Rohkem kui 800 aastat tagasi purjetasid polüneeslased tuhandeid kilomeetreid üle Vaikse ookean ja jõudsid ühele maailma kõige eraldatumale saarele, Rapa Nuile. Kui Lihavõttesaar on Eesti lugejale ilmselt eelkõige tuttav kas Uku Masingu või oma hiiglaslike kivikujude, moaide, järgi, siis nüüd õnnestus teadlastel lahendada selle kauge maalapi ajaloo suurim kurioosum, vahendab Nature. 

Nimelt kinnitas hiljuti ajakirjas Nature avaldatud teadustöö lõplikult, et varem laialdaselt aktsepteeritud idee saare rahvastiku äkilisest kokkuvarisemisest paarisaja aasta eest on müüt. Lisaks selgus samast geeniuuringust, et Rapa Nui saare elanikud puutusid Ameerika põlisrahvastega kokku juba ammu enne koloniaalajastu algust. 

Teooria ökosüsteemi hävitamisest tingitud Rapa Nui rahvastiku kollapsist, sai hoo sisse 2006. aastal ameerika geograaf Jared Diamondi sulest ilmunud raamatu "Kollaps" avaldamisega.

Ökotsiidi teooria kohaselt elas Rapanui saarel 18. sajandil enne kontakti Euroopa maadeavastajatega 15 000 või rohkem põliselanikku. Saareelanike arv hakkas aga äkiliselt langema, kui põliselanikud kasutasid ära suurema osa saare ressurssidest, sh toidu ja puidu. Ehkki raamatule sai õige pea osaks teiste teadlaste kriitika, ei õnnestunud kellelgi teose keskset väidet enne värske uurimuse ilmumist veenvalt kummutada.

Vastused DNAs

Iidsed polüneeslased asustasid Rapa Nui enne 1200. aastat. Ehkki ajaloolised andmed viitavad, et saarel õitses mitmekülgne kultuur, leidsid 1722. aastal randunud euroopa kolonistid eest metsast lageda maa, kus elas hinnanguliselt 1500–3000 põliselanikku – ligikaudu vaid 10-20 protsenti Diamondi pakutud varasemast 15 000 elanikust. Virka orjakaubanduse tulemusel kahanes rapanuide arv saarel 19. sajandi lõpuks 110 inimesele.

Kümmekonna aasta eest üritasid ökotsiidi teooriat ümber lükata ning Ameerika põliselanike varast kontakti rapanuidega tõestada Šveitsi Lausanne'i ülikooli populatsioonigeneetik Anna-Sapfo Malaspinas ja Kopenhaageni ülikooli evolutsioonigeneetik Víctor Moreno-Mayar. Juba toona avaldasid nad lootust, et vajalikud vastused võivad peituda iidses rapanui DNA-s.

Töörühma 2014. aastal avaldatud uuringus tuvastasidki teadlased rapanuide genoomist  mõningaid märke, mille põhjal segunesid saare põliselanikud ameerika põlisrahvastega enne eurooplaste saabumist. Kui 2017. aastal tehti samalaadne uuring, siis varasematele tulemustele aga enam kinnitust ei leitud.

Vastuste leidmiseks pöördusid teadlased Prantsusmaa riiklikku loodusmuuseumisse, kus hoiustatakse 19. sajandist ja 20. sajandi algusest pärinevaid inimjäänuseid. Hammaste ja sisekõrva luude genoomijärjestus ning võrdlus teiste tänapäevaste ja iidsete populatsioonidega viitasid, et jäänuste seas oli 15 rapanuilase säilmed. Süsinikdateeringu järgi elasid kõnealuste jäänuste omanikud aastatel 1670–1950. 

Mingit elanikkonna äkilist kokkuvarisemist ei toimunud 

Nii iidsed kui ka tänapäevased genoomid sisaldavad teavet selle kohta, kuidas on elanikkonna suurus aja jooksul muutunud. Suurema elanikkonna puhul kipuvad olema samalt esivanemalt pärit DNA-lõigud lühemad ja neid on vähem. Väiksema elanikkonna puhul on aga samalt ühiselt esivanemalt pärit DNA lõike genoomis rohkem ja võõramat pärilikkusainet leidub nende vahel vähem.

Iidsete rapanuide genoomides leidus märke elanikkonna vähenemisest umbes sellest ajast, kui saarele jõudsid eurooplased. Pärast seda kasvas saare rahvastik pidevalt kuni 19. sajandini.

Nende DNA-vihjete tõlkimine rahvastikumudelitesse ei ole lihtne. Modelleerimise käigus selgus siiski, et geeniandmete põhjal pole ökotsiidi teoorial alust. Seega on rapanuide elanikkonna äkiline kollaps müüt. 

Lisaks selgus uuringust, et nii nüüdisajal kui ka 17. sajandil saarel elanud rapanuid põlvnesid ameerika põliselanikest. Teadlaste hinnangul võis segunemine aset leida 14. sajandil. Põlisameeriklastele iseloomulikud lõigud sarnanesid kõige rohkem Lõuna-Ameerika Andide keskosa mägismaade iidsete ja tänapäevaste elanike DNA-ga.

Ehkki tulemuste põhjal pole võimalik täpselt kindlaks teha, milliste rahvastega rapanuid kokku puutusid, võib teadlaste sõnul järeldada, et Lihavõttesaare elanikud kohtusid ameerika põliselanikega sadu aastaid enne, kui saarel maabus esimene eurooplaste laev. 

Uuring viidi läbi Rapa Nui ametnike ja põlisrahvaste kogukonna liikmete heakskiidul ning panusel.