Viimastel aastatel on Euroopa Liidu ja Hiina suhteid käsitlevates strateegiadokumentides ning akadeemilises kirjanduses kanda kinnitanud kaks mõistet: riskide maandamine (de-risking) ja lahtiühendamine (decoupling). Neist viimase tähendus on suhteliselt selgepiiriline, viidates enamasti EL-i ja Hiina majandussidemete täielikule läbilõikamisele. Kahe geopoliitilise suurjõu suhetesse kätketud riskide maandamine tekitab aga endiselt rohkem küsimusi, kui pakub vastuseid.

"Euroopa ja Hiina suhted on nagu mugavusabielu. Nad ei salli teineteist, aga neil on teineteist vaja. Ma ei näe, et see lähemas või kaugemas tulevikus muutuks," sõnas Robert Weatherley. Hiina ja Euroopa Liidu majanduslik koostöö on sügav. Näiteks 2023. aastal ulatus kahepoolse kaubanduse maht 739 miljardi euroni. See tegi Hiinast Liidu suuruselt kolmanda ekspordi- ja esimese impordipartneri.

Vaatamata tugevale koostööle majanduses, kätkeb suhe Hiinaga aga mitmeid riske. Olgu tegu julgeoleku, tehnoloogia, meditsiini või toorainega, seostub partnerlus paljude jaoks vähemalt teoorias Euroopa Liidu haavatavusega, meenutades kohati isegi sõltuvust.

Kõige lihtsamas vaates tähistabki riskide maandamise strateegia vastust kirjeldatud olukorrale. Ühelt poolt on Euroopa Liit ja Hiina teineteisega seotud tugevamalt kui kunagi varem, kuid teisalt tajutakse Hiinat geopoliitiliste rüseluste ja kaubandus-sõltuvuse taustal riskantse partnerina. "Ehkki riskide maandamine on uus mõiste, mida on viimased 18 kuud kasutanud peamiselt poliitikud, on mul vahel tunne, nagu ei saaks keegi sellest päris täpselt aru. Sisulises mõttes tähistab see katset vähendada Euroopa Liidu sõltuvust Hiinast ja maandada seejuures riske," lisas Weatherley.

Tema hinnangul on Euroopa Liidul selleks kolm võimalust: interventsionistlik, liberaalne ja tehnoloogiline riskide maandamine.

Interventisonism

"Kõige lihtsam avalikkuses enim kõneainet pakkuv riskide maandamise strateegia, mis on minu arvates ka kõige jaburam, on interventsionism. Sellega kehtestataks range kontroll selle üle, millistes valdkondades suheldakse ja karmid piirangud investeeringutele," sõnas Robert Weatherley. Just selline lähenemine on maad võtmas nii Euroopas kui ka kindla peale jätkumas Ameerika Ühendriikides.

Kõige ilmsem interventsionistlik tööriist on tollitariif, mille kaudu saab muuta majandussuhted Hiinaga elujõuetuks või isegi ebaseaduslikuks. Tariifide rakendamisega alustas oma esimesel ametiajal Trump, seda jätkas Biden ning nüüd on oma varasema poliitika laiendamist lubanud jälle Trump. See väljendab juba aastaid kestnud USA välispoliitika põhifookuse nihkumist Euroopalt ja Venemaalt Aasiasse.

Lisaks tariifidele on Euroopa Liidul Weatherley hinnangul karmi käe hoiakuga kaasa minnes kaks meedet: kriitilise tähtsusega kaupade, nagu ravimite, varumine (stockpiling) ja akadeemiliste suhete piiramine. Ehkki paberi peal võiks see aidata EL-il liikuda suurema strateegilise autonoomia suunas, eeldaks see Weatherley hinnangul Liidu jaoks enda lahti ühendamist ka üleilmsetest tootmisahelatest. See on samas äärmiselt keeruline ja suurendaks vähemalt lühiajaliselt Euroopa haavatavust. 

Akadeemiliste suhete piiramine või katkestamine on professori hinnangul pika vinnaga meede. Selle mõju on raske ette ennustada, sest lääne teadlaste huvi Hiina vastu on niigi leige. Praeguseks on seda teed läinud näiteks Kanada ja Ühendkuningriik. Esimeses piiratakse rahastust projektidele, millel on sidemed kahtlaste Hiina partneritega. Teises karmistatakse kontrolli rakendusuuringute üle, kus osalevad Hiina teadlased.

Ehkki Hiina teadusasutuste huvi Euroopa vastu on jätkuvalt märkimisväärne, pole säärane tunnetus Weatherley hinnangul enam juba mõnda aega vastastikune. "Hiina ei ole enam lihtsalt huvitav koht kuhu minna. Toon ühe isikliku näite. Minu hea sõber käis Hiinas aastaid rahvusvahelistest suhetest ettekandeid pidamas. Nüüd peab ta iga kord oma seminarid ja loengud sõna sõnalt enne saabumist neile kontrollida või redigeerida saatma. Kõik, mis on vähegi poliitiline, võetakse välja. See tähendab ühtlasi, et Euroopa teadlaste enda huvi Hiina asutuste vastu on järjest leigem," selgitas professor.

Kui akadeemiliste suhete piiramine välja arvata, on interventsionistlikul strateegial Weatherley sõnul ennekõike majanduslik mõju. Seda nii valitsustele, tootjatele kui ka tarbijatele. Tariifide sisseviimine tähendaks, et Euroopa tarbija maksaks need omast taskust kinni. Valitsused saaks aga veel mõnda aega pärast seda WTO ja EL-i konkurentsiõiguse veskitega maadelda. 

Poliitilises plaanis muudaks interventsionism Euroopa ühtse löögirusika nõrgemaks. Suhtespektri ühes otsas on Hiinaga sõbrustav Ungari ja teises mõne aasta eest Taiwani esinduse avanud Leedu. See tähendab, et rangetes meetmetes oleks keeruline kokku leppida nii, et see Euroopa ühtsust ei mõrandaks. Kui riikide välispoliitika aga n-ö täielikult vabaks lasta ja läheneda Hiinale regiooniti, oleks tulemusi ilmselt küll lihtsam saavutada, kuid sellega heidetaks kinnas ka Euroopa Liidu integratsioonile.

Omaette küsimus on seegi, kuidas reageeriks Hiina. Weatherley hinnangul ei saa see olla ilus – kahjustada saaks nii finants- kui ka diplomaatilised suhted. Seega, kui Euroopa Liidu loodab maandada riske, jäädes samas Hiinaga seotuks, on eesmärkide saavutamine interventsionismiga keeruline kui mitte võimatu.

Ehkki range kontroll kaubanduse üle võiks Hiinale valusalt mõjuda, tuleb taolise vastuse puhul arvestada sellegagi, et hiinlaste jaoks poleks see päriselt jalustrabav samm. Seda ilmestab Weatherley hinnangul otsiv koostöö BRICS+ riikidega, kelle seast leiab Venemaa ning mitmed Aafrika ja Lähis-Ida riigid. 

"Hiina otsib riike ja turge, mis ei seo kaubavahetust moraali või hea valitsemise tavadega. Raha ja investeeringuid proovitakse suunata Euroopa ja USA asemel alternatiivselt just sellistesse riikidesse, Siiditee initsiatiivi raames ekspluateeritakse arengumaid jne. Kõik see muudab muidugi suhted teravamaks ja halvemaks, aga lõpuks on selge see, et Hiina ja Euroopa ei saa teineteiseta hakkama," selgitas professor. 

Liberaalne tööriist

Hiina ja Euroopa riskide maandamise spektri teises otsas on Robert Weatherley sõnul n-ö liberaalne tööriist. Selle kohaselt peaks Euroopa Liit läbikäimist Hiinaga süvendama, tehes seda kokkulepitud piirides. "Strateegia eeldusena on Hiina ja EL-i vahel suhtlust praegu liiga vähe, mitte liiga palju. Tähelepanu tuleb pöörata eri tüüpi suhtluskanalitele, neid tõhustada ja kasvatada kogu Euroopas n-ö Hiina-alast kirjaoskust," selgitas professor. 

Weatherley sõnul on ilmselge, et taoline läbikäimine saab toimuda ainult konkreetselt maha märgitud raamides. Näiteks on välistatud julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas mingigi koostöö tegemine. Samas lubaks liberaalne lähenemine karmide kaubanduskontrollide ja karistamise asemel hoida kahepoolsed suhtluskanalid avatuna. 

Näiteks oleks üks võimalus mitmekesistada tarneallikaid. Selle asemel, et jääda sõltuma Hiinast, tuleks turgu reguleerida nii, et tekiks nõue ja vajadus mitmekesiste tarneahelate järele. Professori sõnul oleks see Euroopale kahtlemata kallis. Samas tagaks see ühtaegu paindlikkuse, mis on vajalik sõltuvusest tuleneva šokiohu maandamiseks, ja aitaks teisalt vältida hiinlaste väljavihastamist.

Ometi saab selline suhtlus toimuda vaid piiratud mahus ja kujul. "Hiinlastega suheldes tuleb aru saada sellest, et nad on väga tundlikud. Kahelda Hiina suveräänsuses Taiwani ja Tiibeti küsimuses, mõjub enamasti samamoodi, nagu te solvaks nende ema. Hiina rahvas on äärmiselt rahvuslikult meelestatud ja valitsus paranoiline," sõnas Weatherley.

Sellele lisandub tõik, et kommunistlikud juhid lähevad lihtsalt ebavajalikult üle piiri, näiteks üritades kontrollida oma kodanike meelsust ka välismaal. "Olen Tartus õpetanud viis aastat ja olen kindel, et mõned Hiina üliõpilased, keda olen õpetanud, polnud siin selleks, et õppida. Nad olid siin selleks, et anda saatkonnale aru, mida on mul öelda, ja luurata oma kaastudengite järele," selgitas Weatherley.

Tehnoloogiline lähenemine 

Robert Weatherley kolmas tööriist Euroopa ja Hiina vaheliste riskide maandamiseks on olemuselt tehnoloogiline. See lähtub vajadusest leida alternatiiv Hiina domineerimisele tehnoloogiasektoris ja sellest tulenevale ebakindlusele.

Näiteks kontrollib Hiina ligikaudu 60–70 protsenti üleilmsest haruldaste muldmetallide tootmisest ja töötleb neist 85 protsenti. Kui interventsionistlik vastus seisneks muldmetallide varumises Euroopas, oleks Weatherley hinnangul igal juhul mõistlikum pöörata tähelepanu hoopis kohalike töötlemis- ja kaevandamistehnoloogiate arendamisele. Sama kehtib mitmes teises valdkonnas. Olgu selleks ravimid ja Hiina juhtivroll antibiootikumide vallas või näiteks infotehnoloogia. 

Mõnes valdkonnas on konkurents Hiinale tema sõnul kindlasti ka olemas. Seal, kus seda pole, on kolm põhjendust: Hiina tehnoloogia on odavam, usaldusväärsem ja töötab paremini. Professori sõnul on Euroopa oma tehnoloogia arendamine küll pikaajaline ja äärmiselt kallis, nõudes riiklikke investeeringuid, kuid riskide maandamiseks hädavajalik.

Ta lisas, et Hiina on rahvusvahelisse süsteemi sisenenud kahel korral. Keisririigi lõpus 19. sajandil sunniti seda oopiumisõdade ja kolonisatsiooni tulemusel relvaähvardusel omaks võtma võõraid reegleid. Samuti tervitas 1970ndate lõpus avatud turge ja välisinvesteeringuid Maolt võimu üle võtnud Deng Xiaoping teiste kehtestatud tingimustel. "Nüüd on Hiina olukorras, kus otsitakse esimest korda võimalust reeglid ise kehtestada. Venemaa ja arengumaadega on see juba natuke õnnestumas. Selge on see, et kuni Xi Jinping võimule jääb, kasvab ka lõhe Euroopaga. Hiinal pole põhjust end muuta," sõnas professor.

Kui aga Euroopa tahab majanduslikke ja poliitilisi sidemeid pidada ja maandada suhtesse kätketud riske, on Weatherley hinnangul ainus võimalus läheneda mõõdukalt. Teisisõnu vältides trumpismi, teha ennekõike koostööd valdkondades, mille kaudu on meid keeruline kahjustada ja mis kõige olulisem –säilitada neis tegemistes Euroopa ühtsus.