Viimaste kümnendite geeniuuringud on võimaldanud lisaks kõigele muule oluliselt täpsustada ka ajajoont, millal täpselt nüüdisinimesed üle terve planeedi levisid. Nende kohaselt sai see õige hoo sisse umbes 60 000 aasta eest. Aafrikast väljaspoole jõudes kohtasid tänapäeval elavate inimeste kauged esivanemad juba varem sinna jõudnud inimliike ja said nendega ühiseid järeltulijaid. Nii moodustab neandertallaste DNA väljaspool Aafrikat elavate inimeste omast 2–4 protsenti.

Varasemad DNA-uuringud ja muistised on samas viidanud, et tegu polnud sugugi esimese väljarännulainega. Nüüd ilmunud uuring viitab, et varasemate katsete käigus jätsid nüüdisinimesed neandertallaste genoomi umbes 200 000 aasta eest ka püsivama pärandi. Princetoni Ülikooli teadlased eesotsas Joshua Akeyga lähtusid uuringut tehes tõigast, et kuigi aafriklaste ja neandertallaste geneetiline ühisosa on võrdlemisi väike, pole see siiski olematu.

Töörühm oletas, et kui neandertallaste populatsioon oli võrdlemisi väike ja geneetiliselt üheülbaline, oleks pidanud varased kohtumised nüüdisinimestega suurendama selle mitmekesisust. Terve genoomi vaates oleks võinud selle mõjul leida erinevamaid geenivariante eeskätt piirkondades, mida neandertallased aafriklastega jagavad. Viimaste aastate jooksul on Aafrika eri populatsioonide genoome järjestatud märksa rohkem, mis oletuse paikapidavust viimaks kontrollida võimaldas.

Analüüsi tulemused kinnitaid, et Aafrika populatsioonides tuvastatud neandertallaste DNA-st moodustasid 60 protsenti just need lõigud, mis on neandertallaste genoomis kõige mitmekesisemad. Väljaspool Aafrikat elavates populatsioonides moodustasid need vaid 23 protsenti. Kõige mitmekesisema kümne protsendi neandertallaste DNA-järjestuste eemaldamisel kadusid vasted Aafrika genoomidega aga pea täielikult.

Nii järeldabki töörühm, et neandertallaste DNA ei kandunud mitte Aafrikasse jäänud nüüdisinimesteni, vaid osa nüüdisinimeste pärilikkusainest kinnitas kanda neandertallaste genoomis. Kokku võib nüüdisinimeste DNA moodustada neandertallaste genoomist 3-4 protsenti. Akey möönis siiski kolleegidega, et umbes 20–40 protsenti aafriklaste ja neandertallaste kattuvatest järjestustest kandusid mingil viisil neandertallastelt Aafrikas elavatele nüüdisinimestele. Näiteks võis osa nüüdisinimestest pärast neandertallastega kohtumist tagasi Aafrikasse pöörduda.

Lisaks nüüdisinimeste liikumiste kaardistamisele võimaldab öelda uuring töörühma sõnul midagi uut neandertallaste kohta. Geneetiline mitmekesisus on seotud vabas looduses suuresti asurkondade suurusega. Mida väiksem on populatsioon tervikuna, seda tõenäolisemalt saadakse ühiseid järeltulijaid oma kaugete sugulastega. Kui viiendik neandertallaste genoomis nähtavast mitmekesisusest on tingitud varajasest segunemisest nüüdisinimestega, pidi olema ka nende populatsioon eelnevalt arvatust väiksem.

Akey ja ta kolleegide sõnul muutus neandertallaste genoom ilmselt mitmekesisemaks ka peamise nüüdisinimeste väljarände tulemusel. Selleks ajaks oli segunemisest aga eeskätt võita nüüdisinimestel. Kokkupuudete ja assimilatsiooni tulemusel oleks inimeste populatsioon kasvanud ja neandertallaste oma samal ajal kahanenud.

Uuring ilmus ajakirjas Science.