Tänapäeval kasutab ühismeediat mingil määral enamik inimesi. Osa teevad seda aga nii tihti, et rääkida saab probleemsest ühismeediakasutusest (PSMU). Tegu ei ole siiski kliinilises mõttes sõltuvusega. Küll aga on sellisel ühismeediakasutusel sõltuvushäire ja meelemürkide liigtarvitamisega ühisjooni. Näiteks võib inimene end halvasti tunda, kui miski teda pikemat aega ühismeediast eemal hoiab. Samuti võib liigne ühismeediakasutus viia töökaotuse, kehvemate hinnete või vaimse tervise muredeni, vahendab Ars Technica.

Nüüd osutab uus uuring, et PSMU sümptomitega inimene usub ja jagab teistest sagedamini veebis valeuudiseid. Uuringu kaasautori Dar Meshi sõnul on mistahes mõnuainest sõltuvuses inimesel ajus otsusprotsess selline, kus on raske tegevusele pidurit tõmmata. Uimasti mõju all autorooli istudes võib pidur sõna otseses mõttes tõmbamata jääda ja inimene saada joobes juhtimise eest trahvi või põhjustada liiklusõnnetuse. Kui enamik inimesi võtab juhtunust õppust ja enam nii ei tee, siis sõltuvushäirega inimene oma käitumist ei muuda.

Sõltuvusele viitavad kriteeriumid

Oma varasemate uuringute käigus täheldas Dar Meshi, et ühismeediat probleemselt kasutavad inimesed on tavaliselt impulsiivsemad ja keskmisest riskialtimad. Ta oletas, et kahe asja vahel võib olla seos. Samuti oletas Meshi, et PSMU-ga inimesed usuvad, laigivad ja jagavad ühismeedias teistest tõenäolisemalt valeinfot, sest nad hindavad riske pisut teisiti. Meshi pidas seejuures silmas just asjatundmatusest jagatud väärinfot, mitte teadlikult eksitamise eesmärgil levitatud valeuudiseid.

Oletuse kinnitamiseks värbas Meshi koos oma kaasautori Maria Molinaga 189 üliõpilast. Uurijapaari huvitas, kui vastuvõtlikud on nende uuritavad valeuudistele. Selleks mõõtsid nad uuritavate tegevusi ühismeedias: linkidele klõpsamist, postituste laikimist, kommenteerimist ja jagamist. 

Esmalt täitsid tudengid küsimustiku oma ühismeedia kasutamise harjumuste kohta. Selle eesmärk oli hinnata iga uuritava kalduvust PSMU-le. Seejuures ei loeta PSMU-d Ameerika Ühendriikide psühhiaatriliste haiguste klassifikatsioonis veel ametlikult vaimse tervise või sõltuvushäireks. See eeldaks, et inimene oleks liigse ühismeedia kasutuse tõttu vaimselt kurnatud või häiritud oleks tema igapäevane toimetulek.  

Meshi ja Molina kasutasid PSMU hindamiseks oma küsimustikus kriteeriume, mis põhinevad sõltuvuse kuuel peamisel biopsühholoogilisel joonel. Näiteks vaatasid nad võõrutusnähte, ohtu uuesti sõltuvuse küüsi langeda ja tujude sõltumist ühismeediakasutusest. Lisaks hindasid nad uuritavate n-ö taluvuspiiri ehk vajadust sama rahulduse saamiseks ühismeedias üha kauem aega veeta.

Küsimustiku järel andsid nad üliõpilastele ühismeediapostituste kujul lugeda 20 mittepoliitilise sisuga uudislugu. Pooled lood olid ehtsad ja pooled libauudised. Seejärel pidid uuritavad iga loo kohta vastama seitsmele küsimusele. Esimesed kolm küsimust kompasid, kuivõrd paikapidavaks, ehtsaks ja usutavaks osalised iga uudist hindasid. Ülejäänud neli küsimust mõõtsid aga, kui varmalt uuritavad iga uudispostitust avaks, laigiks, kommenteeriks või jagaks. 

Ilmnes, et rohkem probleemsele ühismeediakasutusele viitavaid sümptomeid ilmutavad uuritavad pidasid libauudiseid sagedamini tõeseks.  Tõeliste uudiste usutavuse ja PSMU vahel sarnast seost ei leitud.

Samuti kaldusid nad tõenäolisemalt valeuudiseid avama, laikima, kommenteerima ja jagama. Mida suurema skoori uuritav PSMU-küsitluse põhjal sai, seda tõenäolisemalt oli ta valmis valeuudistega postitusi jagama ja seeläbi panustama väärinfo levikusse. Kuigi nad oleks reageerinud rohkem ka tõestele uudistele, olid osalejad valmis jagama rohkem valeuudiseid kui tõeseid uudiseid

Meshi loodab, et uuringu leid aitab terapeutidel paremini patsientidel PSMU-d ära tunda ning märgata ka nende inimeste haavatavust väärinfole ja vandenõuteooriatele. Edasistes uuringutes püüab ta koos Molinaga mõista, kuidas täpselt inimestel ajus see seos tekib. Ta ei tõtta aga ühismeedia kasutamist kui sellist taunima. Meshi sõnul võib inimestel problemaatiline suhe tekkida millega iganes, näiteks alkoholiga – võtmesõna on mõlemal juhul mõõdukus.

Uuring ilmus ajakirjas PLoS ONE.