Rahvusvaheline teadlasrühm leidis, et juba inimese muistsed sugulased neandertallased oskasid loomaluudelt rasva eraldada. Oskus võis osutuda raske haiguse korral elupäästvaks. Täpsemalt võis neandertallasi kimbutada valgumürgitus. See tekib inimesel juhul, kui ta sööb liiga palju valku ega omasta seejuures piisavalt rasvu ja süsivesikuid. Orhtalt liha tarvitavatel neandertallastel võis olla seetõttu suurem oht valgumürgitust saada, kui praegu elavatel nüüdisinimestel, vahendab Live Science.

Nn rasvavabriku leid viitab, et inimesed ja inimese lähemad sugulasliigid üritasid piiratud ressurssidest viimast võtta ja neid võimalikult palju väärindada. Seni pärinesid vanimad sellise tegevuse jäljed 28 000 aasta tagusest ajast, mil neandertallased olid maamunalt juba tuhandeid aastaid kadunud.

"Töö- ja ajamahukas ettevõtmine"

Uue uuringu autorid leidsid kiviaegse varbriku, kui kaevasid välja tänapäeva Saksamaalt, Neumark-Nordi leiukohast 2000 luukildu. Ühtekokku olid leiukohas 172 looma fragmenteerunud säilmed. Nende seas leidus nii hobuste, hirvede kui ka veiste jäänuseid, ent ka neandertallaste valmistatud alaseid ja haamrikive. 

Loomaluude analüüsi järel täheldas töörühm, et neandertallased tegid esmalt luud katki, et saada kätte pehme ja söödav üdi. Seejärel keetsid nad luid täiendavalt rasva eraldamiseks. Teadlaste sõnul näib, et neandertallased sõid nii luuüdi kui ka rasva. Järelikult pigistasid nad igast loomakorjusest sõna otseses mõttes välja võimalikult palju toitaineid.

Uuringu kaasautori ja Leideni Ülikooli paleoarheoloogia emeriitprofessori Wil Roebroeksi sõnul on suurte loomade luude nii paljudeks väikesteks kildudeks purustamine töö- ja ajamahukas ettevõtmine. Järelikult tehti seda tema sõnul sihipäraselt. 

Luudel oli ka märke keetmisest. Lisaks purustati need peamiselt kõige rasvarikamatest kohtadest. See toetab oletust, et rasva sulatati luudest selle tarvitamise eesmärgil. 

Uuringuga mitte seotud New Mexico Ülikooli arheoloogi Osbjorn Pearsoni sõnul võisid neandertallased süüa rasva puhtast hädavajadusest. Vahel tuli neil näljaperioode, mille ajal käiku läksid kõik võimalikud kaloriallikad. Rasv kujutas endast Pearsoni sõnul juhtumisi kaloripommi: võrreldes süsivesikute ja valkudega sisaldab rasv ühe grammi kohta üle kahe korra rohkem kaloreid. 

Luud viitavad Roebroeksi sõnul ühtlasi, et neandertallased võisid kasutada mingit toidu säilitamise moodust. Niisiis võisid nad tema hinnangul olla korilastega märksa sarnasemad, kui seni arvata võinuks. Uuringu kaasautor ja Monrepose arheoloogiauuringute keskuse arheoloog Lutz Kindler näeb samuti neandertallaste praktikal ühisjooni nüüdisinimeste käitumisega. Arheoloogiateadus püüabki tema sõnul inimlasi uurides leida praeguste ja muistsete liikide ühisosa. 

Roebroeksi sõnul võib neandertallaste toitumise ja toidu hankimise parem tundmine aidata paremini mõista inimese kohastumisvõimet. Luudest eraldatud rasvast saadud kalorid olid inimese arenguloos tähtsal kohal, sest toekas toidulaud võis pikendada eluiga ja aidata neandertallastel edukamalt paljuneda.

Kes olid neandertallased?

Neandertallased on nüüdisinimese lähimad tänaseks välja surnud sugulased. Nad muutusid inimlaste põlvnemisliinis eristuvaks ligi 400 000 aasta eest ja surid välja umbes 34 000 aasta eest. Nende säilmed leiti esimest korda 19. sajandil. Sealt alates välja tulnud arheoloogiline aines näitab, et tegu oli suhteliselt arenenud liigiga. Nad valmistasid tööriistu, liimivabrikuid ja võimalik, et ka kunstiteoseid.

Teada oli, et neandertallased sõid väga palju liha. Samas oli vähe uuritud, kuidas nad loomakorjuseid töötlesid. Lutz Kindleri sõnul on neandertallaste jahipidamisest ning liha- ja üditarvitamisest palju teada. Jahilkäigule ja saagi tükeldamisele järgnenud protsessid jäävad aga palju suuremaks mõistatuseks. 

Uuring avaldati ajakirjas Science.