Eelmainitud põhjustel esineb ajakirjanike töös järjest enam tööstressi, mis viib otsuseni ametist lahkuda.Nii selgus Signe Ivaski doktoritööst, mida ta kaitseb täna Tartu Ülikoolis. Üks peamine tegur, mis mõjutab, kas ajakirjanik kogeb tööstressist tingitud läbipõlemist, on ajakirjaniku töökogemus.

Vanemad ajakirjanikud kasutavad oskusi, mille on aastate eest omandanud näiteks ajalehes või mõnes muus traditsioonilise meedia väljaandes töötades. Samas kogevad nad survet pidada uute töövõtete õppimisel sammu noortega. Lisaks tunnevad pikema töökogemuse, kuid ühekülgsemate oskustega ajakirjanikud, et toimetustes tunnustatakse oskuste pidevat uuenemist, ehkki sageli ei anna töökorraldus mahti neid uusi oskusi rakendadagi.

Signe Ivask läheneb oma töös huvitavalt rutiinidele, ja rutiinid ei ole siin midagi halba ja igavat, vaid nende all peab Ivask silmas korrastatud tegevusi, mis toetavad erinevates olukordades toimetulemist.

Ajakirjandusteoorias nähakse tööprotsessides olevaid rutiine kui midagi, mis peaks ajakirjanikku tema töös aitama. "See tähendab, et inimese tegevus on natuke nagu automatiseeritud: uudise ideed välja käies tead sa juba umbes, kuidas loo üles ehitad, keda allikana kasutad ja nii edasi. Kui käes on mitte-rutiinne olukord, siis saad toetuda oma varasematele väljakujunenud rutiinidele ning neid vastavalt kohandada," selgitas Ivask.

Kuid praeguses olukorras, kus erinevate platvormide toimetused on kokku pandud, ei oska juhid anda ajakirjanikule selgeid ülesandeid, mistõttu neid rutiine ka ei teki.

Kui ajakirjanik peab korraga tegutsema mitme platvormi jaoks, näiteks tegema lugu veebi ja ajalehte, siis on töökorraldus sageli strateegiliselt ja tõhusalt juhtimata. See tuli iseäranis hästi esile Ivaski uuringuartiklist, milles ta vaatles Olümpial käinud spordiajakirjanike töörutiine. "Ajakirjanikud jäid hätta otsustamisel, et kui üks asi läheb veebi, kas siis läheb midagi trükki ka? Ja kui läheb, siis millisel kujul, millises vormis? Vastutust hakati enda pealt ära lükkama, mis omakorda näitab, et ajakirjanikel puudus arusaam, kuidas seda olukorda hästi lahendada."

Signe Ivaski hinnangul viitab see asjaolule, et toimetuste juhid ei oska tõhusalt juhtida mitmele platvormile sisu loomist. Tema uuritud toimetustes tõusis esile professionaalse kommunikatsiooni lonkamine: puudus konkreetne ülesannete sõnastamine, tagasi- ja edasisidestamine, selgitamine, mida oodati, mis oli hästi, mis halvasti, mida võiks teha edaspidigi.

"Kust siis ajakirjanik peaks teadma, kuidas käituda ja mida teha ning kuidas ta seni oma tööga on hakkama saanud, kui professionaalset tagasisidet ei ole? Seda eriti olukorras, mis on ajakirjaniku jaoks uus või stressirohke," ütles Ivask.

Sageli juhivad toimetusi inimesed, kes on ametiredelil alustanud 1990ndatel aastatel reporterina. Ivask aga toob siinjuures välja, et nende inimeste oskused ja teadmised tööst ja selle korraldamisest pärinevad ajast, mil uudist loodi peamiselt ühele platvormile, näiteks ajalehele ning tegu oli selge ja rutiinse protsessiga.

"Öelda, et vanasti oli hullem, ei ole õige," märkis Ivask, viidates toimetajate sageli esinevale väitele. Ta jätkas: "Neid asju ei saa omavahel võrrelda, sest olukorrad ja ühiskond tervikuna on nii palju muutunud. Me räägime paljudest erinevatest protsessidest, mis toimuvad üheaegselt ning mitmele platvormile, näiteks veebi ja ajalehte lugude tegemine ei ole sirgjooneline," rääkis Ivask.

Ta tõi näite, et veebiväljaande jaoks võib luua väga eriilmelist sisu, kuid see kõik nõuab aega ning veebil kui eraldiseisval meediumil on nõudmised, et seal sisu hästi esitada.

Läbipõlejad lahkuvad

Lisategur, mis ajakirjanike läbipõlemisse panustab, on info hulk. Kui veel 20 aastat tagasi oli ajakirjaniku päevane infohulk umbes üks ajaleht, siis praegu tuleb infot sisse kogu aeg. Ivask tõi oma uuringutele tuginedes välja, et pidev infovoo jälgimine tähendab ajakirjaniku jaoks sageli, et töö ei lõppe tööpäeva lõpuga ning tööl ollakse ka vabal ajal ja puhkusel olles.

