Ka küsimusele "Kas me ei ela demokraatlikus vabariigis?" ei eelda ükski eestlane tavapärast vastust. Just selliste küsilausete uurimisele on pühendunud Kirsi Laanesoo, kes kaitses hiljuti sel teemal Tartu Ülikoolis doktoritöö.

Laanesoo uuris, mis eesmärkidel kasutatakse igapäevastes vestlustes küsilauseid, millega midagi ei küsita, ning analüüsis, kas ja kuidas erinevad uuritud küsilaused n-ö päris küsimustest.

Et leida oma uurimisküsimustele vastused, analüüsis ta nii vestluspartnerite reaktsioone kui ka selliste lausete vormistust ja asukohta vestluses. Analüüsi aluseks olid loomulike vestluste salvestised, mis pärinevad Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpusest. Salvestistel olevad vestlused olid peetud kahe või enama osaleja vahel silmast silma ja telefoni teel. Kõik need olid toimunud vaba õhkkonnaga argistes olukordades, kus suhtlejateks olid perekonnaliikmed, sõbrad või head tuttavad.

Laanesoo väidab doktoritöös, et uuritud küsilaused, mille peamine eesmärk ei ole küsida puuduolevat teavet, on polüfunktsionaalsed ehk hõlmavad korraga mitut suhtlustegevust: sama küsilause võib korraga olla nii käsk, etteheide kui ka küsimus.

Doktoritöös uuritud küsilausetel olid peamiselt järgmised suhtluseesmärgid:

• seisukohavõtt,
• hinnang,
• õigustamine,
• vaidlustamine,
• kaeblemine,
• süüdistus,
• etteheide,
• küsimus,
• keeld,
• käsk ja
• nõuanne.

Näiteks ülalnimetatud lausega "Kas me ei ela demokraatlikus vabariigis?" väljendavad eestlased hinnangulist seisukohta "Me ju elame demokraatlikus vabariigis". Küsimusega "Mida sa lödistad?" väljendatakse peamise suhtlustegevusena keeldu "Ära lödista!", mis aga sisaldab ka etteheidet "Lödistamine on sobimatu", ning lause "Miks sa torusse ei räägi?" sisaldab käsku "Räägi torusse!".

Laanesoo näitab oma uurimuses, et üldjuhul ei erine analüüsitud küsilaused lauseehituse ja vormiliste tunnuste poolest "päris" ehk infoküsimustest.

"Üks oluline erinevus seisneb kõnelejate teadmiste jagunemises," selgitas värske doktor. "Kui infoküsimuste esitajatel ei ole küsimuse aluseks oleva teema kohta infot, siis uuritud küsilausete esitajad on valdavalt teadja rollis ehk nad teavad vastust juba küsimust esitades. Teine erinevus seisneb selles, et osa analüüsitud küsilauseid erinevad infoküsimustest ka prosoodiliste tunnuste poolest – nendes tulevad esile iseloomulikud rõhkude asetused, mida infoküsimustes ei esine."

Laanesoo märkis, et tema doktoritöös käsitletud küsilauseid kasutatakse tihti vaidlusolukordades, kus väljendatakse negatiivset suhtumist kaasvestleja arvamusse või tegevusse.

"Varem on selliseid küsilauseid kirjeldatud kui retoorilisi küsimusi, millele ei oodata vastust, kuna vastus on küsilausega juba ette antud. Näitan oma doktoritöös, et igapäevastes argivestlustes reageeritakse neile siiski eri viisidel," selgitas ta.

"Reageeritakse peamiselt seisukohaga nõustumise või mittenõustumisega, mis näitab, et vestluspartner on tõlgendanud küsilauset kui seisukohta, mitte kui küsimust, mis ootab vastuseks infot. Samuti reageerivad vestluskaaslased analüüsitud küsilausele näiteks õigustamisega, näiteks juhul, kui nad on eelmist küsilauset pidanud süüdistuseks."

Kirsi Laanesoo doktoritöö on esimene uurimus, milles kirjeldatakse küsimusi mitteküsivaid küsilauseid süvitsi tegelike vestluste kontekstis, kasutades kvalitatiivseid vestlusanalüüsi ja suhtluslingvistika meetodeid.

Kirsi Laanesoo kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö "Polüfunktsionaalsed küsilaused eesti argivestluses" 19. detsembril 2018. Teda juhendasid Andriela Rääbis, Helle Metslang ja Tiit Hennoste. Oponeeris Anna Vatanen Oulu Ülikoolist.