100 sekundi video: kui kaovad murded, kaob ka eesti keel ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professorilt Karl Pajusalult on mitu korda küsitud, miks on murdeid vaja. "Olen vastanud, et murdeid on vaja selleks, et meil oleks eesti keel."

Professor Pajusalu rõõmustab, et Eestis on hakatud hoogsalt looma murdesõnastikke. Juba 1980. aastatel ilmus küll „Väike murdesõnastik“, mis esitab kõigi eesti murrete sõnavara levikuandmeid, ning Eesti Keele Instituudi kodulehelt on kasutatav ka suure „Eesti murrete sõnaraamatu“ algusosa, aga murrete kaupa on sõnaraamatuid tehtud vaid üksikuid. Neist suurimad „Võru-eesti sõnaraamat“ ja äsja ilmunud „Eesti-võro sõnaraamat“. Hiljuti ilmus ka mahukas „Hiiu sõnaraamat“.

Pajusalu täheldab, et murrete kõnelemise prestiiž on viimastel aastatel tõusnud. Ka murdesõnastike loomine näitab seda. Sõnastiku koostamisel on eelkõige vaja kohalikku initsiatiivi, et oleks kogukonnas keegi, kes on valmis sõnastiku tegemist juhtima. Seejärel saab kaasata keeleteadlased appi teadmistega toetama. Aga kohalikku initsiatiivi on seal, kus kogukond on suurem.

"Murrete tähtsus pole üksnes ajalooline," selgitab Pajusalu, „Murded avavad eesti keele olemust sügavamalt kui kirjakeel.“ Näitena toob ta tõiga, et eesti keele kümnes murdes on kohaliku looduse, aga ka rahvakultuuri sõnu palju rohkem kui eesti kirjakeeles.

Murrete maailm ja eelarvamused

Pajusalut huvitas ülikooli ajal keele muutumise uurimine ning seetõttu pakuti talle uurida, kuidas murded kaovad. Murdepraktikatel pani ta tähele, et igal inimesel on omamoodi keel. Teda tõmbas väljakutse püüda neid erinevusi ära kirjeldada. Pajusalu sõnul on murretel väga palju ühiskondlikku, sotsiolingvistilist sisu.

"Meil on murrete kohta olnud palju eelarvamusi, kuid tegelikkuses on murded seotud ikka konkreetsete inimestega konkreetses kohas, need inimesed kannavad oma kodukoha väärtusi," räägib Pajusalu murrete olemusest.

Eestis on kolm suurt murderühma: Kirde-Eesti rannikumurded, põhjaeesti murded kitsamas mõttes ja lõunaeesti murded. Kirderanniku murded on Soome lahe rannamurre ja kirde- ehk Alutaguse murre, põhjaeesti murderühma kuuluvad saarte murre, läänemurre, keskmurre ja idamurre. Lõunaeesti murderühm koosneb Mulgi, Tartu, Võru ja Setu murdest.

Eri paikkondade inimesed on Eestis läbi aastasadade rääkinud eri murdeid. Nendest erinevustest suur osa on seotud keelekontaktidega. Pajusalu selgitab: "Saarlased ja läänlased on suhelnud rootslastega, Soome lahe rannamurde kõnelejad soomlastega, ida- ja kagueestlased slaavlastega, ning see kõik on jätnud oma jälje nii sõnavarasse kui ka hääldusse."

Seetõttu ongi kohe aru saada, kui tegemist on põhjarannikult pärit inimesega – sealses murde on ainult kaks väldet ning seda on kõnes hästi kuulda. Kirderanniku inimesed hääldavad sõnasid "jõulud" ja "hakkada" kolmandas vältes, sellepärast ütlevad ka jõuluid ja hakkanud jms.

Sõnade visuaalne anatoomia

TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi foneetika teadur Pärtel Lippus teeb hääldatud sõnadest spektogrammid. Nende abil on Pajusalul hõlbus seletada, kuidas sõnad üksteisest erinevad nii häälduse, heli kui ka pildi poolest. Kõneldes muudame erinevaid häälikuid moodustades oma suu kuju ja just kuju määrab suu resonantssagedused, mis erinevate häälikute korral meie häälest võimenduvad. Lisaks kuulmismuljele on võimalik häälduse muutumist ka näha helisalvestuse spektrogrammilt.

Võtame näiteks sõnad "just", "talv" ja "pluss". Põhja- ja Lääne-Eestist pärit inimene hääldab neid sõnu palatalisatsioonita, aga lõunaeestlane ütleb s-i või l-i pehmeks. Visuaalselt näeb see spektrogrammil välja nii:

Palatalisatsioonita „just“

Palatalisatsiooniga "just"

Oluline on siin tähele panna, et vokaalilt konsonandile üleminek on palatalisatsiooni korral erinev, tekib i-line siire vokaali lõpus. Vokaalid u ja i erinevad üksteisest selle poolest, et u hääldamisel on meil keel suus tagapool ja i puhul liigub ettepoole. See keele liikumine kajastub spektrogrammil teise formandi liikumises (vt alt teine punaste täppidega tähistatud tumedam ala spektrogrammil). Ka palatalisatsioon tähendab keele eespoole (kõva suulae suunas) liikumist, mistõttu palataliseeritud sõnas on vokaali lõpuosas näha järsku tõusu ning ka konsonandis hääldus on erinev (teine formant on kõrgem).

Kuna a ja i erinevad teineteisest nii selle poolest, et a on taga- ja i eesvokaal, kui ka selle poolest, et a on madal ja i kõrge vokaal, siis liigub keel a-lt i-le nii tagant ettepoole (teise formandi väärtus kasvab) kui ka alt üles, mida spektrogrammil näeme esimese formandi liikumises (altpoolt esimene punaste täpikestega tähistatud tumedam ala).

Samamoodi on spektrogrammist näha erinevate õ-de kasutamist murretes. Pajusalu toob siin näite õ-ga sõnades "sysar" ja "sõbõr" ehk "õde" ja "sõber". Selles sõnas on õ kõrgem, tegemist on nn taga-i-ga (esimese ja teise formandi vahe on suurem).

Selles sõnas on esimeses silbis eesti keelele tavaline keskkõrge õ ehk taga-e, teises silbis on samuti taga-e, aga see muutub rohkem keskvokaaliks (kolme alumise formandi kaugused on võrdsed).

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: