Peep Nemvalts: iga rahvas vajab emakeelset teadust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts. Autor/allikas: Erakogu

Pühapäeval, 14. märtsil tähistame emakeelepäeva ja selle raames toome esile eesti keelt käsitlevad artiklid. Keeleteaduse ja teaduskeele tagamaid avab Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts.

Teadmistejanune inimkond tegutseb rohkeis teadusharudes, mõeldes ja suheldes paljudes keeltes. Mõnes teadusharus rohkem, teises vähem rakendatakse maailma nähtusi täpselt väljendava keelena matemaatikat. Sellest siiski ei piisa, vaid olulise vahendina on teadusmõtte vahendajana käibel needsamad loomulikud inimkeeled, mida vajame argisuhtluseski. See on võimalik keele kui mitmekihilise ja -tahulise märgisüsteemi paindlikkuse tõttu. Seda märgisüsteemi ning selle kasutamist suhtluses uuritakse keeleteaduse eri harudes ja suundades.

Keeleteaduses uuritakse, millistest osadest ja mil viisil keelesüsteem olemuslikult koosneb: näiteks leksikoloogias sõnavara, morfoloogias vormistikku, süntaksis lauseehitust, semantikas sõna- ja lausetähendusi.

Iga keel, mille on kõnelejaskond mõtlemis- ja suhtlusvahendina kultuurkeeleks arendanud, toimib paljude allkeeltena. Allkeelte toimimist mõtlemises ja suhtluses uuritakse psühho- ja sotsiolingvistika, aga ka tekstilingvistika meetoditega. Üks rahvale ühise kirjakeele allkeeli on teaduskeel, mille otstarve on esitada teadusliku uurimistöö kulgu ja selle tulemusi võimalikult täpselt ja selgelt.

Suutmaks sellises täppiskeeles väljenduda, tuleb muidugi tunda üldkeelesüsteemi rikkalikke võimalusi: milliseid eri kihtide ja tasandite keelendeid kuidas saab ühendada nii, et mõte avalduks võimalikult ühetähenduslikult ka kuulaja-lugeja jaoks. See on eriti oluline hariduses ‒ et teadmus leviks mõistetaval viisil kogu ühiskonnas.

Teaduskeele uurimisest ja kasutamisest mitmes teadusharus saab lugeda ka 2011. aastal ilmunud artiklikogumikust "Eesti teaduskeel ja terminikorrastus". Mullu detsembris ilmunud raamatus "Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas" mõtestavad mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses ‒ ka võrdluses teiste keeltega. Mil moel võivad keele hääbumist põhjustada tähtsusetuna näivad nihked? Miks ja kuidas eesti keeles õpetada rakubioloogiat? Kui mitut keelt kasutasid varauusaja teadlased? Mille poolest erinevad jaapani ja eesti teaduskeel? Milline on otstarbekaim terminivara erialamõistestikku tähistama?

Neile ja muile põnevaile mõtteradadele viivad lugeja autorid, teiste seas üks saksa ja üks soome emakeelega teadlane, kes suudavad ja tahavad teadustööd teha ning üliõpilasi õpetada eesti keeles.

Rahvusvaheline teadussuhtlus saabki olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti teadusasutused ja kõrgkoolid on maailmas ainsad, kus võimalik järjekindlalt edendada eesti teaduskeelt, nii et iga õpetlane saaks täpselt, selgelt ja paindlikult uurimistulemusi esitada teadlaskonnale ja kogu ühiskonnale. Arendada ja rakendada saab seda, mille olemust on uurides mõistetud.

Kuna kõik allkeeled on seotud ühiskeelega, mistahes oskuskeel üldkirjakeelega, tulebki teaduskeelt uurida keeleteaduse vahenditega ning arendades oskuskeelena korraldada, samuti õpetada igal erialal. Kõige sellega tegeleb koostöös eesti teadlaskonnaga ka TLÜ teaduskeelekeskus.


Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi ja nooremteaduri Andra Küti juhtimisel valmis teaduse populariseerimise projekt, kus Tallinna ülikooli teadlased räägivad põnevatel keele ja kirjanduse teemadel. Vaata Peep Nemvaltsi videot:

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: