pressiteade, sest nii saab "ühiku kirja". See aga kulutab ära ajakirjaniku aja, mille ta võiks pühendada sisuka loo otsimisele, allikatega töötamisele, faktide kontrollimisele ja loo kirjutamisele. Nii ajasurve kui ka konstrueeritud ootus töö mahu osas pärsib omakorda erinevate teadmiste, oskuste ja pädevuste rakendamist.

Maksumüüri taha pole mõtet panna tasuta kättesaadavat infot

Ühes oma doktoritöö uurimuses püüdsin koos kaasautoritega leida, kas ja millise veebiajakirjandusliku sisu eest on üks auditooriumisegment valmis maksma. Teisisõnu, mida auditoorium ootab veebiajakirjanduselt. See oli tarvilik, et luua võrdluspunkt auditooriumi ootuste osas ajakirjanike oskustele ning tegelikult tööprotsessis rakendatavate oskuste vahel.

Muu hulgas selgus, et auditoorium ootab ennekõike sisukat ja põhjalikku käsitlust ning ka sisu, mille loomisel on kasutatud veebi kui platvormi spetsiifikat meisterlikult ja mitmekülgselt. Ja kindlasti ei ole auditoorium valmis maksma "ühikute" eest, milles oleva info leiab ka tasuta guugeldades.

Minu kolme uuringu tulemuste vahel ilmnes vastuolu: veebiajakirjanduse toimetused on orienteeritud pidevale ja kiirele sisutootmisele, mis ei soodusta veebispetsiifilise ega põhjalikku käsitluse loomist. Toimetuste juhid eeldavad, et töötajad avaldaksid palju ja kiiresti, kuid mitte seda, et avaldatav oleks kvaliteetne, usaldusväärne ning selle tegemiseks oleks vaja ajakirjanduslikke oskusi või paljuoskuslikkust.

Minu doktoritöö üks olulisemaid tulemusi on teadmine, et on märkimisväärne erinevus selle vahel, mida toimetuste juhid eeldavad, et veebiajakirjanik oskab ning milliseid oskusi ajakirjanik oma töös tegelikult kasutada saab. Selle põhjuseks on toimetuste töökorraldus ja -praktikad. Peamine põhjus, miks veebiajakirjanikud saavad kasutada vaid piiratud hulka oskusi, on ajasurve ja nõuded avaldada pidevalt "ühikuid". Tööpraktikad kanduvad edasi toimetuste vahel, mis omakorda teeb toimetused oma töökorralduselt ja -praktikatelt küllalt sarnaseks.

Veebiajakirjanik tõesti võib olla ka paljuoskuslik

Selle doktoritöö uuringutest selgunud üks väide on, et veebiajakirjanduses on võimalik rakendada mitmekülgseid ajakirjanduslikke, kuid ka tehnilisi ja teemavaldkonnale spetsiifilisi oskusi. Selleks, et kasutada veebi kui tehnilise platvormi võimalusi täiel määral, on vaja kasutada märkimisväärselt suuremat hulka oskusi ja pädevusi kui näiteks televisioonis, raadios või ajalehes.

Kuid veebiajakirjanduses saab teha tööd ka nii, et ajakirjanduslikke oskusi kasutatakse väga piiratult. See sõltub toimetuse toimetuslikest juhtimisotsustest ja ressursijaotusest, lihtsamalt öeldes, kui palju aega, tehnilisi vahendeid ja tuge toimetuste juhid oma töötajatele võimaldavad.

Seega üks põhjus, miks veebiajakirjanduses vigu esineb, on ajakirjanike piiratud võimalustes kasutada oskusi, mis teevad ajakirjandusest ajakirjanduse.

Mina töötan ERR Novaatoris samuti veebiajakirjanikuna ja leian, et veebis saab ja võib teha ka väga head ajakirjandust, kuid selleks peab olema ka toimetuste juhtidel soov sellise sisu järele.

Midagi praktilist ka

Selleks, et hinnata, milliseid oskusi konkreetses veebitoimetuses esineb ja milliseid rakendatakse, töötasin välja oskuste ja pädevuste hindamise mudeli. Seda on võimalik kasutada nii intervjuu- kui ka küsitluspõhiselt toimetustes. Praegu jätkan hindamismudeli edasiarendamist, et järeldoktorantuuris töötada välja veebirakendus, milles iga toimetus saab hinnata, milliseid oskusi nende ajakirjanikud oma töös kasutavad.

Doktoritööd "Eesti veebiajakirjanike oskuste rakendamine: hindamismudel toimetustele ja teadusuuringuteks" juhendasid Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit ja ajakirjandussotsioloogia dotsent Ragne Kõuts. Oponent oli Rootsi Karlstadi Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni professor Henrik Örnebring.