Kaks inimliiki puutusid pikemalt kokku umbes 60 000–40 000 aasta eest, kui nüüdisinimesed jõuliselt oma leviala põhja poole laiendasid. Värsked geeniuuringud paljastavad nüüd selle käigus tekkinud eelajaloolistes suhetes märkimisväärse tasakaalutuse.

Tulemused viitavad, et omavahel said elujõulisi järeltulijaid peamiselt neandertallastest mehed ja nüüdisinimestest naised. Leitud paaritumismuster selgitab sedagi, miks nüüdisinimeste X-kromosoomis leidub neandertallaste DNA-d väga vähe, vahendab The Guardian.

Nüüdisinimeste ja neandertallaste esivanemad lahknesid kaheks eraldiseisvaks rühmaks ligikaudu 600 000 aastat tagasi. Uuringut juhtinud Pennsylvania ülikooli geneetika ja bioloogia professor Sarah Tishkoff selgitas, et ehkki inimeste esivanemad arenesid järgnenud aastatuhandetel Aafrikas ning neandertallaste omad Euraasias, ei tekitanud see liikide vahel püsivat barjääri. Sadade tuhandete aastate jooksul rändasid inimrühmad neandertallaste asualadele ja tagasi, vahetades kohtumiste käigus geneetilist materjali. 

Tänapäeval leidub kõigi väljaspool Aafrikat elavate inimeste genoomis tavaliselt mõni protsent neandertallaste geenipärandit. Aafrika päritolu inimestel on see osakaal pea olematu. Tishkoffi sõnul on selliste kohtumiste sagedust raske täpselt määrata. Samas on alust arvata, et neid esines varem oletatust tihedamini.

Neandertallaste pärand pole aga jaotunud nüüdisinimese genoomis ühtlaselt. Eriti silmapaistev on see X-kromosoomides, mida kutsutakse isegi neandertallaste kõrbeteks. Alexander Platt osutas, et tühimikke seostati pikalt liikide bioloogilise sobimatusega. Arvati, et teatud neandertallaste geenivariandid tekitasid inimorganismis sedavõrd ulatuslikke terviseprobleeme ja talitlushäireid, et  looduslik valik kõrvaldas need genoomist.

Enamat kui juhusuhted

Ajakirjas Science avaldatud värske uurimus pakub teistsuguse selgituse. Teadlased uurisid kolme neandertallase säilmetes leitud nüüdisinimeste DNA lõike (Altai, Tšagõrskaja ja Vindija leidudes). Nad võrdlesid tulemusi Sahara-taguses Aafrikas elavate rahvaste geeniandmetega, kellel esivanemate seas neandertallaste esivanemaid pole.

Kui liigid olnuks bioloogiliselt sobimatud, pidanuks nüüdisinimese DNA puuduma ka neandertallaste X-kromosoomidest. Analüüs näitas vastupidist: neandertallaste X-kromosoomides oli inimeste DNA-d 62 protsenti rohkem kui teistes kromosoomides. See on täpne peegelpilt nüüdisinimeste genoomis nähtavast.

Kuna naistel on kaks X-kromosoomi ja meestel vaid üks, on ristumise suund määrava tähtsusega. Kui neandertallasest isased said järglasi nüüdisinimestest naistega, jõudis inimeste geenivaramusse vähem neandertallaste X-kromosoome, samas kui neandertallaste populatsiooni liikus rohkem inimeste X-kromosoome. Platti sõnul ongi selle nähtuse lihtsaim selgitus just konkreetset tüüpi paarilise eelistamine.

Samas ei pruugi see tähendada, et neandertallasest mehed oleksid olnud nüüdisinimestest naistele eriti kütkestavad või vastupidi. Platti hinnangul võidi liikidevahelist ristumist pidada nii eemaletõukavaks kui ka ligitõmbavaks, kuid praktikas peeti üht ristumissuunda vastuvõetavamaks kui teist.

Tulemuste põhjal võib oletada, et sooline eelistus ei piirdunud vaid juhusuhetega. Valdavalt nüüdisinimestest koosnevas populatsioonis soositi tõenäoliselt neandertallase taustaga mehi rohkem kui sama taustaga naisi ning see muster pidi kestma põlvkondi.

Teadlased kirjutavad enda avastusest pikemalt ajakirjas Science.