Viikingiaineliste videomängude populaarsus põhineb muu hulgas meie vähestel teadmisel viikingiaja kohta, mis jätab mängude arendajatele ohtralt fantaasiaruumi: "Näiteks saab ühes mängus ratsutada hiidkassi seljas. Samuti ei pea konteksti loomiseks tutvustama näiteks poliitilisi olusid, piisab ainult piklikest laevadest ja suurtest habemega meestest," rääkis uurimuse autor, Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse külalislektor ja doktorant Marie-Luise Meier.

Lisaks seletab viikingite populaarsust asjaolu, et enamik videomänge keerleb lahingute ja sõjapidamise ümber ning populaarses ettekujutuses on viikingid ennekõike just nimelt sõjakangelased. "Isegi kui see on vähemalt osaliselt müüt, loob see vägagi sobiva raamistikku videomängudeks. Viikingiaeg tundub kauge muinasjutumaana, kus tegutsevad tugevad kirvestega mehed, kes seilasid mööda merd ja tõid vallutusretkedelt koju kullaga täidetud kirste," arutles Meier.

Koduperenaisest väepealikuks

Uurija rõhutas, et naisi kujutatakse videomängudes üpris eriilmeliselt. "Enamus inimesi mõtleb tegelastele nagu Lara Croft, aga tegelikkuses on pilt palju kirjum. Ühelt poolt kohtame miniseelikus kõrgete kontsadel ringi jooksvaid sõjakaunitare, teiselt poolt leidub tegelasi, kelle rõivastus on pigem praktiline ja kes on empaatilised ning alalhoidlikud," märkis Meier.

Viikingiainelisi videomänge uurides analüüsis Meier lähemalt kahte näidet, mis on tema sõnul samaaegselt autentsed ja ebaautentsed. "Näiteks mängus "Dead in Vinland" kujutatakse tõepäraselt igapäevaelu ja selle juurde kuuluvaid tegevusi, samal ajal on seal koht ka maagial. Mängus "Expeditions: Viking" näeme maaelu ja rõivaid, mis on üpris ajalootruud. Samas kohtame naisi väepealike ja sõduritena, samuti osalistena samasoolistes suhetes. Viimased on suure tõenäosusega fiktsioon," rääkis Meier.

Ta lisas, et mängus "Dead in Vinland" tegutseb naistegelane koduses majapidamises, kuid on seejuures ka võimekas liider. "Mängijal on võime naistegelast mõjutada nii, et ta saaks ennast kas koduperenaise stereotüüpidest välja murda või jääda harjumuspärasesse rolli," selgitas Meier. Ta lisas, et mängu laiem eesmärk on panna mängijaid mõtlema naise identiteedi ja soorollide üle, seda mitte ainult minevikus, vaid ka tänapäeval.   

Teadmised viikingiajast

Ajaloolised teadmised viikingiaja kohta pärinevad arheoloogilisest leidudest ja põhjala saagadest. Meier märkis, et teadmiste loomisel kaldutakse saagadest enam eelistama arheoloogilisi leide, kuigi ka nende tõlgendamisel tuleb olla tähelepanelik: "Näiteks 19. sajandi teisel poolel leiti Rootsis viikingi säilmed koos relvastuse, soomuste ja lahinghobusega. Kuigi tollal tundus loomulik, et leitud viiking on meessoost, selgus 2014. aastal tehtud otseoloogilisest analüüsist, et tegemist oli naisega."

Ta lisas, et see, kas tegemist oli ikka sõduriga, võib samuti olla problemaatiline, sest leidude hulgas olnud relvi ja mõõku võidi kasutada ka muudel otstarvetel, näiteks tööriistana.

Naiste rolli osas viikingiajastul on ajaloolased eri meelt. "Ühed arvavad, et naistel oli märkimisväärne vabadus ja nad võisid isegi sõtta minna. Samuti võisid nad selle vaate järgi korraldada oma varasid ja valida, keda nad armastavad või vihkavad. Teised jälle pakuvad, et naised olid peaaegu nagu orjad," selgitas Meier.

Ta lisas, et tuntud viikingite uurija Jóhanna Katrín Friðriksdóttir on leidnud, et naised kuulusid kodusesse sfääri ja neid seostati tarkuse, maagia, käsitöö ja kõneosavusega. Neid omadusi peeti ka ilust tähtsamaks. "Mõningates säilinud tekstides on naised ka sõdalased, aga need on ühtlasi tekstid, kus tegutsevad ka draakonid ja trollid. Realistlikuma koega tekstides võitlevad mehed naiste eest," rääkis Meier.

Videomängud ei pea olema ajalootruud

Meier rõhutas, et videomänge on laias laastus kahte sorti. Ühed on tehtud hariduslikel eesmärkidel, kus ajalooline taust peaks olema täpne,  teised on ennekõike meelelahutuslikud ja nende puhul ei ole ajalootegelikkuse painutamine probleem. "Mäng, mis oleks sada protsenti ajalootruu, ei oleks suure tõenäosusega ka kuigi huvitav, sest sellisel juhul tuleks mängijatel tegeleda ka näiteks sellega, kuidas nende tegelased kehvade hügieeniharjumuste tõttu hambaid kaotavad," rääkis Meier.

Ta lisas, et mängud, mis ei pretendeeri ajaloolisele täpsusele, võivad siiski tekitada uudishimu ja sütitada mängijat ajaloolise konteksti kohta rohkem teada saama.

Uurimus on ilmumas kogumikus, mis uurib naiste kujutamist ajaloolise taustaga videomängudes.