Lõunameresaarte esmaasukad nügisid taimestiku üheülbalisemaks
Kuhu inimene läheb, seal jääb taimestik üksluisemaks. Nii võib vähemalt väita siis, kui inimesed kolivad elama varem asustamata saartele, sest just selline tõik on selgunud värskes teadusuuringus.
Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Nichola Strandbergiga Inglismaalt Southamptoni Ülikoolist tegi uuringu Vaikse ookeani lõunaosa saarte kohta.
Nad kirjutavad ajakirjas Nature Ecology & Evolution, et umbes viimase 3000 aasta jooksul on erinevus seal eri saartel kasvava taimestiku vahel kahanenud. Üksikute saarte taimestikuline omapära on vähenenud ja taimestik on saarteüleselt homogeensemaks läinud.
Teadlased seostavad neid muutusi samaaegse inimmigratsiooniga neile saartele.
Inimesed asustasid Vaikse ookeani lõunaosa saarestikke kahes järgus. Esimene suur migratsioonilaine suundus 3500 kuni 2800 aasta eest Lääne-Polüneesiasse, Melaneesiasse ja Samoale. Hiljem, umbes 1000 kuni 700 aastat tagasi levis inimasustus ülejäänud saartele, sealhulgas Lihavõttesaarele, Havaile ja Uus-Meremaale.
Teadlased tõdevad, et taimestik hakkab inimeste tuleku järel muutuma juba peatselt. Inimesed toovad endaga kaasa uusi taimi ja loomi, keda ses paigas varem ei elanud. Inimesed hakkavad pidama põldu, tegema tuld ja ehitama maju.
Nende tegevuste toimel võivad mõned taimeliigid saarelt kaduda, vahest koguni päris väljagi surra. Nii kahanevadki taimestikulised erinevused saarte vahel, taimestikupilt ühtlustub.
Seejuures ilmnes uuringus, et merepinnast kõrgemal asuvatel aladel on taimestik jäänud omanäolisemaks kui madalamatel maadel, arvatavasti põhjusel, et inimtegevust ja selle mõju on seal olnud vähem.
Strandberg ja ta kaaslased analüüsisid 13 Vaikse ookeani lõunaosa saare soodest ja järvesetetest kogutud vana õietolmu ja tegid selle põhjal järeldusi, millised taimed kasvasid neil saartel enne ja pärast inimeste tulekut.
