Eestlaste tänapäevane eesnimekasutus algas 19. sajandi lõpus
Pühapäeval, 14. märtsil tähistame emakeelepäeva ja selle raames toome esile eesti keelt käsitlevad artiklid. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti keele lektor Annika Hussar kirjutab nimedest, mis laenatud, mugandatud ja omaks saanud.
Eestlaste tänapäevane eesnimekasutus sai alguse 19. sajandi viimastel kümnenditel. Seni oli mitmesaja aasta jooksul kasutatud teistelt rahvastelt laenatud nimesid, mis eestlasteni peamiselt siin elanud sakslaste kaudu olid jõudnud. Need nimed olid suupäraseks muganenud sedavõrd, et tänapäevalgi peetakse just neid vanu laennimesid kõige õigemateks eesti nimedeks: Ann, Mari, Leena, Mai, Liisu, Madle, Anu, Kai, Krõõt, Jaan, Jüri, Juhan, Tõnu, Mart, Kaarel, Mihkel, Jaak, Peeter.
19. sajandi lõpus hakati ristimisel lastele andma samade nimede rahvusvahelisi variante. Anni asemel sai kirikuraamatusse Anna, Mari asemel Marie, Jaani ja Juhani asemel Johannes, Kaarli asemel Karl jne. Järgmisena oli lihtsam omaks võtta selliseid võõrapäraseid nimesid, millele varasemast vastet polnudki. Kasutusse lisandusid ja aastal 1900 olid populaarsemate hulgas Hilda, Alma, Ida, Ella, Alma, Eduard, Rudolf, Oskar, Voldemar, Arnold.
Muutused toimusid tol ajal küllalt ebaühtlaselt. Lääne-Eesti ja saared jäid pikemalt varasema traditsiooni juurde. Nimed uuenesid kiiremini Tallinnas, Tartumaal ja Võrumaal. Ka levis tol ajal kahe nime panek, selles osas olid esirinnas Rakvere kandi inimesed. Viljandimaal koos Tartu- ja Võrumaaga võeti aga uued eestipärased nimed kergemini omaks.
19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alul hakati soovitama, et eestlased võiks lastele eestipäraseid nimesid panna, nagu Karl August Hermann küsis – kui inimestele nimesid teistest keeltest võib võtta, siis miks mitte eesti keelest? Uusi, eesti keelele tuginevaid nimesid esitleti nii kalendrites kui ka soovitusnimestikes. Neis nimestikes esines kokku ligi 3000 nime, millest laia kasutusse tuli mõnikümmend, väga paljusid pole tõenäoliselt aga mitte kunagi lapsele nimeks antud.
Eestipäraste nimede kõrgaeg oli naisenimedes 1930. aastatel (Helju, Laine, Luule, Vaike, Õie), kui oli ka perekonnanimed eestistamine laialt käsil. Võib ette kujutada selleaegsete vanaemade-vanaisade hämmastust, kui nende lapselapsed said nimesid, mida nende endi lapsepõlves keegi nimena kuulnudki polnud. Mehenimedes oli eestipäraste nimede kõrgaeg 1960ndatel (Urmas, Kalev, Aare, Ülo, Lembit).
1930. aastatest alates ongi võinud näha järjest nimemoodide ja moenimede vaheldumisi. 1940ndatel said lapsed taas vanu laennimesid: Tiiu, Maie, Malle, Mare, Anne, Reet, Tiina, Rein, Jüri, Ants, Jaan, Jaak, Tõnu, Peeter. 1960.–1970. aastatel tulid uued laenud teistelt rahvastelt: Marika, Katrin, Anneli, Ingrid, Margit, Aivar, Kalle, Raul. Lisaks hakati taas ise nimesid looma, nt oli lemmikühend ai, mida lisaks olemasolevatele nimedele (Aivar või Maire) ka muudes nimedes kordama hakati, või li-lõpulised nimed (Anneli, Maili, Eneli, Eveli, Marili, Merili).
Vanad laennimed tulid uuesti moodi 1980. aastatel. Seekord välditi neid nimesid, mis 1940ndatel moes olid olnud ja uued ilmakodanikud said nimeks Kadri, Triin, Liis, Kadi, Mari, Kristjan, Indrek, Tanel, Priit, Mihkel, Siim, Madis.
20.–21. sajandi vahetusel on maailma avardudes – või siis väiksemaks muutudes – lisandunud taas rahvusvahelisi nimesid.
Osalt oleme ringiga tagasi jõudnud 100 aastat tagusesse aega ja tüdrukud saavad taas nimeks Helena, Marta, Emma, Adeele, Emilia ning poisid Hugo, Oskar, Robert, Jakob, Karl, Gustav. Iseloomulik on see, et eri maades on moes ühed-samad nimed. Ka mujal on praegu populaarsemate hulgas Mia, Sofia, Hanna, Mila, Ella, Nora, Olivia, Saara, Emily, Isabel, Paul, Lukas, Oliver, Oskar.
Nn vanad talupojanimed on praeguseks otsas – paarisaja aasta tagune nimerepertuaar polnudki kuigi ulatuslik ja neid nimesid kannavad praeguste lapsevanemate ning vanavanemate põlvkonnad. Siiski on lastele hakatud panema vahepeal haruldasemaid vanu nimesid, näiteks tüdrukutele Eliise, Els, Eva, Kärt, Mai, Miina, Riia, Viiu, ja poistele Andri, Käsper, Laas, Laurits, Leiger, Luukas, Mikkel, Pent, Pärt, Pärtel, Päären, Reedik, Risten, Ristjan, Viidas.
Teistlaadi eestipäraseid nimesid pannakse siiski veel. Edetabelis on praegu Lenna ja Mirtel, millele saab eesti tõlgenduse anda. Lisaks on tüdrukute nimedest veel Roosi, Linda, Säde, Iiris, Kirsika, Leelo, Helmi, Sireli, Tuule ning poiste nimedest Uku, Kaur, Tambet, Tormi, Maru, Raju ja terve rida vähem kasutust leidnud nimesid tõlgendatavad kas osalt või täielikult eestipärase nimena.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi ja nooremteaduri Andra Küti juhtimisel valmis teaduse populariseerimise projekt, kus Tallinna ülikooli teadlased räägivad põnevatel keele ja kirjanduse teemadel. Annika Hussari video:
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa