Teadusartikkel ja muinasjutt – mis neid ühendab? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teadusartikkel kui lugu
Teadusartikkel kui lugu Autor/allikas: Pixabay

Kuigi teadusartikkel esindab tarbeteksti ja muinasjutt ilukirjandusteksti, vastandudes seeläbi oma põhifunktsioonidelt üksteisele, on neil olemas selge ühisosa – narratiiv, lihtsamalt öeldes lugu. Teadusartiklist kui loost kirjutavad Riina Reinsalu ja Ann Veismann Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudist.

Olgugi et narratiivi peetakse peamiseks infotöötlusviisiks ehk kogu meie mõtlemine põhineb narratiivil ning narratiivsed lood ümbritsevad meid igal pool, on teadustekstide lugemine paljude jaoks siiski ütlemata vaevanõudev, pahatihti ka üle jõu käiv tegevus, kuigi iga haritud inimene peaks suutma teadustekste lugeda. Miks see nii on?

Kui jätta meelevaldselt kõrvale tekstiliigilised erisused ja keskenduda vaid narratiivile, võib üldistavalt öelda, et raskused teadusartikli lugemisel tulenevad paljuski suutmatusest või oskamatusest näha artiklis peituvat lugu. See on omakorda seotud väheste kogemustega: teadusartikli lugemine võib olla heidutav, sest erinevalt tuttavlikust muinasjutust ei teata artikli puhul, mida sellelt oodata. On ju muinasjuttudega harjutatud meid juba maast madalast, kuid teadusartiklitega puutume kokku alles ülikoolis, harval juhul ka gümnaasiumis.

Ülikoolis on levinud tava visata üliõpilased sõnade "Õpi ujuma" saatel tundmatus kohas vette ehk lasta neil teadusartikleid lugeda, õpetamata, kuidas seda õigupoolest teha. Samas tuleb siiski arvestada, et enamiku jaoks nõuab veepinnale püsima jäämine suurt pingutust. Seetõttu on tähtis, et õppejõud pakuksid üliõpilastele teadustekstide lugemisel tuge, õpetades neile eesmärgikohaseid lugemisvõtteid.

Teadusartikkel kui lugu. Autor: Pixabay

Tartu Ülikooli kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm ütleb, et üliõpilasest tuleks kujundaja aktiivne lugeja. Tähtis on, et ta püstitataks lugedes endale eesmärke, esitaks küsimusi, seostaks olemasolevaid ja uusi teadmisi ning teeks loetu põhjal kokkuvõtteid ja järeldusi, muutes seeläbi õpikogemuse tähenduslikumaks. Üks võimalus lihtsustada teadusartiklite lugemist ja mõistmist on rakendada narratiivimeetodit ehk käsitleda teadusartiklit loona, mis ei erine oma põhiolemuselt muudest lugudest.

Narratiiviuurijate Lucy Avraamidou ja Jonathan Osborne'i sõnul iseloomustavad mistahes narratiivi seitse tunnust:

  • eesmärk,
  • sündmus,
  • struktuur,
  • aeg,
  • tegelaskond,
  • jutustaja,
  • lugeja.

Needsamad tunnused sisalduvad ka teadusartiklites, olgugi et varjatumal kujul, mistõttu seisnebki artikli lugemise võlukunst oskuses need tunnused üles leida ja nende põhjal lugu konstrueerida.

Erinevalt muinasjutust ja muudest ilukirjanduslikest lugudest ei ole teadusartikli põhieesmärk meelt lahutada, vaid pakkuda loodus- ja inimmaailma mõistmiseks vajalikku teavet. Teksti- ja sisutasandil avaldub see kitsamas uurimiseesmärgis, mille täitmiseks tuleb läbida kindlad etapid ehk sündmused. Ei saa ju esitada järeldusi või teha kokkuvõtet enne, kui uurimisväli on piiritletud, kirjandus läbi töötatud, materjal kogutud ja analüüsitud ning tulemused vormistatud.

Needsamad sündmused kajastuvad ka teadusartikli struktuuris. Kui teadusmaailma põliselanikele on artikli struktuur midagi enesestmõistetavat, siis uustulijad seisavad silmitsi tohutu infohulgaga, milles orienteerumine nõuab aega ja vaeva. Nii küsivadki paljud esmakursuslased ahastusega, kas nad tõesti peavad kõik artiklid algusest lõpuni kohusetundlikult läbi lugema. Vastus on lihtne: ei pea. Küll aga tuleb teada, kust artikli osast mis infot leida ja mida selle infoga peale hakata.

Teadusartikli struktuuris avaldub ka narratiivile omane ajaline mõõde: sündmused algavad sageli minevikust (ülevaade varasematest uurimustest), jätkuvad olevikus (praeguse uurimuse tutvustus) ja jõuavad välja tulevikku (rakendusvõimalused, edasised uurimissuunad). Kuigi artiklites ei kohta fantaasiaküllaseid tulevikurännakuid, on siiski ajahüpped võimalikud. Tuleb ainult jälgida, et hüpataks õigesse aega.

Teadusartikkel kui lugu. Autor: Pixabay

Näiteks peaks sissejuhatus, kus esitatakse uurimuse eesmärk ja uurimisküsimused ja/või hüpoteesid olema olevikus ka siis, kui see kirjutatakse kõige viimasena. Selline esitusviis lahkneb selgelt muinasjutu omast: klassikalise muinasjutu minevikuline algusvormel Elas kord … on teadusartiklis kujul Artikli eesmärk on …, mis teksti algusossa paigutatuna peaks olema olevikus.

Artikli tegelaskonna moodustavad eri aegade teadlased, kelle mõttekäike refereeritakse ja kujukamatel juhtudel tsiteeritakse. Mõnikord on autori nimi peidetud viitesse, mõnikord aga tõstetud lausesse aktiivse tegija ehk ütleja-väitja positsioonile.

Elusate (või kunagi elanud) tegelaskujudega aga teadusteksti võimalused ei piirdu, sest nii nagu muinasjuttudes, toimetavad ka artiklites elutud olendid, kellele on võluväel elu sisse puhutud. Need võivad olla mõisted ja teooriad, mis võistlevad omavahel, ülesanded, mis mõõdavad midagi, tunnused, mis kirjeldavad kedagi, või asjad ja ained, mis teevad ise või millega tehakse midagi.

Teadusartikli kangelane võib olla ka artikkel ise, millele (et mitte öelda kellele) antakse muinasjutuline võime täita ülesandeid, mis tavaliselt on jõukohased vaid inimesele. Üks selliseid tegevusi on keskendumine: selmet öelda Artiklis keskendun ülesannetele ..., otsustatakse sageli hoopis isikustatud väljendusviisi Artikkel keskendub ülesannetele … kasuks. Seejuures paistavad sellise väljendusviisi lembuse poolest silma iseäranis humanitaar- ja sotsiaalteadlased, seevastu loodusteadlaste keelekasutuses väljendub realistlikum maailmatunnetus – teadmine, et artikkel ei ole võimeline millelegi keskenduma, vaid seda teevad inimesed.

Teadusartikli kui loo tegelaskonna hulka kuulub jutustaja ehk teksti autor. Ta võib kehastuda minajutustajaks (või meiejutustajaks, kui autoreid on mitu), kes osutab mina-vormi kaudu otsesõnu oma panusele uurimistöösse, võttes oma tegevuse eest vastutuse. Mina-vorm nõuab aga kirjutajalt mõõdu- ja stiilitunnet, et teadusartiklist ei kukuks välja eneseülistuslik sisemonoloog. Erinevalt inglise keelest, kus ei saa asesõna I niisama lihtsalt lausest välja jätta, võimaldab eesti keel loomuldasa hoida neutraalsemat joont.

Toome ühe näite: lause Oma artiklis analüüsin ma Eesti julgeolekuprobleeme mõjub oma saba liigse kergitamisena, seevastu lause Artiklis analüüsin Eesti julgeolekuprobleeme on stiililt neutraalne ja seega vastuvõetav. Kui aga kirjutaja soovib hoida veelgi madalamat profiili, võib ta nimetada end autoriks (Autor analüüsib …) või umbisikulise tegumoe (Artiklis analüüsitakse …) või üldisikulise väljendusviisi (Võib analüüsida ...) abil end tekstist sootuks taandada.

Nii nagu igas loos, mida jutustame, on lugeja kaasamiseks oluline, milliste sõnadega seda teeme, on sõnadel täita tähtis osa ka teadustekstis. Loo mõistmiseks peame teadma, kes on kes ja mis on mis. Teadustekstis on "kes" ja "mis" nimed (nt teised teadlased) ning terminid, mis tihti osutuvad keerulisteks, kuid mille mõistmine on teadusliku narratiivi lugemisel vältimatu.

Kui "kes" ja "mis" on selged, muutub keskseks see, mida nad teevad / on teinud või mida nendega tehakse/tehti. Tegevuste kirjeldamiseks on olemas hästi üldised sõnad (teeb, liigub, on), kuid palju elavamaks muudavad loo täpsed tegusõnad, nt liikumist on võimalik kirjeldada lugematul eri moel. Ka teadusteksti kirjutades tuleks kasutada täpseid tegusõnu. Levinud on sõnad käsitlema, uurima, vaatlema, kaardistama, kuid mida nendega täpsemalt mõeldakse peale tegemise? Teaduses on oluline välja selgitada, võrrelda, tõlgendada, piiritleda, mõõta, vaja on leida täpselt need tegusõnad, mis kirjeldaks tegevusi spetsiifiliselt, mitte üldiselt.

Teadusartikkel kui lugu. Autor: Pixabay

Kuna teadusartiklit ei kirjutata iseendale, oma lõbuks, tuleb teksti autoril arvestada ka lugejaskonnaga. Lugejad aitavad kaasa ideede levikule, kuid suurendavad ka kõikvõimalikke bibliomeetrilisi näitajaid ning seeläbi autori mõjukust teadusmaailmas. Selleks aga peavad nad mõistma artikli aluseks olevat narratiivi. Siit aga ilmneb "nokk kinni, saba lahti" olukord: et mõista narratiivi, peab see olema artiklisse selgelt sisse kirjutatud.

Aacheni ülikooli lektor Monica Gonzalez-Marquez, kes andis mullu veebruaris Tartu Ülikooli humanitaarvaldkonna talvekoolis ühepäevase töötoa narratiivimeetodi kohta, rõhutab, et just oskus lugeda teadusartiklit on teaduse tegemise A ja O. Kui lugeja käsitab teadusartiklit loona, saab ta rakendada olemasolevaid teadmisi ja oskusi narratiivi kohta ka artikli lugemisel.

Küsimustele kes?, millal?, kus?, miks? ja kuidas? vastamiseks tuleb tunda artikli struktuuri. Seetõttu on tähtis, et teadusmaailma uustulijatele tutvustataks artikli ülesehitust, kuid niisama tähtis on see, et teadusartiklit kirjutades mõeldaks lugeja peale juba aegsasti, sest mida selgem on artikli aluseks olev narratiiv, seda lihtsam on artiklit lugeda.

Riina Reinsalu ja Ann Veismanni kirjutatud artikkel põhineb Lucy Avraamidou ja Jonathan Osborne'i ning Monica Gonzalez-Marqueze seisukohtade edasiarendusel, mida on täiendatud väljendusõpetuse kursuste õpetamisel saadud kogemustega.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: