Aastakümneid on keeleteadlased ja psühholoogid vaielnud selle üle, kas lapsed sünnivad juba keelevõimega või on keel õpitav. Keele sünnipärasuse pooldajad on sageli kasutanud oma idee toetamiseks argumente, et laps ei suudaks oma emakeelt nii ruttu ja silmnähtava pingutuseta omandada, kui tal ei oleks selleks sünnipäraseid võimeid. Täiskasvanute suuline kõne on nii puudulik, et selle abil ei olegi võimalik keelt omandada.

Tegelikkuses võib aga ka eesti keele omandamise andmete põhjal leida hulga tunnuseid, mis näitavad, et ka oma emakeelt ehk esimest keelt õpitakse ja õpetatakse.

Ilmselt oleme kõik kuulnud, kuidas ka eesti vanemad kasutavad väikese lapsega kõneldes eripärast kõrgemat intonatsiooni, mille eesmärk on väikelapse tähelepanu tõmmata. Samuti osutavad vanemad palju objektidele, öeldes vastava objekti kohta käiva sõna. Lapsega kõnelejad lihtsustavad keelelemente, näiteks kasutavad alguses keerulisi sõnu pigem vähem, lapse kasvades aga rohkem, nad muudavad sõnu struktuurilt lihtsamaks, nt kasutavad rohkem reeglipärasemasse ja seega kergemasse muuttüüpi kuuluvaid sõnu.

Samuti muutuvad vanema esialgu lühemad laused lapse kasvades pikemaks. Lapsega kõnelejad kordavad palju, sh korratakse nii sõnu kui ka väljendeid ja lühemaid lausungeid. Vanemad ka parandavad lapse valesti öeldud sõnu ja sõnavorme. Parandamise viis sõltub aga vanema haridusest. Näiteks parandavad haritumad vanemad kaude, mitte öeldes lapsele, et ta ütles midagi valesti, vaid korrates lapse öeldut korrektsel kujul.

Mainitud argumentidest teine, keeleomandamine ilma nähtava pingutuseta, ei ole samuti enesestmõistetavalt õige. Ühelt poolt võib kõrvalseisjaile tunduda küll, et laps omandab keele kiiresti ja pingutusteta. Esimese kolme eluaasta jooksul omandab laps emakeele põhilised grammatilised kategooriad ja näiteks umbes 700 sõna.

Teisalt aga on ka esimese keele omandamine pidev ja pingutust nõudev protsess ja mitte kõik lapsed ei saa sellega hõlpsalt hakkama. Lapsed kasutavad õppimisel eri strateegiad, nt võivad mõned lapsed kasutada rohkem täiskasvanu kõne üksuste (sõnade ja väljendite) imiteerimist ja üksuste tervikuna memoreerimist, teised jälle vormide või lausete ise konstrueerimist teiste, juba omandatud vormide ja lausete eeskujul. Viimast tüüpi omandajad teevad üldjuhul ka rohkem vigu, kuid moodustavad vahel väga huvitavaid ja uudseid vorme või sõnu.

Ka sõnade omandamine ei kulge lastel sugugi vaevata. Laps peab üht sõna kuulma väga palju kordi, et ta selle omandaks. Eesti laste lindistatud keelematerjalist võib leida näiteid, kus laps harjutab ühe sõna hääldust vahel väga palju kordi (nt tuues tunni aja jooksul kuuldavale 12 pisut eri hääldusega ühe ja sama sõna varianti), enne kui see sõna saavutab täiskasvanupärase häälduse sarnase kuju.

On aga hulk strateegiaid, mis aitavad kiirele keeleomandamisele kaasa. Näiteks võib tunduda, et kui keeles on rikkalikult grammatilisi vorme ja kategooriad, võib omandamine olla raske. Tegelikkuses see aga nii ei ole. Kui grammatika on keeles oluline, st kui keeles on palju muutevorme nagu näiteks eesti keeles, omandab laps grammatika hoopis varakult.

Keeltes, kus on rohkelt grammatikat (nt käändeid, pöördeid, ajavorme), alustavad lapsed grammatika omandamist varem kui neis keelis, kus vorme on vähem. Nii sisaldavad soome laste esimesed sõnad grammatilisi tunnuseid juba 1 a 3 kuu vanuselt. Samas tulevad prantsuse ja inglise keelt omandavate laste kõnesse esimesed grammatikaelemendid alles pärast kaheaastaseks saamist.

Vigu teevad aga nii need lapsed, kelle keeles on vähe grammatikat, kui ka need, kelle keeles on palju grammatikat.

Grammatikat aitavad aga omandada teatud kindlad keeles kasutatavad strateegiad. Näiteks aitavad hoidjakeelele iseloomulikud helijäljenduslikud sõnad, nt teeme mämm-mämm, kalad teevad sulla-sulla grammatikat omandada. Need väljendid on lapse jaoks tähenduselt lihtsad (heliga tähistatav objekt ja heli ise on üks ja sama), need sõnad sisaldavad kordusi (aitab ära tunda, kus on sõna piir) ning neis ei ole muutetunnuseid, nt pöörde- ja käändelõppe. Kõik see on selge lihtsustamise strateegia ja teenib kiirema keeleomandamise huve.

Samuti muutuvad sõnad lihtsamaks, kui neile lisada u-liide, nt saab astmevahelduslikust ja keerukate vormidega sõnast käsi u-liite lisamisel palju lihtsamate vormidega kätu. Väiksele lapsele lihtsama vormiga sõnu pakkudes sätivad vanemad enda keelekasutuse lapse võimetega vastavaks.

Keeleomandamise teeb lihtsamaks ka see, et kõiki keele kategooriaid ja vorme ei omanda laps ühekorraga: ta alustab ikka neist, mis on sagedased (nimetav ja osastav kääne), ja mis on kõige vajalikumad (nt käskiv kõneviis). Samuti ei käi omandamisprotsess pidevas ühtlaselt tõusvas joones. Laps vajab vahel aega, et omandatud harjutada ja kinnistada.

Vahel n-ö jaotuvad ressursid nii, et igasse valdkonda ei jätku ühel ajal õpivõimet. Näiteks kui on aktiivne grammatika omandamise periood (umbes kaheaastaselt), ei suurene sõnavara sel ajal nii hoogsalt, kui on grammatika kõige tähtsamad vormid omandatud, tõuseb jälle sõnade omandamise tempo.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi ja nooremteaduri Andra Küti juhtimisel valmis teaduse populariseerimise projekt, kus Tallinna ülikooli teadlased räägivad põnevatel keele ja kirjanduse teemadel. Vaata ka Reili Arguse videoloengut.