Arheoloogid kaevasid 20 aasta eest Rootsis Varnhemi linnas välja enam kui 300 viikingi säilmed, mis pärinesid 10.–12. sajandist. Sealtsamast leitud kivikiriku jäänused muutsid Varnhemi üheks Rootsi varaseimaks kristlikuks asulaks. Kuigi viikingeid peetakse sageli paganateks, oli enamik neist tegelikult 11. sajandi keskpaigaks ristiusku pööranud.

Viikingite eluolu paremaks mõistmiseks, valisid arheoloogid välja 15 koljut inimestelt, kes surid 20–60 aasta vanuselt. Need skaneeriti arvutisse kompuutertomograafia abil, mis kasutab röntgenikiiri detailse sisevaate loomiseks. Skaneeringuid analüüsisid kaks radioloogi ja üks hambaarst. Erinevalt invasiivsetest arheoloogilistest meetoditest võimaldab kompuutertomograafia uurida jäänuseid neid kahjustamata ning koguda väärtuslikku teavet.

Ajakirjas BDJ Open avaldatud uuringust selgus, et 15-st uuritud koljust 12 esines bakteriaalset hambajuurepõletikku. Kümnel esinesid lõualuus kahjustused, mis viitasid luumassi kadumisele juurte kokkupuute piirkonnas. Lisaks nägid nad mitme viikingi puhul halvasti paranenud või ebanormaalselt moodustunud lõualuid. Ühel koljul oli märke ravimata ja kaugele levinud kõrvapõletikust.

Üllataval kombel oli enne surma hambaid kaotanud vaid kuus uuritud viikingit, kuigi hambapasta leiutati alles sajandeid hiljem.

Uuring pakub väikese, kuid kõneka pilguheidu viikingite igapäevaellu enam kui tuhande aasta tagusel ajal, mil puudusid nii valuvaigistid, antibiootikumid kui ka igasugune kaasaegne hambaravi.

Varasemad uuringud on näidanud, et mõned viikingid pöörasid oma hammastele tähelepanu – nad viilisid neid teravaks ning täitsid hammastesse viilitud mustreid pigmendiga.