Liis võttis vastu ühe sõbrakutse poisilt, kes tundus, et see võib olla tema koolikaaslane. Pilt oli nagu tuttav ja nimi oli selline tavaline eesti nimi Jaanus Tamm. Nad chattisid. Alguses oli kõik normaalne, aga siis hakkas Jaanus küsima fotosid ja videoid. Miks ka mitte, mõtles Liis ja saatis. Lõpuks läks see aga tüütuks – poiss tahtis kogu aeg veel ja veel pilte ning lõpuks polnud enam vahet, kas on öö või päev. Lisaks hakkas Jaanus nõudma, et ta tahab tüdrukuga kokku saada.

Liis aga ei olnud sellest üldse huvitatud ega viitsinud enam endast ka fotosid saata. Ta lihtsalt vältis Jaanust.

Kõik tundus juba korras olevat, kui paar nädalat hiljem postitas Jaanus Liisist ühe video. See oli küll justkui Liis, kes seal videos nilbet ja roppu juttu ajas, kuid tegelikult ei olnud Liis kunagi endast sellist videot teinud.

Jaanus oli kasutanud Liisi saadetud videoid ja fotosid, et teha neist deep fake ehk süvavõltsing ning postitas selle siis avalikult internetti. Liisi vanemad nägid seda ja sellest tuli väga suur tüli. Aga siiski otsustasid nad minna koos politseisse.

Politsei uuris asja ning tuli välja, et Jaanus Tamm ei ole Liisi koolikaaslane ega isegi mitte tuttav. Tegu oli hoopis libakontoga ning inimeseni, kes selle pettuse taga oli, ei olegi võimalik jõuda.

See on vaid üks näide, millise vormi võib valeinfo võtta. Valeinfo ei puuduta seega sugugi üldse vaid täiskasvanuid ega ole seotud poliitikaga. Valeinfot kasutavad pahatahtlikud inimesed ära manipuleerimiseks, mõjutamiseks ja tahtlikuks kahjustamiseks.

Kuigi politsei ja ametnikud võivad püüda valeinfo loomist ja levikut takistada, ei ole see tänapäeval eriti võimalik – info lihtsalt liigub väga kiiresti ja väga suures hulgas.

Seetõttu saab valeinfo eest kaitsta vaid inimene ise. Õnneks on olemas üsna lihtsad soovitused, kuidas end kaitsta.

Aga laiendame enne veidi silmaringi valeuudiste ajaloo ja anatoomia alal.

Mõisted valeuudised (fake news) ja tõejärgne ehk tõepõhjata (post-truth) hakkasid plahvatuslikult levima 2016. aastal, mil USAs toimus presidendikampaania ning Euroopas Brexiti rahvahääletus.

Toona alles kandidaat, praeguseks president Donald Trump tavatses kõige kohta, mis talle ei meeldinud või ei sobinud öelda "fake news" ehk valeuudis. Lisaks meeldis talle esitada alternatiivseid fakte või suisa valet, mida oma sisult võibki pidada valeuudisteks. Trumpi üks lemmikkanaleid oma tõlgenduste esitamiseks on Twitter ning ühe näitena valeuudisest on ta seal näiteks öelnud, et "Globaalse soojenemise mõiste lõid hiinlased ja selleks, et muuta Ameerika Ühendriikide tööstus konkurentsivõimetuks."

See on sedasorti väide, mida on raske tõestada või ümber lükata. Küll aga on see piisavalt lihtne, et jääb inimestele meelde ning nad räägivad seda meeleldi edasi teadmata, kas see tegelikult tõele vastab.

Kas teadsid et...

• ... valeinfo levib internetis kiiremini kui tõene. Sealjuures mängib olulist rolli asjaolu, et valeinfo pakub alati midagi täiesti uudset – mõistagi, sest seda ei piira päriselu raamid ja tõepärasuse nõue.
• ... valeinfot kontrollivaid lehti on küll järjest enam, kuid inimene, kes puutub kokku valeinfoga ei tee ise tavaliselt midagi, et fakte kontrollida.
• ... valeinfo levib kõige enam Facebooki kaudu. 22 protsenti neist, kes olid lugenud valeuudist, olid vahetult enne seda külastanud just Facebooki. Teisisõnu jõudsid nad valeinfoni sotsiaalmeedia abiga. Võrreldes seda näitajat ajakirjandusega, siis ajakirjandusväljaande kaudu oli valeuudiseni jõudnud vaid kuus protsenti valeuudiste lugejatest. Seega ajakirjanduses ilmub siiski valdavalt kontrollitud info, mis hoiab ka inimesi valeinfo eest.

Muidu poleks Donald Trumpi valemaigulistest väljaütlemistest erilist numbrit tehtudki, kuid oli väga palju inimesi, kes tema valeinfot või mitmeti tõlgendatavaid väiteid tõena võtsid. See mõjutas valimistulemusi.

Teine põhjus, miks hakati rääkima tõejärgsest ehk tõepõhjata ühiskonnast oli Brexit, mis samuti toimus 2016. aastal. Mõiste post-truth ehk tõejärgne ehk tõepõhjata kasutamine kasvas Brexiti kampaania ajal 2000 protsenti.

Valeuudiste plahvatusliku leviku juures hakati rääkima tõepõhjata ajastust. Seda iseloomustab tuginemine emotsioonidele, mitte faktidele ehk tõsiasjadele. Näiteks võib valija anda oma hääle sellele poliitikule, kes tekitab temas hea tunde, mis siis, et see hea tunne on tekitatud valetades. Või usutakse pigem oma lähedast ja tuttavat kui ajakirjandust või teadlasi, kelle jutt ei pruugi olla nii veenev ja tunderikas, kui naabrinaise või sõbra jutustatud lugu.

Kõik ei olegi valeuudised

Nii nagu kõik hundid ei ole ühtmoodi hallid, ei ole tihtilugu ka kõik valeuudiste alla liigitatav tegelikult valeuudised. Maailmas on palju vabatahtlikke organisatsioone, mis tegelevad faktikontrollimise ja valeinfo ümberlükkamisega. Näiteks portaal Snopes.com on juba 1990ndate keskpaigast alates tegelenud erinevas vormis valeinfo kontrollimise ja selle faktitäpsustuste avaldamisega.

Muu hulgas kontrollivad nad näiteks petukirju, mille eesmärk võib olla inimestelt näiteks raha välja petta või veenda neid pettusega hääletama ühe või teise poliitiku poolt.

Snopes-i juht hoiatas juba 2016. aastal, et kõike eksitavat või valeinfot sisaldavat ei tohiks liigitada valeuudiste alla – valeuudised, väljamõeldised ja lihtsalt hooletult tehtud tekstid on osa suuremast nähtusest nimega pahad uudised.

Seega on valeuudised väga eriilmelised ning nende äratundmine ja liigitamine nõuab

Valeinfo võib niisiis olla "pakendatud" väga erinevatesse vormidesse: eksitavast säutsust võltsuudise või libakontoni sotsiaalvõrgustikus. Selleks, et kaitsta ennast ning ühtlasi käituda nii, et sa ei aitaks kaasa valeinfo levikule, on arukas järgida lihtsaid reegleid info kontrollimisel. Kui järgid neid reegleid, ei saa ise petta ega jaga edasi ka valeinfot.

IFLA 8 soovitust valeuudiste märkamiseks.