Kuidas tarbida infot tervislikult: viis lihtsat soovitust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Just nagu toidulaua puhul võiks olla mitmekesine ka infodieet.
Just nagu toidulaua puhul võiks olla mitmekesine ka infodieet. Autor/allikas: Jo Sonn/Unsplash

Kvaliteetse info tarbimine on tänapäevases ühiskonnas sama oluline nagu oskus teada, milline toit on tervisele kasulik või kuidas teha trenni. Paraku ei ole enamik inimestest sugugi kursis tervisliku infodieedi nõuannetega ja laseb endast valimatult läbi igasugu infojama.

Umbes 300 aastat tagasi ei olnud sugugi tavaline, et kõik inimesed oleksid osanud lugeda või kirjutada. Seega oleks ajaleht olnud neile üsna tarbetu vahend info vahetamiseks.

Aga kuidas inimesed infot vahetasid? Väga lihtsalt: üksteisega rääkides. Eriliselt palju rääkisid uudiseid edasi näiteks turumüüjad ja linna moosekandid, ühest riigist teise levis info kaupmeestega.

Mõistagi ei saanud selliselt levida väga palju infot korraga ning kindlasti ei jõudnud see kõigini, keda see puudutas. Väidetavalt puutus 17. sajandi inimene oma elu jooksul kokku sama suure hulga uue infoga, kui on praegu ühes New York Times'i argipäeva paberlehes https://en.wikipedia.org/wiki/Data_Smog.

Tänapäeval liigub uut infot tuhandeid kordi rohkem ja kiiremini kui toona. Aga miks?
Esiteks seepärast, et igaüks saab infot luua. Teiseks sellepärast, et tänapäeva tehnoloogia abil saab infot viia sekunditega miljonite inimesteni üle maailma.
See kõik loob aga olukorra, kus infot jõuab meieni järjest rohkem ja rohkem, kuid inimese tähelepanuvõime on ikka täpselt sama suur.

Seda nimetatakse tähelepanumajanduseks – ühelt poolt peaks oma tähelepanu majandama inimene ise, teiselt poolt majandavad sellega kõik need, kel tahavad inimese tähelepanu saada (näiteks reklaamimüüjad, video- ja sotsiaalmeediakeskkonnad, ajakirjandus ja kõik muu meedia).

1. Tunne ära mull
Sotsiaalvõrgustikud hakkasid algusest peale koguma kasutajate andmeid, et nende põhjal parandada kasutajamugavust ning viia inimesi nende huvide ja eelistuste põhjal paremini kokku. Hiljem saadi aru, et inimesed loovad selliselt palju andmeid, mida saab kasutada ära ka turunduses ehk lihtsamalt öeldes inimestele erinevate toodete ja teenuste müümisel, aga ka jälgimisel ja ühiskonna mõjutamisel.

Meediauurija Eli Pariser nägi aga juba 2010. aastal veel üht ohtu, mida keegi polnud varem selliselt mõtestanud. See sai nimeks filtrimull.

Eli Pariser viitas sellega sotsiaalmeedias tekkivale infomullile, kus inimese otsinguajaloo ning muude tegevuste põhjal loob algoritm kasutaja ümber ühetaolise inforuumi pakkudes üha rohkem ja rohkem vaid seda, mille vastu inimene juba on huvi tundnud. Seda ilmestab näiteks Google'i otsing, kus üks inimene saab sama märksõnaga ühesugused tulemused, teine teistsugused – lähtuvalt inimese personaalsest otsinguajaloost.

Võib ju küsida, mis selles siis halba on? Halb on see, et nii puutub inimene kokku vaid üsna ühesuguse infoga ning tema maailm jääb uue teabe mõttes järjest väiksemaks ja väiksemaks. Suures plaanis loob see maailmast moonutatud ja ühekülgse pildi.

Seetõttu tasub endale teadvustada, millised on sinu huvid, teha internetiotsinguid erinevates brauserites ja ka kontoväliselt ehk näiteks kasutades incognito ehk tundmatut sirvimisrežiimi. Samuti tasub hoolikalt lugeda erinevate rakenduste kasutajatingimusi ning mõelda, kuidas need kasutavad sinu andmeid, et sind "mulli sisse filtreerida". Lisaks tasub enda inforuumi hoida mitmekesisena ja kuuluda ka gruppidesse või vaadata nende inimeste profiile, kelle vaadetega ja infoga sa vahest ehk 100 protsenti ei nõustu.

2. Ära kuula ainult enda hääle kaja
Kui hüüad midagi väga kajavas ruumis, põrkub su häältagasi ning tekib kajaefekt – sinu sõnad kõlavad tagasi, justkui hüüaks ruumis kümneid inimesi.

Samasugune nähtus on võimalik ka sotsiaalmeedias. Kui inimesed moodustavad gruppe ja lehekülgi, kuhu kuuluvad peamiselt nendega sarnaste huvidega inimesed, siis tekib samasugune kõlaefekt. Seda nimetataksegi kõlakambri efektiks ning sellele osutas meediauurija Eli Pariser oma 2011. aasta raamatus "Filtrimull: mida internet sinu eest varjab".

Sotsiaalmeedias käib see nii, et kui inimene midagi postitab, siis temaga nõusolevad inimesed laigivad, jagavad ja kirjutavad tunnustavaid kommentaare. Inimesed, kes temaga aga ei nõustu, kas üldse ei näegi seda postitust (see tuleb jällegi filtrimullist) või ei võta sõna, kuna kardavad sattuda rünnaku alla.

Postitajal aga tekib mulje, et tema mõtted ja arvamused on suured ja tähtsad ning paljud arvavad temaga sama moodi. See on võimas tunne – paljud inimesed nõustuvad sinuga ja tunnustavad sind. Tegelikult lihtsalt kajab see tagasi sama moodi mõtlevate inimeste häältena.

Kuigi kajakambris, eriti iseenda mõtete kajakambris võib olla tore, siis meediataiplik inimene on laia silmaringiga, mis omakorda tähendab, et tuleb olla avatud ka teistsugustele arvamustele ja maailmanägemisele.

Selleks tasub sotsiaalmeedias teadlikult liituda gruppidega ja jälgida lehti, mis esmapilgul ei tundugi huvitavad või on isegi täiesti vastupidised sinu arvamustega. Kui kõik, kellega suhtled hakkavad sinuga nõustuma ning teistsuguseid hääli ei kostugi, tasub kahtlustada, et oled sattunud iseenda häälega kajakambrisse.

Filtrimulli mõiste võttis kasutusele internetiettevõtja ja aktivist Eli Pariser ning see mõiste tähendab algoritmide loodud infofiltrit, mis tugineb inimese internetis tehtud valikutel ja eelistustel ning tutvusringkonna eelistustel. Autor/allikas: Medium.com

3. Majanda ise tähelepanu
Inimesel on kuus meelt, millega saab vastu võtta teatud hulga informatsiooni – helid, maitsed, lõhnad, tekstid, pildid jpm on kõik informatsioon. Meie meeled koos informatsiooniga moodustavad selle, mida nimetame tähelepanuks ning see on piiratud. Mõelgem nii, et meil on kaks kõrva ja kaks silma ning isegi kui pilte, videoid, helisid ja tekste on rohkem, ei hakka meie silmad ja kõrvad rohkem läbi laskma.

Seetõttu muutubki järjest olulisemaks oma tähelepanu ise majandada, et meeltest mahuks ajju läbi oluline info ning ebaoluline seda ei segaks.

Ajakirjanik David Shenk avaldas juba 1997. aastal raamatu "Data smog" ehk "Andmesudu", milles ta kirjeldas mis juhtub maailma ja inimestega siis, kui andmeid on ühel hetkel väga palju. Kui palju sellest raamatust on viimase 20 aasta jooksul täide läinud, võid ise lugeda.

Raamatus on aga häid nõuandeid, kuidas oma tähelepanu majandada, et andmed ja infomüra ei hakkaks omatahtsi sinu tähelepanuga majandama. Toome siin mõne esile:

  • Päris inimesed on kõige olulisemad ehk kui viibid kellegagi koos, et juttu rääkida, süüa, õppida või mängida, siis pane ära kõik vahendid, mis võiksid su tähelepanu päris inimeselt eemale juhtida.
  • Korista oma infovoogu ehk seadista ranged filtrid oma sotsiaalmeediavoos reklaamidele ja infole, mida sa tegelikult ei vaja, (jah, kassipildid ja mängvideod käivad ka siia alla). Oma postkastis tasub regulaarselt märkida ära rämpspost, et see ei võtaks tähelepanu olulistelt päriskirjadelt. Uudis- ja reklaamkirjad segavad tähelepanu, kuid lisaks sellele püüavad need sind a mõjutada ja müüa tooteid ehk saada kätte sinu raha.
  • Ära tooda juurde infomüra ehk kui teed videoid, fotosid või kirjutad postitusi, tee seda tõesti siis, kui sul on midagi olulist näidata või öelda. Ära saada edasi reklaami ja infokirju – sellega reostad teiste tähelepanu.

4. Vali menüüsse ka tervislikke infokanaleid
Lisaks sellele, et sotsiaalmeedias tasub jälgida mitmekesiseid lehti ja olla erinevates gruppides, on kasulik jälgida ka erinevaid eesti ja välismaa ajakirjandusväljaandeid, kus on samuti info väga mitmekesine ning avardab kindlasti sinu silmaringi.

Kuna erinevalt kogu muust meediast (näiteks YouTube'ist, Facebookist, TikTokis jmt) on ajakirjandusel kohustus infot enne avaldamist kontrollida, siis saab ajakirjandust usaldada kindlasti rohkem kui teisi kanaleid. Sealjuures on samuti oluline jälgida erinevaid ajakirjandusväljaandeid, et ei tekiks ajakirjanduse infomulli.

Kui tundub, et ajakirjanduses on kogu aeg midagi uut ning selle jälgimine käib üle jõu, tasub enda jaoks välja mõelda arukas tarbimisviis. Näiteks vaatad hommikul üle kõik ajalehed või nende veebiväljaanded – see ei pruugi võtta enam kui 20 minutit. Õhtul vaatad telekast uudistesaadet või käid uuesti läbi ajakirjandusväljaannete veebilehed. Sellest täiesti piisab.

Kui loed ainult pealkirju, siis sa tegelikult ei loe kuigi põhjalikult. Pealkirjadest võib jääda mulje, et omad infost ülevaadet, kuid tegelikult võid saada vaid pealiskaudse ning vahest ka eksitava ülevaate. Seega loe ja süvene ajakirjandusväljaannete pakutavasse, nii lisad oma infomenüüsse ka kvaliteetset ja usaldusväärset, mis su silmaringi laiendab.

5. Kontrolli ja kahtle
Kindlasti usaldad oma sõpru ning kui sõber midagi postitab, tundub see usaldusväärsem kui lihtsalt mingi infokild, mis su infovoogu sattus. Jah, sõpru saab kvaliteedifiltrina usaldada, kuid mitte lõpuni.

Teadusuuringud on näidanud, et mitte miski ei aita paremini valeinfole jälile saada kui ise infot ja selle allikat kontrollida.

Põnev, uskumatu, ebatavaline, ohtlik – need sõnad iseloomustavad igasugust eksitavat ja valeinfot. Kuid seda iseloomustavad sageli ka sõnad: teadmata või anonüümne allikas, ekspertide puudumine, "teaduslikult tõestatud", "ekspertide sõnul", "kinnitatud ja õige" ning "tegelikult". Ajakirjandus peab viitama allikale ehk kohale, kust info pärineb. Mõnikord võib ajakirjanik oma allika kaitsmiseks kasutada ka anonüümset allikat, kuid siis märgitakse selle juurde, et allikas on toimetusele teada.

Kui aga sotsiaalmeedias levib foto, video või tekst, mille puhul ei ole võimalik jõuda tagasi algallikani, siis tasub juba kahelda info õigsuses.

Kui väidetakse, et miski on "teaduslikult tõestatud", siis peab seda olema võimalik kontrollida. Tõestuseks võib olla rahvusvahelises teadusajakirjas ilmunud teadusartikkel või viide uuringu autoritele viisil, et saab tutvuda selle teadlase varasemate töödega ning veenduda, et selline teadlane üldse on olemas.
Kui tekstis viidatakse, et mingi asi on täiesti kindlasti nii või kasutatakse liiga palju sõnu "tegelikult" või "tõene", tasub samuti kahelda. Tõene info ei vaja rõhutamist, et asjad on tegelikult või tõesti nii nagu väidetakse.

Kui ühegi eelneva punkti osas tekib kahtlus, ei tasu seda infot võtta tõsiselt ning kindlasti ei tasu seda edasi jagada.

Juhiseid ja nippe oma meediakirjaoskuse arendamiseks leiab ERR Novaatoris Meediataibu erilehelt.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: