Lihavõttesaar asub Vaikse ookeani lõunaosas, Polüneesia saarestikus. See saar on tuntud oma vulkaanilisest kivimist ehk tuffist tehtud inimkujude poolest, neid nimetatakse moaideks. Selliseid on saarel ligikaudu 900 ning suurimad neist on 12 meetrit kõrged ja kaaluvad 75 tonni. Saare elanikud tegid neid kujusid 13. - 16. sajandini.

Enamik neist asus algselt Rano Raraku vulkaanikraatri jalamil, kuid neid on veetud üle saarte erinevatesse pühapaikadesse rannikul. Nüüd on aga New Yorgis asuva Binghamtoni Ülikooli teadlased tuvastanud kujude algseid asukohti ning selle põhjal järeldavad, et kujusid kasutati joogiveekohtade märgistamiseks.

Lihavõttesaarel ei ole jõgesid ning puuduvad tõendid, et saare elanikud oleksid kasutanud joogiveeallikana järvesid. Küll aga on tuvastatud, et saarel imbub põhjavesi koobastesse, kust see omakorda voolab merre.

Huvitaval kombel olid sellel avastusel abiks hobused. Nimelt otsisid hobused rannikul joogikohti ning jõudsid nendesse mageveekohtadesse. Ja just nendesse kohtadesse juhatasid ka moaid ehk need hiiglaslikud inimkujud.

Mis juhtub, kui mets saab otsa

Õietolmuanalüüsi põhjal, mis küll polnud osa sellest uuringust, on tuvastatud, et umbes 1200. aastani oli saar kaetud tiheda metsaga. Seejärel aga hakkas metsade pindala vähenema, sest õietolmu oli settekihtides vähem.

Metsades kasvasid peamiselt palmid (Paschalococos disperta), mis aga inimeste tegevuse tagajärjel välja suri. Metsast on Lihavõttesaare puhul oluline rääkida, kuna oletatakse, et just nende kujude ehitamiseks ja ühest kohast teise transportimiseks võeti samuti metsa maha. Kuna saare elanikud kasutasid oma palmisalud ära muu hulgas kujude transportimiseks, siis ei suudetud ehitada paate ja laevu, millega käia kalal või olla kontaktis muu maailmaga. See viis aga lõpuks saare ülerahvastatuseni, sõdadeni hõimude vahel ning ka inimsöömiseni.

Lisaks palkidest rullikute liigutamise teooriale on olemas aga teinegi, pisut mütoloogilisem lähenemine. Selle kohaselt "kõndisid" kujud ise oma praegustesse asupaikadesse.

Teadlased on tõestanud, et see on tegelikult ka reaalsem võimalus. "Kõndimine" oli aga tegelikult küljelt küljele nihutamine, mis natuke ehk meenutabki kõndimist. Moaide kehakuju võimaldab vertikaalasendis transportimisel tasakaalu säilitada. Teadlased tegid moai kujude vertikaalse liigutamise katse, milles osales 18 inimest ning nad liigutasid kujusid edasi-tagasi, küljelt-küljele kõigutades ning see osutus teostatavaks. Kujude katseks tehti paari kuju täpne koopia ning katse toimus USAs Hawaiil. 

Aga tuleme tagasi USA teadlaste uuringute juurde. Nad kõrvutasid analüüsis nii arheoloogiliselt kui geoloogiliste uuringutega saadud informatsiooni. Seda on kõige parem mõista järgnevalt jooniselt, kus joonis A märgib kujude asukohti, B tähistab mageveeallikaid, C merenduslikult olulised kohad, D-F näitavad erinevaid kivikihi paksusi. See toob esile, et kujude asukohad on seotud magevee ja laevatamispaikadega.

Lihavõttesaare moaid ehk vulkaanilisest kivimist tohutud inimskulptuurid. Autor: DiNapoli jt 2019

Võiks arvata, et kujud olid ka kuidagi kaitseks välisohtude, näiteks ründajate eest. Kuid artikli autorid toovad välja, et see on ebatõenäoline, kuna saarel pole midagi, mis üldse viitaks sõjategevusele või enda kaitsmisele, pole kaitserajatisi ega relvi. Küll aga pakuvad teadlased, et kujud võisid olla hõimudevahelise mõõduvõtu küsimus - kel suurem ja kel rohkem, see mõjukam.

Lihavõttesaare asukoht Polüneesias, moaide ehk vulkaanilisest kivimist tohutute inimskulptuuride asukohad ja kfoto kujudest. Autor: DiNapoli jt 2019

Artikkel ilmus ajakirjas Plos One.