Miks Tartu ülikooli keeleteadlased keelele klemme kleebivad?
Tartu ülikooli keeleteadlased ostsid foneetikalaborisse uued seadmed. Peene nimega artikulograaf võimaldab neil rääkimise ajal tundlike sensoritega jälgida keele ja huulte liikumist.
Esimese teadusliku katse teeb sellega tänavu kevadel doktorant Anton Malmi, kes sai eksperimendile äsja heakskiidu ka eetikakomiteelt.
Anton Malmi uurib eesti keele palatalisatsiooni ehk peenendust.
Palataliseeritud kaashäälikute hääldamisel tõuseb keel rohkem suulae poole ja see annab häälikule pehmema i-lise varjundiga kõla. Paljudel juhtudel eristab palataliseeritud ja palataliseerimata hääldus ka sõna tähendust, nagu näiteks sõnades palk, hall või mats.
Peale selle analüüsib Malmi oma doktoritöös ka vene emakeelega eestimaalaste hääldust.
“Teadupärast on juba Aristest [keeleuurija Paul Ariste – toim.] peale kirjeldatud eesti keele palatalisatsiooni nõrgemana vene keele omast, aga siiamaani ei ole tehtud ühtegi empiirilist võrdlevat uurimust,” avab Malmi uuringu tagamaid.
“Palatalisatsioon on põnev nähtus,” jätkab Malmi, “tavaliselt tekitab palatalisatsiooni kaashääliku järel olev täishäälik i, kuid me hääldame palatalisatsiooniga ka sõnu, mille nimetavas käändes on tänapäeva eesti keeles i ära kadunud. Näiteks sõnad vann või pann, mida peabki hääldama peenendusega, muidu kõlaksid need väga võõrapäraselt.”
Palatalisatsioon on huvitav ka selle poolest, et see eristab päris paljudes sõnades tähendust. Kirjapildis on sõnad samasugused, kuid kontekst annab meile viite, kuidas õige hääldusmall valida.
Lisaks annavad katse tulemused uusi teadmisi selle kohta, kuidas eestis elavad vene keelt emakeelena kõnelevad eestlased moodustavad neid pealtnäha samasuguseid sõnu ja kuidas eesti keele õppimise aeg mõjutab nende sõnade hääldamist.
“Katse tulemused annavad meile uusi teadmisi selle kohta, millised on need kõlalised ja häälduslikud parameetrid, mis eristavad palataliseeritud sõnu palataliseerimata sõnadest,” lubas Malmi.
Need sõnad, kus peenendus eristab tähendust, on tihti olulised sõnad, mida peab igapäevases vestluses kasutama selleks, et end arusaadavaks teha. Näiteks palgast või tulpidest rääkimisel on õigel hääldusel tähtis roll.
Malmil on kavas teha ka tajukatse, milles uurib, kas vene keelt emakeelena kõnelejad tajuvad, et peenendusega ja peenenduseta sõnade vahel on kõlaline erinevus.
“See on motiveeritud sellest, et teist keelt õppides lähtume me oma emakeelest ja kuuleme maailma läbi emakeele filtri. Kui palatalisatsioon on eesti ja vene keeles olemuslikult erinev, võib oodata, et mõningatel juhtudel ei tajugi vene emakeelega kõnelejad eesti palatalisatsiooni.”
Tänu tema doktoritööle saame rohkem teada peenenduse hääldamisega seotud kitsaskohtadest, millest võiks kasu olla eesti keele õpetajatele või õppijatele.
Mida EMA teeb?
Malmi juhendaja Pärtel Lippuse sõnul on elektromagnetartikulograaf (EMA), suhteliselt spetsiifiline seade, millega saab uurida häälikute hääldamise ehk artikulatoorset foneetikat. Selleks jälgib seade keelele ja huultele kinnitatud sensorite liikumist magnetväljas.
“Sensorid liimitakse katseisiku keele, huulte ja/või lõua peale,” täpsustas Lippus, “seejärel saab nende liikumist kõnelemise ajal koos heliga salvestada.”
Sarnane masin on olemas ka Tallinnas tehnikaülikooli (TTÜ) foneetika- ja kõnetehnoloogia laboris, kus töötab Malmi teine juhendaja, TTÜ vanemteadur Einar Meister, ja kus Malmi samuti katseid teeb.
Esimene avaldatud eesti keele uurimus, kus EMA-t kasutati, viidi läbi aga hoopis Helsinki ülikoolis, ja see ilmus eelmisel sügisel.
Lippus selgitab, et nad uurisid selles eesti kolme välte hääldamist.
“Me leidsime, et hoolimata sellest, et meil on kolm väldet, ei jagune kolmeks meie hääldusliigutused. Teine järeldus, mis me tegime, oli see, et häälduses on oluline kontekst.”
Klõpsa fotol, et näha rohkem pilte foneetikalaborist ja uutest seadmetest.
Kuidas on seotud keel ja pilk?
Tartu ülikooli ASTRA projekti PER ASPERA raames, mida rahastab Euroopa Liit, hangiti lisaks EMA-le ka pilgujälgija, millega keeleteadlased hakkavad tegema mitmesuguseid keele töötlemist uurivaid eksperimente.
Foneetikalaboris on pilgujälgija paigaldatud salvestuskabiini, tänu millele saavad teadlased katseid kombineerida nii, et lisaks pilgu jälgimisele katseisik loeb või vastab midagi kõva häälega ja uurijad salvestavad tema kõne müravabas keskkonnas.
Lippuse sõnul tehakse keeleteaduses pilgujälgimiskatseid üsna palju.
“Näiteks eelmise aasta detsembris kaitses Kanadas Alberta ülikoolis doktoritööd Kaidi Lõo, kes uuris pilgujälgimiskatse abil, kuidas mõjutab sõna morfoloogiline keerukus ja esinemissagedus lugemiskiirust. Osa doktoritöös käsitletud katsest viis ta läbi Tartu ülikooli foneetikalaboris, kuid siis oli tal Kanadast kaasas portatiivne pilgujälgija.”
Pilgujälgimisseadmeid leiab ka teistest Eesti laboritest. Näiteks on need olemas Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia laboris.
“Tegime koos psühholoogidega pilgujälgijaga ka ühe eesti keele väldet analüüsiva katse,” räägib Lippus.
“Me oleme harjunud mõtlema, et eesti keelt kirjutatakse häälduspäraselt, kuid on väga palju sõnu, mille puhul käände erinevust märgib ainult välde, mida aga kirjapilt ei märgi. Näiteks sõna metsa omastav kääne on teises vältes ja osastav kääne kolmandas vältes.
Katses uuriti, kas selliste sõnade lugemisel on vaja rohkem konteksti, kui siis, kui kirjapilt on üheselt tõlgendatav, näiteks mõte ja mõtte. Me alles töötleme tulemusi, aga esmamulje on, et hüpotees leidis kinnitust: metsa-tüüpi sõnade lugemisel tehti rohkem vigu kui mõte-tüüpi sõnade puhul.”
Toimetaja: Katre Tatrik
