Suudlemise evolutsioon on teadlastes pikka aega küsimusi tekitanud, kuna sellel pole selget kasu sigimisedukusele ega ellujäämisele. Samas on suur tõenäosus haigustekitajate levikuks. Teadlased on pakkunud, et suudlemine võib anda olulist teavet partneri tervise ja geneetilise sobivuse kohta, tõsta erutust ning tugevdada usaldust ja sidemeid nii romantilistes kui ka sõbralikes suhetes. Samuti võimaldab see vahetada häid mikroobe, mis võivad immuunsüsteemile kasulikud olla.

Pole uudis, et nüüdisinimese pärilikkusaines leidub jälgi neandertallastest, mistõttu võib oletada, et nende vahel olid lähi- ja intiimsuhted. Varem on leitud, et aastatuhandeid kõrvuti elanud nüüdisinimestel ja neandertallastel olid sarnased suu mikrobikooslused. Oxfordi ülikooli evolutsioonilise bioloogia professori Matilda Brindle'i sõnul annab nende uurimus sellele lihtsa seletuse: nad suudlesid.

Ajakirjas Evolution and Human Behavior ilmunud uurimuses pidid Brindle ja kolleegid suudlemise evolutsiooniliste jälgede ajamiseks esmalt määratlema suudlemise mõiste, mis ei piirduks vaid inimestega. Brindle'i sõnul on varasemad suudlemise definitsioonid olnud väga inimkesksed, ometi võib suudlemislaadset käitumist täheldada paljudel liikidel, kuigi see võib inimeste suudlusest mõnevõrra erineda.

Liikideülese suudlemise mõiste sõnastamise tegi keerukaks tõsiasi, et mõnel liigil esineb käitumuslikke mustreid, mis näivad suudlemisena, kuid on tegelikult näiteks võimuvõitluse väljendus või toidu jagamise viis. Teadlased pakkusid seetõttu välja mõiste, mille järgi on suudlemine sõbralike suhete väljendusviis, kus kahe sama liigi esindaja huuled puutuvad kokku ja liiguvad mingil määral ning kus tegevuse käigus ei jagata toitu.

Uurimus keskendus Aafrika ja Aasia primaatide – sealhulgas bonobode, šimpansite ja orangutanide – suudlemiskäitumise andmetele, mille kinnitamiseks kasutasid teadlased YouTube'i videoid. Kui teadlased kõrvutasid saadud käitumuslikud andmed elavate ja väljasurnud primaatide evolutsiooniliste seostega, leidsid nad, et suurte inimahvide suudlemise juured pärinevad kuskil 21,5–16,9 miljoni aasta tagusest ajast.

Neandertallaste paiknemine evolutsioonipuus viitab sellele, et tõenäoliselt suudlesid ka nemad ning tõenäoliselt ei piirdunud see oma liigi siseste suhetega. 

Uurimusega mitteseotud professor Jake Brooker Durhami ülikoolist lisas, et kui analüüsida rohkemate liikide suudlemisvorme, võimaldaks see suudlemise evolutsioonilist tekkeaega nihutada veelgi varasemaks.

Inimese päritolu arheoloogia professor Penny Spikins Yorki ülikoolist tõi välja, et suudlemisel on ka kultuuriline element, sest see ei ole kõikides inimkultuurides tavaline nähtus. Sellegipoolest toonitas ta, et emotsionaalsete sidemete tugevus ja usalduse loomine – seda eesmärki kannab ka suudlemine –, on olnud oluline viis inimese edukuse tagamiseks. Seetõttu võib neandertallaste suudlemistava tunduda nende ümber loodud julma ja agressiivse kuvandi kõrval üllatav, kuid pole tegelikult vastuoluline.