Andra Rumm: maksame küsimuste eest erinevat hinda
Kes ei mäletaks kooliaegseid eesti keele tunde, kus sai keelereegleid pähe õpitud. Meie kirjakeele normingud põhinevad õigekeelsussõnaraamatul (ÕS) ning näiteks lõpukirjandit kirjutades tuleb neid järgida. Samas ei ole kohustust kirjakeele normingutest argikeeles kinni pidada, ja paljud ei tee ka seda. Kas argikeeles valitseb siis kaos?
Pikka aega on tõepoolest usutud, et argivestlus on kaootiline ja vigane. Seetõttu polevat teadlastel põhjust seda uurida. Tegelikult ei ole see sugugi tõsi.
Igasugune vestlus, sealhulgas argisuhtlus, pakub viljaka pinnase, mille põhjal inimese keelekasutust, ja selle kaudu tema olemust, paremini tundma õppida. Vestlusanalüüsi looja Harvey Sacks ja tema kolleegid jõudsid 1960ndatel järeldusele, et argivestluses ei valitse mitte kaos, vaid sellel on kindel ülesehitus. Argivestlus kätkeb endas rangeid norme, mida inimesed pidevalt järgivad.
Näiteks peetakse normiks seda, et küsimus eeldab vestluspartnerilt vastust. Vastuse järgnedes läheb vestlus sujuvalt edasi. Kui küsimusele ei vastata, tajutakse seda probleemina, normi rikkumisena
Ära käsi, vaid küsi!
Küsimused on lahutamatu osa meie igapäevaelust. Hommikki algab küsimustega stiilis Kuidas sa magasid? või Mida sa süüa-juua soovid?.
Need on kõige tavalisemad infoküsimused, kus küsija tunneb oma teadmiste lünklikkust ning soovib neid lünki täita. Selline käsitlus on kõige levinum viis küsimuste määratlemiseks grammatikates. Tegelikkuses tehakse aga küsimuste abil palju muudki.
Kujutage ette korraks tooli! Tooli funktsioon on pakkuda inimesele istet. Kui tool on aga asetatud ukse ette, on selle otstarve sulgeda läbikäik uksest. Seega võib tooli pidada mitmefunktsiooniliseks. Sama kehtib küsimuste kohta. Küsimuste abil ei soovita ainult infot hankida. Nende abil saab muuhulgas lahendada vestluses ettetulevaid probleeme, väljendada seisukohti, esitada etteheiteid või keelde.
Kui vestluspartner ei kuule, mida kõneleja parasjagu ütles, saab ta algatada paranduse näiteks argikeelse sõna Ah? või küsisõna Mida? abil. Sel puhul ei ole küsimuse põhiline eesmärk enam infolünka täita, vaid lahendada suhtluslikku arusaamatust, täpsemalt lahendada kuulmisprobleemi.
Küsimuste abil saab väljendada ka emotsioone ja hinnangulisust. Näiteks küsilause Kes nii ilusatest maasikatest raatsib midagi teha? võib väljendada hoopiski seisukohta "Keegi ei raatsi nii ilusatest maasikatest midagi teha!". Küsilause Mida sa ajad? toimib aga keeluna "Ära aja/valeta".
Normina tajutakse ka seda, et vestluspartneri käsutamine on ebaviisakas ning parem on käsk vormistada küsilausena, kuna see annab vastajale võimaluse end kaitsta: esitada argumente, täita vestluspartneri teadmistes infolünka. Selle asemel, et käratada Ole tasa!, eelistatakse käsk vormistada küsilausena Kas sa võiksid tasa olla?.
Kui küsid, siis küsi ökonoomselt!
Küsimusi saab jagada laias laastus kaheks: suletud ja avatud küsimusteks. Neid eristatakse selle põhjal, kas nad pakuvad vastajale vastuse ette või mitte. Suletud küsimused annavad vastuse ette: üldküsimus ootab vastuseks jaatust või eitust (Kas sa magasid hästi?) ning alternatiivküsimus pakub võimaluse valida mitme vastusevariandi vahel (Kas sa soovid kohvi või teed?). Neile vastanduvad eriküsimused ehk avatud küsimused, mis ei sisalda vastust (Kuidas sa magasid?, Mida sa juua tahad?).
Stephen C. Levinson on esitanud sotsiaalse hinna mudeli, mille põhjal küsimine ei ole sotsiaalses mõttes „tasuta“. Küsimusele vastamine nõuab vastajalt vaeva ning ta võib oodata selle eest midagi vastutasuks. Selle tõttu tajuvad inimesed normina seda, et küsimus tuleb esitada võimalikult ökonoomselt ehk võimalikult madala sotsiaalse hinna eest.
Ökonoomne küsimus on selline küsimus, milles sisaldub vastus ja mis ei nõua seetõttu vastajalt palju vaeva. Selle põhjal peetaksegi avatud küsimusi kõige kallimateks. Seepärast ei küsita argisuhtluses kunagi avatud küsimusi neil juhtudel, kui seda saaks teha suletud küsimuse abil.
Vestluses tulebki tihtipeale ette mitmeosalisi küsimusi, mille esimene osa on "kallis" avatud küsimus ning teine osa „odav“ suletud küsimus: Kuidas sa magasid? Hästi või halvasti? või Mida sa juua tahad? Kohvi vä?. Niimoodi vähendatakse küsimuse sotsiaalset hinda ja selle kaudu vastaja vaeva, pakkudes talle vastus või selle variandid ette.
Argivestluse uurimine annab pildi selle kohta, missuguseid norme inimesed suheldes järgivad ning milliseid eesmärke nad keele abil täidavad. Minu teadus aitab inimest paremini mõista: miks me räägime nii, nagu me räägime. Üks viis inimese mõistmiseks on uurida tema keelekasutust, milles nähtuvad kõneleja eesmärgid ja laiemalt normid, mida ta igapäevaselt järgib.
Teksti autor Andra Rumm on Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna doktorant, kes osales edukalt TÜ populaarteadusliku artikli kirjutamise konkursil.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool