Eile tähistati Tartu ülikooli kunstimuuseumis emakeelepäeva eesti murrete dotsent Pire Terase loenguga "Vähäke ääldusest – kui häälduslähedane on eesti õigekiri”. 

Vaata loengu salvestust UTTV-st või ERR Novaatorist:

Eesti õigekirja üheks tuntumaks aluseks on foneetiline ehk hääldusläheduse põhimõte. Tõenäoliselt on ka kooliajast paljudel meeles enne etteütlust kõlav soovitus: kirjuta nii, nagu hääldatakse.

Loengul otsib dotsent Pire Teras vastust küsimusele, kuivõrd häälduslähedane on tegelikult eesti õigekiri. Juttu tuleb ka häälduse varieerumisest ning sellest, mida õigekiri ei märgi nii, nagu hääldatakse. 

Pire Terase sõnul võib öelda, et eesti õigekiri on suhteliselt häälduslähedane. “Eettekande pealkirja lugejat võib tabada äratundmine, et nii tõesti argikõnes hääldatakse ja ehk mõnes suhtluskeskkonnas ka kirjutatakse,” lisas ta.

“Samas häälduslähedane õigekiri sellist varieerumist edasi ei anna ja ei ole vajagi anda. Kuid on ka selliseid hääldusnähtusi, mida õigekiri edasi ei anna – näiteks välde, palatalisatsioon –, aga mis oleks tähenduse mõistmisel olulised.”

Nii neist kui ka häälduse varieerumisest räägib Pire Teras emakeelepäevale pühendatud ettekandes lähemalt.

Eesti keele hääldusest saab lugeda hiljuti “Eesti keele varamu” sarjas ilmunud raamatust “Eesti keele hääldus”.

Vaata ka möödunud aasta emakeelepäeva ettekannet, kus Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professori Renate Pajusalu räägib sellest, kui viisakas või ebaviisakas on eesti keel.