Eestlased kasutavad tihti küsimusi etteheidete tegemiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.
Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet. Autor/allikas: Illustratsioon: Taimi Rumm

Tartu ülikooli doktorantuuris eesti ja soome-ugri keeleteadust õppiv Andra Rumm uurib sõprade-ja pereliikmetevahelist argivestlust. Eelkõige on ta keskendunud argivestluses olevate küsimuste uurimisele ja ütleb, et eestlased kasutavad üsna tihti küsimusi etteheidete tegemiseks või tunnete ja hinnangute väljendamiseks

Argivestluse uurimine aitab paremini aru saada sellest, mida inimene keele abil teeb ja missuguseid eesmärke soovitakse saavutada. Küsimused, kes me oleme ja miks me räägime nii, nagu räägime, ongi põhjus, miks Andra hakkas argivestlust ja täpsemalt küsimusi uurima.

«Gümnaasiumis räägiti eesti keele tundides väga palju sellest, kuidas tuleks rääkida, missugune on õige viis. Ülikoolis võtsin esimesel semestril ainet «Eesti keele allkeeled», kus oli väga lahe õppejõud, kes rääkis, et palju huvitavam on uurida seda, kuidas inimesed tegelikult räägivad.» Andra sõnul on palju uuritud, kuidas inimesed peaksid rääkima ehk eeskätt on uuritud normingulist kirjakeelt, kuid palju vähem on uuritud argikeelt ja selles sisalduvat.

Enne 1960. aastaid arvati, et argivestlust ei ole mõtet uurida, sest see on liiga korrapäratu. «Arvati, et õige on uurida just seda, mis on grammatiliselt õige. Formalistidele tundus, et argikõne on kaootiline, kuid tegelikult ei saa see olla kaos, sest inimesed saavad omavahel suheldud,» sõnab Andra ja lisab, et tänapäeval ei pea keegi enam argivestlust korrapäratuks.

Etteheiteid teeme küsimuste abil

Nii nagu kirjakeeles on erinevad reeglid, on need ka argivestluses. Kõige iseenesestmõistetavam reegel on see, et kui vestluses esitatakse küsimus, järgneb sellele ka vastus. Kui vastust ei järgne, on normi rikutud ja vestluses tekib pingeline hetk – midagi on valesti. «Küsimuste puhul on üks norm ka see, et tihti edastatakse käsku kaudsel viisil, ehk inimesed ei ütle teisele «Ole vait!», vaid küsitakse «Kas sa saaksid tasa olla?».» Kuid ka siin tulevad taas mängu erinevad normid, sest sõbrale või lähedasele ollakse julgemad täpset käsku edastama, sealsamas võõrale inimesele vormistatakse käsklus etteheitvas küsilause vormis.

Eestlasedki kalduvad hinnanguid väljendades kasutama eelkõige iroonilisi ja etteheitvaid küsimusi. «Hiljuti lugesin üht kümne keele uurimise projekti, kus olid muuhulgas inglise, itaalia, hollandi, jaapani ja korea keel. Vaatasin eelkõige indoeuroopa keeli ja statistikat sellest, mida inimesed eri keeltes küsimuste abil argisuhtluses teevad.»

Andra võttis kõrvutamiseks ka eesti keele ja nägi, et eestlased kasutavad rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet. «Eesti keeles oli see protsent 24, inglise, itaalia, hollandi ja taani keeles jäi see aga alla kaheksa protsendi.» Andra sõnul on väga huvitav see, et kui eestlased tahavad väljendada mingeid seisukohti või teha etteheiteid, siis kasutatakse küsilause vormi. Näiteks ei öelda teisele inimesele «Lõpeta ära!», vaid küsitakse «Mida sa teed?».

Andra lisab, et protsentide erinevus võib olla tingitud ka uuringute materjalide erinevusest või ei taha inimesed videolindistuste ajal teineteisele etteheiteid teha. «Sealsamas ei usu ma seda väga, sest sõpradevahelises suhtluses, mis on hästi vaba, tuleb tahes-tahtmata selliseid asju ette,» ütleb ta ja lisab, et kindlasti on see üks põnevaid suundi, mida võiks edasi uurida.

Kallid ja odavad küsimused

Peale selle, et argivestlus peidab endas kirjutamata reegleid ja norme, püütakse suhtluses ka võimalikult vähe n-ö tööd teha. «Argivestluse küsimuste puhul kehtib säästupõhimõte, mis tähendab, et küsimine ei ole sotsiaalses mõttes tasuta tegevus ja küsimusi püütakse võimalikult ökonoomselt küsida.»

Avatud küsimused on kallid, sest need eeldavad vestluspartnerilt rohkem pingutust, et anda pikemat või põhjalikumat teavet. Suletud küsimused annavad aga partnerile võimaluse vastusevariantide vahel valida, sest küsija on esitanud näiteks kas-küsimuse.

