Eesti kirjakeele alguseks peetakse 16. sajandit, mil levis trükikunst ning domineerima hakkas luterlus. Luteri usk pidas oluliseks jumalateenistuste pidamist rahvakeeles. Seetõttu tuli senised ladinakeelsed kiriklikud teosed tõlkida eesti keelde. 16. sajandist pärinevatest trükistest on osaliselt säilinud Wanradti-Koelli katekismus, mõni ametivanne ja teisi lühemaid juriidilisi tekste. Varasemast ajast on teada vaid üksikuid eestikeelseid sõnu või väljendeid, näiteks Laula! Laula! Pappi Henriku „Liivimaa kroonikas“ (1224–1227).

Eesti kirjakeel kujunes oma algusajast alates kahes variandis: tallinna ja tartu keeles.

Esimene neist tugines Põhja-Eesti keskmurdele ning teine Tartu murdele. Kahe kirjakeele teket soodustas maa killustatus. Tartu oli piiskopkonna keskusena piiskopi valitsemisalas ning Tallinn iseseisev hansalinn. Pärast Liivi sõda (1558–1583) jäi Põhja-Eesti Rootsile ja Lõuna-Eesti Poolale. Eesti kirjakeelte selgem väljakujunemine toimus järgmise saja aasta jooksul.

17. sajandil olid teosed peamiselt vaimulikku laadi (nt katekismused – lühikesed usuõpetuse käsiraamatud), ilmalikke trükitekste oli vähe (nt sõjaväemäärustikud).

Kirjakeelt kujundasid eelkõige saksa päritolu pastorid, kes olid tulnud Eestisse oma töökohustusi täitma. Neist enamiku eesti keele oskus oli alguses vähene, aja jooksul muutus see küll paremaks, kuid päris vabaks võõrapärasustest ei saanud.

Normid kirjakeeles puudusid

Algusaegadel ei olnud eesti kirjakeeles kindlaid norme. Ehkki mõningal määral oli kirjakeel kasutuses ühtlustunud, esines palju varieeruvust. Ka otsiti veel uute mõistete ja nähtuste tähistamiseks sobivaid sõnu. Tihti võtsid tollased kirjakeele kujundajad ehk vaimulikud sel juhul eeskuju oma emakeelest, milleks enamasti oli saksa keel. Saksamaaga ühendas Eestit luterlik kultuuriruum ning sakslastest aadlikel ja usumeestel oli siin suur mõjuvõim. Nii on saksa keelest eesti keelde laenatud palju kultuurisõnu, näiteks piibel, maalima, kool, tants.

Autoreid võis tekstide kirjutamisel mõjutada ka varasemate autoriteetsete kirjameeste teoste ülesehitus ja sealne keelekasutus, näiteks Heinrich Stahli (1600–1657) oma.

Samas ei saa öelda, et kõik tollased literaadid järgisid ühesugust malli. Mõni neist näitas keeleloomes ja -arendamises üles uuenduslikkust ning iseseisvust. Üheks silmapaistvamaks nende seast oli Christoph Blume (1625–1669), kes pärines Leipzigist ning tuli Eestisse esmakordselt 1645, kui asus õppima Tallinna gümnaasiumis. Hiljem töötas ta pastorina põhjaeesti kirjakeele alale jäävas Hageris (praegu alevik Raplamaal Kohila vallas.).

Blume ei võtnud täielikult omaks tollast saksamõjulist ortograafiat, mis sisaldas võõrtähti (nt c-d, y-t) ning kus sõnade kirjapilt ei läinud kokku sellega, kuidas sõnu hääldati. Ta lihtsustas oma tekstides õigekirjutust ja muutis seda häälduspärasemaks. Muu hulgas asendas Blume ühendis ck c-tähe enamasti k-ga (nt tück vs tükk). Samuti hakkas ta ära jätma vokaalipikkuse märkimisel h-tähte (nt tohket vs toket ’tooge’), mida tollal laialdaselt tarvitati.

Blume lähenes keelel loominguliselt

Kui enamik 17. sajandi esimese poole autoreid võttis vaimulikke tekste saksa keelest tõlkides üle ka sealse määrava artikli (der, die, das), mida väljendati eesti keeles sõnaga see, siis Blume jättis artikli enamasti ära.

Näiteks tõlkis ta saksakeelse lause Was ist GOtt der Vater? ’Mis on jumal-isa?’ eesti keelde nii: Miß Jummal Jssa on?.

Tollaste arusaamade järgi oleks pidanud sõna jumal-isa ees olema artikliline asesõna see, kuid Blume seda ei kasutanud. See näitab, et ta ei lähtunud oma tekstide koostamisel täielikult oma emakeele või teiste 17. sajandi põhjaeesti kirjameeste eeskujust, vaid püüdis järgida kohalikku pruuki.

Uuenduslikkust ja iseseisvust oli Blumel märgata ka vormimoodustuses. Erinevalt teistest selle aja literaatidest, kes tarvitasid möönva kõneviisi (nt ta elagu) märkimisel palju arhailist tunnust -kut (nt töstkut ’tõstku’), kasutas tema rohkem uuema tunnusega -ko vorme (tänapäevane -gu), näiteks töstko ’tõstku’. Eituses esines Blumel 17. sajandi autoritest ainsana vorm pole, mis arenes ühendist ep olle ’ei ole’ ning levis alles 18. sajandil. Teiste 17. sajandi kirjameeste tekstides esines veel tarind ep/ei ole.

Sõnavara rikastas Blume mitmete tuletistega ning võttis aluseks tollast rahvakeeltki. Tema 1662. aasta väikses dogmaatika käsiraamatus esinevad esmakordselt sõnad roomaja, kahesugune, tääl ’teal’, koju ’ebajumal’.

Tema tekstides leidub huvitavaid sõnu ja ühendeid, mida tänapäeval eesti kirjakeeles ei ole, näiteks lapsehaige ’sünnitusvalud’, süüd heitma ’süüdistama’, Wiggadus ’viletsus’.

Blume püüdis ka leida saksakeelsetele sõnadele eestipäraseid vasteid. Sõna Antichrist ’antikristus’ ei toonud ta muutumatul kujul oma emakeelest üle, vaid asendas selle esimese osise Anti- sõnaga Vastu- (Vastukristus).

Niisiis, kuigi 17. sajandi eesti kirjakeeles ei olnud veel väljakujunenud norme, palju oli varieeruvust ja saksa keele mõju, leidus selles ka uuenduslikkust. Seda rakendasid literaadid, kes murdsid välja olemasolevast raamistikust ning näitasid üles iseseisvust.

Üks tähelepanuväärseim neist, Christoph Blume, oli innovaatiline mitmel keeletasandil: ortograafias, vormimoodustuses, sõnavaras. Ta ei lähtunud tekste tõlkides alati otseselt saksa keelest või autoriteetsete eelkäijate tekstidest. Blume oli kursis uuemate arengutega keeles ning lõi ka ise uusi sõnu. Tõlkides tekste eesti keelde, ei toonud ta sealseid vorme või sõnu otse üle, vaid püüdis leida vasteid, mis keelde paremini sobiksid.Katkend Wanradti-Koelli katekismusest.

Teksti autor Liina Pärismaa on Tartu Ülikooli doktorant, kes uuris oma magistritöös 17. sajandi põhjaeesti autori Christoph Blume keelekasutuse eripära. Doktoritöös vaatleb autor erinevate morfosüntaktiliste nähtuste varieerumist 17.–18. sajandi kirjakeeles.