Magistritöö autori sõnul on 40-aastaste ja vanemate kõnelejate seas Saaremaale iseloomulik palatalisatsioonisüsteem enamikul juhtudest säilinud, kuid noorte seas on see taandumas.

Siiski on märgata, et osa noortest kõnelejatest kasutab saarepärast hääldusviisi sagedamini kui teised. Selle põhjuseks võib pidada tugevat kohaidentiteeti ja oma keele väärtustamist. Huvitav tendents on ka see, et 60-aastaste ja vanemate kõnelejate sees on saarepärane hääldusviis samuti taandumas. 

Saaremaa murde eripärad

Eesti keele hääldamises esineb rääkijate vahel palju varieerumist. Lisaks sellele, et meie kõnet mõjutavad inimesed, kellega me igapäevaselt suhtleme, mängib selles rolli ka meie päritolu. Näiteks kui sa oled üles kasvanud Mandri-Eestis, on suur tõenäosus, et sa räägid teistmoodi kui saarlane.

Saaremaal räägitakse eripärast saarte murret, mille teevad huvitavaks häälduslikud erijooned, mis varieeruvad ka Saaremaa enda piires. Näiteks Lääne-Saaremaal esineb rohkem vanapäraseid murdejooni, kuid Ida-Saaremaal räägitav murre sarnaneb rohkem Mandri-Eesti keelega.

Õ asemel ö hääldamine on kindlasti üks tuntumaid saarte murde tunnuseid. Kuid Saaremaal kasutatakse ka arvatavalt rootsimõjulist nn laulvat kõnemeloodiat ja eripärast peenendussüsteemi (palatalisatsiooni).

Eesti keeles kasutatakse peenendust, et teha vahet sõnadel nagu palk (palga) ja palk (palgi). Teisalt on peenendus valikuline ja sõltuv piirkonnast ja kõnelejast. Näiteks sõna paat võib hääldada nii peenendatud kui peenendamata t-ga. Kui saarlaste kõnet kuulata, on kõiki neid hääldusjooni praegugi märgata. Huvitav on ka see, et vahel on häälduslikud eripärad kõnes nii juurdunud, et kõneleja ei tee neid valikuid teadlikult. Ükskõik kui palju puututakse kokku Mandri-Eestis kõneldava keelega, võivad Saare häälduslikud eripärad ikkagi külge jääda.

Saarte murdes ei kasutata peenendust (tähistatakse siin tekstis ülakomaga) sageli seal, kus see eesti ühiskeeles ootuspärane oleks. Näiteks kui mandri-eestlane ütleb kot't : kot'i, kas's : kas'si ja bus's : bus'si, siis saarlane ütleb kot't : koti, kas's : kassi ja bus's : bussi. Saarlane peenendab vaid siis, kui sõna lõpus ei ole tüvevokaali i ehk kui sõna on nimetavas käändes.

Kuula ka järgnevaid helinäited sõnade "bussi" ja "kassi" hääldamisest. Mandri-eesti keeles on nendes sõnades peenendus, kuid saarte murdes mitte. Siin on lisaks kuulda ka õ asemel ö hääldamist ning eripärast kõnemeloodiat.

Üks oluline erinevus eesti ühiskeelega on ka see, et Saaremaal leidub veel r-i peenendamist. See oli veel sadakond aastat tagasi eesti ühiskeeles tavaline, kuid nüüdseks on juba peaaegu täielikult taandunud.

R-i eripärase hääldusviisi tõttu (keeletipu väristamine) on seda füsioloogiliselt keeruline peenendada, sest selle tegemiseks peab keele tagaosa tõusma üles kõva suulae poole. See vähendab keele liikumisvabadust suus ja keeletipp ei värise nii kergelt.

Kuula helinäide sõnast "korv". Mandri-eesti keeles ei peenendata r-i, Saaremaal peenendatakse.

Üleüldiselt on Eesti-sisesi märgata murdekõnelejate segunemist ühiskeelsetega. See toob kaasa suundumuse ühiskeelsema häälduse poole. Olukorras, kus regionaalsed keelelised eripärad vähenevad, uuris Enel Põld Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös Lääne-Saaremaa kõnepruugi elujõulisust eripärase peenendussüsteemi näitel.

Kolm vanusegruppi

Magistritöös salvestas Põld 10 meest ja 17 naist vanustes 18–80  ja jagas nad vanusegruppidesse (I grupp 18–30 aastased; II grupp 47–59 aastased; III grupp 63–80 aastased). Kõnelejad olid pärit Lääne-Saaremaalt, täpsemalt Kihelkonnalt, Kuressaarest ja Kärlalt.

Kas peenendussüsteem on säilinud? 

Põld leidis, et kõikide piirkondade peale kokku oli I vanusegrupis eripärane süsteem säilinud 38%, II grupis 74% ja III grupis 49% kõnelejatest (joonis 1).

See, et noorte kõnes oli saarte murdele omane peenendussüsteem vähem säilinud kui teistes gruppides, oli oodatud tulemus, sest noored on liikuvamad ja on seega suuremal määral mõjutatud mandri-eesti keelest. Siiski oli salvestusi tehes märgata noorte häälduses esinevat varieerumist: osa neist kasutas saarepärast hääldusviisi sagedamini kui teised. Eriti paistsid selle poolest silma Kärla noormehed, kelle kõnes oli lisaks uuritavale hääldusjoonele kuulda ka muid saarte murdele omaseid tunnuseid.

Tulemustest selgus ka, et Kuressaare I vanusegrupi naistel oli süsteem paremini säilinud kui Kärla aleviku omadel. Kui üldiselt eeldatakse, et murdekõnelejad on pärit maapiirkondadest, viitavad tulemused sellele, et Saaremaal on eripärase peenendussüsteemi näol tegemist üldlevinud nähtusega. 

Vastupidiselt I grupile, oli II vanusegrupis peenendussüsteem väga hästi säilinud. Kõigi kolme piirkonna naiskõnelejate seas oli süsteemi säilivuse osakaal vahemikus 76–88%. Sama kehtis ka Kihelkonna meeste puhul, kuid Kuressaarest pärit ühe meeskõneleja puhul oli süsteemi säilimise osakaal alla poole.

Murdekõnelemist seostatakse tavaliselt vanemate inimestega ja seega oodati, et sarnaselt II grupile on säilivus kõrge ka III grupis. See kehtis ainult osaliselt. Vanemate inimeste seas oli süsteem säilinud kõige paremini Kihelkonnalt pärit meestel (üle 90%), kuid ülejäänud III vanusegrupi naiskeelejuhtide puhul mitte. 

Salvestusi tehes märkas Põld, et vanemate naiste seas oli praeguseid või endiseid õpetajaid ja see soodustas kirjakeelsemat kõnepruuki. Põhjus, miks selle grupi naiste seas oli peenendussüsteemi madal säilivusprotsent, võib olla selles, et Nõukogude Liidu ajal, kui nad üles kasvasid, oli murderääkimine keelatud. Teisalt on varasemad murdeuurimused näidanud, et naised on keelemuutustele vastuvõtlikumad ja seetõttu mehed paremad murdesäilitajad.

Kas r-i veel peenendatakse?

Kui vaadata lähemalt, milliste kaashäälikutega on süsteem hästi säilinud ja millistega mitte, torkab kõige enam silma r-i peenenduse taandumine. See tendents kehtis eriti noorte kõnelejate puhul. Kuna r-i häälduskoht teeb selle peenendamise füsioloogiliselt keeruliseks, on see eesti ühiskeelest kadunud, ning tundub, et sama suunda järgib ka Saaremaal kasutusel olev keel. 

II ja III vanusegrupis on r-i peenendus aga sagedamini säilinud siis, kui r-ile järgneb veel mõni muu konsonant, nt sõnades arst, korv, kurk. Selle põhjuseks on tõenäoliselt see, et sõna keskel paiknev r on oma kestuselt lühem ning seetõttu on seda lihtsam peenendada. R-i peenenduse eesmärk ei ole pelgalt keeleväänamine. Kui ühiskeele puhul peab kuulaja konteksti järgi aru saama, kas kurk, millest räägitakse on köögivili või neeluõõne osa, siis Saaremaa keeles kasutatakse nende eristamiseks peenendust. Kuigi tulemused viitavad r-i peenenduse taandumisele, on hea näha, et osal Saaremaa keele kõnelejatest on see siiski veel säilinud.

Milline on saare murde tulevikuperspektiiv?

Üldiselt näitasid tulemused, et Saaremaal kasutatav eripärane peenendussüsteem on veel tänapäevalgi säilinud. Noorte seas oli säilivusprotsent küll väike, kuid sellegipoolest on lootust, et kui murrete eripärale rohkem tähelepanu pöörata, saavutatakse ka tugevam kohaidentiteet ja üldine eesti ühiskeele mõju murretele taandub.

See, et keskmises vanusegrupis oli peenendussüsteem hästi säilinud, annab ka lootust, et vanemad kõnelejad annavad või on juba andnud selle edasi ka oma lastele. Positiivne tulemus oli ka see, et leidus veel kõnelejaid, kes peenendavad oma kõnes r-i. 

Saaremaal kõneldavat keelt üritatakse säilitada ja selle hetkeolukorda fikseerida. 2011. aastast on veebis kättesaadav Muhu murde e-sõnastik. 2017. aastal ilmus "Sörulase aabits", mida kasutatakse lasteaedades ja mida saavad kasutada õppimiseks ka täiskasvanud. Praegu on MTÜ Keelekajal käsil Saare murde õpik ning Eesti keele instituudi ja Tartu Ülikooli koostööprojektina on valmimas ka Saare murdesõnastik. 

Murrete rääkimine, uurimine ja kasutamine on oluline. See rikastab eesti keelt ja kultuuri tervikuna ning aitab kaardistada eesti keele ajalugu ja arengut.

Artikli ja magistritöö autor Enel Põld soovib tänada kõiki inimesi, kes osalesid lugemiskatses ja panustasid sellesse oma väärtuslikku aega.