«Argivestluses püütakse vältida avatud küsimusi, mis ei paku vastust ette. Näiteks küsitakse harvem «Mida sa jood?», sest seal ei ole vastusevarianti, ning seetõttu küsitakse pigem «Kas sa jood teed?», millele saab vestluspartner lihtsamalt vastata.» Sotsiaalses mõttes ongi suletud küsimused odavamad ja nendega vähendatakse vastaja vaeva. «Küsija huvides on saada vastus ja nii kasutatakse säästlikumat viisi. Muidugi ei ole see alati võimalik ja küsida tuleb ka avatud küsimusi.»

Avatud ja suletud küsimuste hulk sõltub palju ka olukorrast, sest mõlemil on vestluses oma roll, kuid suletud küsimusi esineb siiski rohkem. «Ka selles uuringus, mida eelnevalt mainisin, tuli välja, et kümnest keelest üheksas on kas-küsimusi kaks kuni kolm korda enam kui avatud küsimusi.» Sealsamas nendib Andra, et argivestluses ei saada avatud küsimusteta hakkama, sest nende üks põhiülesandeid on väljendada hinnangulisi suhtlustegevusi. «Pean selle all silmas seda, et ei tahetagi saada teavet, vaid väljendatakse seisukohta. Näiteks, ema tuleb päevasel ajal töölt ja näeb, et laps on kodus, kuigi peaks olema koolis, ning ta küsib «Miks sa koolis ei ole?» Esitatud miks-küsimus tahab ühe kihina teada põhjust, aga teisalt on see ka etteheide, mis ütleb, et laps peaks tegelikult koolis olema.»

Miks-küsimuste puhul ongi leitud, et need on tugevalt hinnangulised ja tihti ei olegi nende eesmärk teavet saada. «Samamoodi on mis-küsimustega, näiteks «Mis sa seletad?» või «Mis siis?» jne. Seesugused küsimused on argivestlusele väga omased.»

Tartu ülikooli doktorant Andra Rumm. (Foto: Andres Tennus)

Uurimise väljakutsed

Kuidas Andra argivestlust aga uurib? Tartu ülikoolil on suulise keele korpus ehk suur tekstikogum, mis sisaldab endas väga palju lindistatud vestlusi. Korpuses on umbes kaks miljonit tekstisõna. «Muidugi lindistan ise ka materjali juurde, ja teisedki uurijad teevad seda, näiteks oma sõprade vestlusi, aga korpuses on samuti väga palju materjali, mida saan oma uurimuses kasutada.»

Pärast vestluse lindistamist litereeritakse vestlus kindlate reeglite järgi. «Vestlus tuleb väga täpselt üles märkida: näiteks kui inimene ütleb «lihtsalt» asemel «lissalt», siis tulebki nii kirjutada. Samuti on meil märgisüsteem, kuidas märkida intonatsiooni või hääle muutust.»

Andra võtab tavaliselt analüüsimiseks ette nii teksti kui ka audio- või videofaili ja alustab analüüsi. «Tavaliselt otsin küsimused välja ja vaatan, mida inimene nende abil teeb. Mõnikord ei saagi tegelikult ainult teksti abil analüüsida ja tuleb ka audiofaili kuulata, et täpsemalt aru saada, missugune kontekst sel küsimusel oli ja kuidas seda küsiti.»

Küsimusi analüüsides tuleb kindlasti jälgida ka sellele eelnenud ja järgnenud konteksti. «Samuti vaadata, kuidas vestluskaaslane neile küsimustele reageerib, kuidas neid tõlgendab. Mina lähtun vestlusanalüüsist ning tõlgendan neid lauseid ja küsimusi selle järgi, kuidas vestluspartnerid ise neid tõlgendavad. Mina kui uurija oma subjektiivset hinnangut sinna sisse ei pane,» selgitab Andra.

Vestlusanalüüsi üks väljakutse on oskus osata lugeda kõiki märke, ka neid, mis esmapilgul võivad tunduda ebaolulisena. «Peale selle juhtub nii mõnigi kord sedagi, et mul pole piisavalt tõendeid millegi väitmiseks. Kuna vestlus on multimodaalne, kus loevad ka pilgud ja žestid, ning tihti ei kirjuta lindistajad neid üles, siis mina võin arvata, et inimene ei vastanud küsimusele, aga võib-olla vastas ta oma pilgu või noogutusega ja seda ei ole lihtsalt üles märgitud.»

Andra ja teised uurijad hakkavad aga üha enam tegema videolindistusi, mis kergendavad kindlasti selle väljakutse ületamist. «Sest ka vaikimine on tegelikult vastus, aga tihti ei saa ma selle vastuse olemasolust ainult teksti või helifaili abil aru.»

Andra ütleb lõpetuseks, et talle on küsimuste uurimine õpetanud eelkõige seda, et inimesed ei mõtle kuigi palju sellele, et iga päev vesteldes tehakse koostööd. «Just selles mõttes, et vestlus oleks sujuv ja selles ei esineks tõrkeid. Suuline keel on väga organiseeritud ja selles on pidepunktidena reeglid, mis kehtivad, ilma et neid oleks vaja üles kirjutada.»

Artikkel ilmus Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: