Nii järeldab rahvusvaheline teadlasrühm, kes on uurinud Põhja-Jäämeres asuval, Tšuktšimaast põhja poole jääval Wrangeli saarel elanud karvaste mammutite (Mammuthus primigenius) geene.

Wrangeli saare mammutid jäid mandrimammutitest eraldi elama umbes kümme tuhat aastat tagasi, kui merepind tõusis ja praegune Wrangeli saar eraldus mandrist.

Love Dalén Rootsist Stockholmi Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Cell, et nende analüüsi põhjal panid saarepopulatsioonile aluse ainult kaheksa mammutiisendit.

Ajapikku kasvas loomade arv kahe-kolmesajani ja jäi sellisena püsima kuueks tuhandeks aastaks.

Paratamatu sugulussigimus ehk inbriiding tõi kaasa asurkonna geneetilise üksluistumise, kuid see ei olnud nii rusuv, et võimaldaks seletada Wrangeli saare mammutite välja suremist nelja tuhande aasta eest.

Dalén ja kaasautorid järeldavad, et väljasuremisel oli mõni muu, mittegeneetiline põhjus, küllap mingi üsnagi juhuslik sündmus. Kui seda mõistatuslikku sündmust ei oleks toimunud, oleksid Wrangeli saare karvased mammutid võinud küllalt vabalt tänase päevanigi püsima jääda.

Dalén ja ta kaaslased analüüsisid 21 karvase mammuti genoomi, 14 uuritud isendit oli pärit Wrangeli saarelt, ülejäänud mandrilt.

Ajaliselt hõlmas geeniuuring umbes viimased 50 000 aastat liigi eksistentsist. See võimaldas jälgida, kuidas mammutite geenirikkus selle aja jooksul muutus.

Saaremammutite geenides leidus sugulussigimusest ja üksluistumisest selgeid märke. Eriti ilmnes geneetiline vaesumine ühes niisuguses geenirühmas, mis tegeleb immuunsüsteemiga.

Aja jooksul üksluistumine süvenes, kuid mitte kuigi kiiresti. Võib oletada, et mammutite arvukus oli kuni viimase hetkeni stabiilne.

Mis laadi sündmus see oli, mis viimase mammutiliigi lõplikult hävitas, võib selguda edasistest geeniuuringutest karvamammutite ajaloo viimase 300 aasta kohta. Kuid teisest küljest ka ei tarvitse selguda.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.