Ühe minuti loeng: millest räägivad vanad hauakirjad? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Keila linnavalitsus

Eestlastele kuulunud kirjadega hauatähiste kasutuselevõtu aeg ja hulk näib olevat võrdelises seoses eestikeelsete trükiste arvu kasvuga 17. sajandil ja ühtlasi lugemisoskuse edenemisega, selgitab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktor Pille Arnek.

Vanimad siiani säilinud eestlaste nimedega hauatähised on Põhja-Eesti kirikuaedades asuvad kivist ratasristid ja otstest laienevate harudega Malta ristid. Need on hästi viimistletud meistritööd, millelt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist.

Kasutussageduselt on ratasristid pigem erandlikud tähisetüübid, mida iga talupoeg endale lubada ei saanud. Need kuulusid vabadele talupoegadele, kõrtsmikele, mõisatöölistele ja teistele lihtrahva seisusesse kuulunud, kuid mõnevõrra paremale järjele jõudnud inimestele. Küllap kasutati ka puust tähiseid, kuid need ei ole säilinud.

Esimene samm eestikeelsete hauakirjade kujunemisloos oli eestlaste nimede jõudmine kivist tähistele 16. sajandi viimasel kümnendil. Muu tekst oli kas saksakeelne või puudus sootuks. Kulus pool sajandit enne, kui astuti järgmine julge samm ning ratasristidele hakati peale nimede kirjutama muidki eestikeelseid sõnu.

18. sajandist on säilinud vaid üksikud eestlaste tähised. Sõja, katku ja näljahädade tõttu traagiliselt alanud sajand jättis oma jälje. 19. sajand pakub aga rikkalikult uurimisainest, siis hakkasid kiviraidurite kõrval tähiseid valmistama ka külasepad.
Seega kajastavad vanemad ristikirjad peamiselt külaseppade, kiviraidurite jt külainimeste, kuid mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate keelekasutust, sest just need meistrid olid hauatähiste loojateks.

Vanad ristikirjad aitavad täiendada seniseid teadmisi inimeste kirjalikust keelekasutusest ning kirjaoskusest. Lisaks annavad hauatähised ja neil olevad tekstid lisainfot eestlaste vaimuelu aga ka ainelise kultuuri kohta. Need kajastavad inimeste tõekspidamisi, mis avalduvad piibli- ja lauluraamatusalmide, aga ka sümbolite kasutuses.

Variaablus, mis oli toonasele kirjakeelele väga iseloomulik, kajastub veelgi selgemalt hauatähistel. Kirjakeeles omaks võetud reeglite üldisem levik kõigis hauakirjades, eelkõige 19. sajandil, võttis aega paar aastakümmet või rohkemgi, olgu selleks üleminek uuele kirjaviisile, õ-tähe kasutuselevõtt või mõni muu uuendus.

Kokkuvõttes annavad vanad hauakirjad läbilõike eesti kirjakeele ajaloost ja keeleuuenduste rakendamisest kiviraidurite, seppade, mõisatöötajate, talupoegade ja muu lihtrahva silme läbi.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: