Sirgjooneline küsimus, USA presidendivalimistest on möödas enam kui aasta ja valeuudiste võimalikust mõjust on räägitud juba praktiliselt tüdimuseni. Mida meil nende kohta veel üleüldse õppida on?
Väga palju. Inimesed on keskendunud palju valeuudiseid levitavatele veebilehtedele, valeuudiste sisule ja selle võimalikele allikatele. Palju vähem ona ga tõendeid selle kohta, kui suur nõudlus nende järele tegelikult on.

Teame, et valeuudistele pühendunud veebilehti on palju. Mõnikord on näha neid ühismeedias. Pakkumine on selgelt olemas, aga me ei tea päris täpselt, palju inimesed nendele klõpsavad, kui palju ja sageli nad neid tarbivad ning kui suure osa moodustavad valeuudised nende toidusedelist tervikuna.

Sellised küsimused on veel lahtised. Loodan, et meie uuring on osa vastusest, kuid kohe kindlasti pole see ainus ja lõplik vastus.

Linnulennult vaadates on uurimistulemused julgustavad. Inimesed ei ela täielikult valeuudiste dieedil. Neist suurema osa tarbib ära suhteliselt väike arv osa valijatest – ligikaudu 10 protsenti. Kas me oleme seega ehk valeuudiste suhtes liiga tundlikud või peame endiselt mures olema?
Vastus peitub nüanssides. Uurimus pakub nii häid kui ka halbu uudiseid. Ühelt poolt külastas ligikaudu veerand täiskasvanud ameeriklastest valimiste eel vähemalt ühte libauudiseid levitavat veebilehte. Keskmiselt nägid nad viit valeuudist. Seejuures olid neist enamik Trumpi soosivad, sama sai öelda nõudluse ja pakkumise kohta.

Sellel on potentsiaali mõjutada seda, kuidas me poliitikasse suhtume ja sellest räägime. Seda ei muuda negatiivseks Trump kui selline, vaid valeuudiste ühepoolsus. Ütleksin sama ka siis, kui kajastus oleks kiivas Clintoni suunas.

Teine halb uudis on, et suurema osa valeuudistest tarbib ära suhteliselt väike inimrühm. Teisisõnu leidub inimesi, kes naudivad valeuudiseid kohe väga palju. Neile meeldib seejuures ka poliitika, isegi väga.

Samas ei asenda valeuudised teisi uudiste allikaid täielikult. Samad inimesed loovad veebis palju poliitikauudiseid, kuid midagi võlub neid ka valeuudiste juures. Neile meeldib, et keegi ütleb, kui tore on Donald Trump ning kohutav Hillary Clinton ja demokraadid. Neid ei huvita eriti see, kui õige või vale on nende loetav tekst. See on tõsine probleem.

Hea uudis on see, et kolm neljandikku inimestest ei puutunud nendega kokku. Loetud valeuudiste hulk on tervikuna seega suhteliselt väike. Ent tegu on praeguses poliitilises keskkonnas uue nähtuse ja vormiga. Sisuliselt nullist tekkis järsku väga kiiresti midagi. Sellele tuleb siiski tähelepanu pöörata.

Nagu eelnevalt välja tõite, valeuudiste tarbijad on poliitilise maastikuga väga hästi kursis ja loevad ka palju teisi uudiseid. Selle põhjal võiks eeldada, et tegu on tarkade ja haritud inimestega. Mis neil viga on?
Arvan, et siinkohal on tähtsad kaks asja. Esiteks kinnitab loetav nende väljakujunenud poliitilisi veendumusi. Nad lugesid seda, mis näitab nende meeliskandidaati positiivses valguses ja see on nende jaoks meeldiv. Teiste kandidaatide kohta halva lugemine mõjub neile julgustavalt. Isegi kui selle üksikasjad ei pruugi päriselt paika pidada, peab laiem sõnum ikkagi paika.

Kuid arvan, et suur osa valeuudiste tarbijatest usuvad siiralt nende paikapidavusse. Neid kahte rühma on raske eristada. Me ei tea, kui palju on nende seas vähegi kriitiliselt mõtlevaid inimesi ja neid, kelle arvates on taoliste veebilehtede sisu tõesti ajakirjandusväljaannetega sama kvaliteetne

Teie enda teadustöö keskendub muu hulgas ka faktikontrolli mõjule olemusele. Mis olid Teie esimesed mõtted, kui sai selgeks, et inimesed ei torma kahtlase artikli lugemise järel kohe kontrollima, kui palju sellest paika pidas?
See ütleb selgelt, et meil on selles vallas veel palju teha. Faktikontroll võiks olla laialt levinum. Sellele pühendatud veebilehtede kasutamisest pole saanud meediatarbimise normaalne osa. Kui nad pole ka loetus kindlad, ei pööra nad sellele rohkem tähelepanu. See on üks võimalus. Alternatiivselt ei tundnud selle järele lihtsalt vajadust. Nad olid juba enda kogemuse põhjal kindlad, et loetu vastab tõele või on vale. Keegi teine ei pea neile seda ütlema.

Nii et faktikontrolliga tegelevad veebilehed pole surnult sündinud ja elutervet kriitikameelt saab ikkagi kasvatada?
Ma arvan, et see ei peaks selliste veebilehtede ainus eesmärk. See võib olla väga tõhus ajakirjandusvorm ka juhul, kui need ei saa väga populaarseks. Faktikontroll ennetab valeinformatsiooni levikut, mida levitavad poliitikud. See aitab poliitikahuvilisi lugejaid isegi juhul, kui nad ei jaga iga artikli puhul näpuga järge.

See muutub tööriistaks, millele saab viidata poliitiline eliit ning need, kellele sel teemal arutleda meeldib, ja aitab klaarida lahkarvamusi. Faktikontrolliga veebilehtede klassikaline käsitlus on selles osas liiga range. Need võivad olla tõhusad, isegi kui neid ei kasutata algse eesmärgi kohaselt.

Ühismeediaplatvormidel nagu Facebookil saab olla selle julgustamisel märkimisväärne mõju, kuid ainult juhul, kui nad on sellele siiralt pühendunud.

Mõned Euroopa riigid nagu Prantsusmaa on asunud otsima viise, kuidas piirata valeuudiste levikut seadusandlikul tasandil. Kas see on õige suund, kuhu liikuda või on see lihtsalt paratamatu?
Ma olen ameeriklane. Mind on kasvatatud esimene konstitutsiooniparanduse ehk sõnavabaduse vaimus. Seega suhtun kahtlustavalt seaduslikesse piirangutesse, mis seda ohustada võivad. Isegi kui selle eesmärk on takistada veebiruumis valeinfo levitamist.

Taolisi seadusi ja raamistikku annab väga kergesti kasutada kurjal otstarbel. See muudab mind närviliseks. Parem oleks katsuda selle levikut juba eos ennetada. Muidugi ei ole mul head vastust, kuidas inimesi selles vaimus kasvatada.

Mis on Teie peamine soovitus ajakirjanikele?
Täpsus ennekõike! Ma tean, et inimesed elavad selle koodeksi järgi niigi, aga see kipub mõnikord tahaplaanile jääma. Kiirus on küll oluline, aga võta vaevaks teha veel üks hiireklõps