Kuigi võib tunduda, et mitmekeelsus on iseloomulik just viimasele ajale, pole see nii. Ilmselt on mitmekeelsus sama vana, nagu keel kui selline, sest vajadus suhelda naabritega ja mingil määral osata nende keelt, olgugi, et väga algelisel tasemel, on ülimalt loomulik.

Mitmekeelsus ei tähenda seda, et kõiki keeli osatakse võrdselt või ideaalselt. USA keeleteadlane Joshua Fishman märkis kunagi, et pole teada, kas võrdne oskus on võimalik, ja seda mitte sellepärast, et hiljem omandatud keel on tingimata nõrgem, (see võib olla nii, aga ei pruugi), vaid sellepärast, et inimene ei vaja mitut keelt täpselt samas funktsioonis.

Samuti ei tähenda mitmekeelsus mitme keele omandamist varajases lapsepõlves või et identiteet oleks seotud kõigi keeltega, mida osatakse. Tänapäevased definitsioonid rõhutavad, et mitmekeelsus on võime kasutada mitut keelt, mitte midagi muud.

Väga näitlik on nn kolme kohaliku keele mõiste, mis oli meil levinud enne okupatsioone. See hõlmas oskust suhelda eesti, saksa ja vene keeles. Kirjanik Dagmar Normet meenutab: "Kolme keele nõue kehtis ka kinos. See aga tähendab, et subtiitrid olid nii eesti kui ka saksa ja vene keeles ning asusid mitte ainult pildi all, vaid katsid peaaegu poole ekraani. Filmi jälgimine nõudis teatavat vilumust: tuli lugeda teksti ning samas ära arvata, mis võiks peituda pildil seda katvate subtiitrite taga¹".

Eesti Vabariigis kehtis juba varakult reegel, et kõik õpivad koolis vähemalt kahte keelt lisaks oma emakeelele. Analoogne olukord oli ka Lätis ja Leedus, ja seda kõike ammu enne praegust Euroopa valemit "emakeel pluss kaks". Siin tuleb märkida, et oleks hea, et need "pluss kaks" ei oleksid ainult suure levikuga keeled, nagu inglise, saksa ja vene, kuigi mõne "suurkeele" oskuse olulist ei eita keegi, vaid ka mõni vähem levinud keel.

Tihti arvatakse, et teiste keelte mõju on oht keele kestlikkusele. Siin tuleb eristada kahte tahku. Esiteks, laenud ja teiste keelte mõju ei ohusta keelt. Ajalooliselt vaadates on igas keeles üsna palju võõrast, ainult et tänapäeva kasutaja seda enam ei märka, sest kunagised uuendused on saanud omaks. Igapäevased sõnad nagu "tool" ja "kauss" on laenatud, sama puudutab ka mitmeid püsiväljendeid ("hoidma nagu silmatera", "oma seitsme asjaga") ja konstruktsioone (tegusõnad nagu "üles kirjutama").

Teine asi on aga soov keelt kasutada, mis ei ole kuidagi seotud sellega, mis toimub keele sõnavaras ja struktuuris. Muidugi võib igaüks ise otsustada, kas üks või teine keel on talle oluline. Keelevahetuse põhjused on seega sotsiaalpsühholoogilised, näiteks arvatakse, et pole vaja keelt X, sest seda oskavad vaid vähesed, aga keelt Y oskavad kõik.

Õnneks ei arva sugugi kõik nii. Viimasel ajal lisaks keeleideoloogiatele ja hoiakutele uurivad keeleteadlased ka seda, mis toimub mitmekeelsetes peredes. Sellega tegeleb suhteliselt uus keeleteadusharu, perekonna keelepoliitika uurimine.

Tavaliselt hinnatakse aktiivset ehk produktiivset oskust, s.o võimet rääkida ja kirjutada, samas passiivsest ehk retseptiivsest oskusest räägitakse vähem. Olukord aga muutub, nüüd uurivad mitmed teadlased ka retseptiivset keeleoskust.

On arusaadav, et aktiivne oskus on parem, kuid passiivnegi ei ole täielik null: keelekasutajal on mõningane ettekujutus teise keele süsteemist. Nõnda võidakse avastada, et enese teadmata suudetakse aru saada mõnest sugulaskeelest või juba õpitu keele sugulaskeelest. Näiteks on selgunud, et mitmed eestlased suudavad lugeda ukraina keeles vene keele oskuse baasil.

Ka sellele võiks tähelepanu pöörata ja õpetada nt gümnaasiumis võtteid, kuidas lähedasest sugulaskeelest aru saada. See arendab keelelist teadlikkust ja aitab keelemaailmas paremini orienteeruda.

Keeleteadlane Suzanne Romaine märkis kunagi, et oleks veider, kui ilmuks raamat pealkirjaga "Ükskeelsus", sest vaikimisi arvatakse, et ükskeelsus on tavaline ja mitmekeelsus mitte, kuigi asi on täpselt vastupidi: enamik maailma elanikest on mitmekeelsed.

Hoopis mitmekeelsus on loomulik. See ei tee kedagi paremaks või õnnelikuks, aga annab üsna palju ja mitte ainult praktilises mõttes: õppides või lihtsalt pannes tähele teisi keeli enda ümber, täiustub inimene kognitiivselt, omandab uusi malle ja kombinatsioone. Areneb keeleline loovus, mis toob keelekasutajale rõõmu ja tekitab heaolutunde.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi ja nooremteaduri Andra Küti juhtimisel valmis teaduse populariseerimise projekt, kus Tallinna ülikooli teadlased räägivad põnevatel keele ja kirjanduse teemadel. Anna Verschiku video:

1 - D. Normet, Avanevad uksed, Tallinn, 2001, lk. 75

!</>