Aga kuidas on olukord ajakirjanduses: kas meie toimetustes töötavad läbipõlenud või läbi põlemas ajakirjanikud?

"Paljud läbipõlenud ajakirjanikud ei tööta enam. Nad on toimetusest lahkunud," märkis Ivask. Eesti ajakirjanikud töötavad sageli läbipõlemise selle piirini, kus otsustatakse töös teha tõsine muudatus või lahkuda sootuks ajakirjandusest.

Ajakirjanikel on üsna lihtne minna kommunikatsioonivaldkonda, kus tihti on palgad oluliselt paremad kui ajakirjanduses. Kuid kas palk on peamine motivaator lahkumiseks?

Ivask selgitab, et Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste kahest lõputööst on välja tulnud, et palk on küll lahkumise juures oluline aspekt, ent mitte olulisim (1; 2). Kommunikatsioonitöö positiivsete omadustena toodi lõputöödes välja selgelt piiritletud tööpäeva ja -ülesandeid ning pikemat aega, mis on antud ülesande täitmiseks.

Ühe põhjusena tõid ajakirjanikud uuringutes välja veel sedagi, et nad sooviksid teha põhjalikke ja tähenduslikke lugusid, aga toimetustes eeldatakse ajakirjanikelt pigem suure arvu lühikeste ning sisult tühjade tükikeste tegemist. "See professioon ei pakkunud inimesele enam seda, mille pärast ta kunagi ajakirjanikuks hakkas ja see osutus nii mõnegi lahkuja jaoks kirstunaelaks," sedastas Ivask.

Soovitused ajakirjanikele:

Tee oma oskustele audit

Kõik ajakirjanikud peaksid ise üle vaatama oma oskused ja pädevused ning hindama, milliste oskuste kasutamist üldse nende töös nõutakse. "See on koht, kus vanemad ajakirjanikud saavad end maha rahustada, sest uutest oskustest räägitakse rohkem kui neid tegelikult töös kasutada saab."

Loe läbi oma tööleping

Kindlasti tasub üle vaadata, mis on kirjas töölepingus ning hinnata, kas tööülesanded, mida antakse, on ka lepinguliselt kokkulepitud.

Külasta lehte Peaasi.ee

Selle soovituse annab Ivask kõigile inimestele. Lehel on võimalik teha testi oma enesetundele, et saada objektiivne pilt oma stressitasemest ja vajadusel teha oma elus vastavaid muutusi. "See on vajalik selleks, et ajakirjanik suudaks oma ametis jätkata, olla töötades terve," selgitas Ivask nentides, et ajakirjanike lahkumine oma ametist on tervikuna kahjulik Eesti ajakirjandusele.

Soovitus toimetuse juhtidele: Tegelege strateegilise planeerimise ja juhtimisega

"Ideaalis peaksid juhid juhtima inimesi ja tööprotsesse ning vähem tegelema mikrotasandil juhtimisega," sedastas Ivask. Ta märkis, et juhtide asi on teha süsteemseid otsuseid, millise sisu loomiseks on võimekust, raha ja inimesi.

"Äripäev katsetab mitmete erinevate raha sissetoovate lahendustega, mis ehk omakorda aitavad ajalehte üleval hoida, sealhulgas ajakirjanikke, kes saavad oma tööle sügavuti keskenduda ega pea klõpsustatistika pärast muretsema," ütles ta. Ivask leiab, et Eestis on hästi juhitud toimetusi küll, seda illustreerib muuhulgas ajakirjanike vähene kaadrivoolavus ning töötajate rahulolu. "Ent neid hästi juhitud toimetusi võiks kogu toimetuste võrdluses olla palju rohkem," nentis ta.

Ivask pakub juhtidele mõtteainet ajakirjandusuuringutest, mis näitavad, et mujal maailmas liigutakse järjest enam põhimõtte poole teha vähem, kuid põhjalikult ja kvaliteetselt. "Otsitakse uusi mudeleid, ka inimesed ise otsivad uusi mudeleid, ning mingil hetkel võib juhtuda, et kodanikualgatused võtavad ajakirjanduselt selle viimasegi võimaluse auditooriumi tähelepanu pälvida."

Kui ajakirjanikud tööstressi ja läbipõlemise tõttu ametit vahetavad, jäävad toimetused tasapisi lihtsalt tühjaks. Autor: Mark Bossingham/Flickr/Creative Commons

Signe Ivaski doktoritööd "Rutiinide, nõudmiste ja ressursside roll Eesti ajakirjanike tööstressis" juhendas Kadri Ugur. Oponent on professor Tamara Witschge, Groningeni Ülikoolist Hollandis.