Vestlustes domineerimise mustreid uurides on näiteks välja selgitatud, et naistele segatakse oluliselt rohkem vahele kui meestele. Seda illustreerib väga hästi tänavustel USA presidendivalimiste esimesel debatil toimunu – Donald Trump segas Hillary Clintoni jutule vahele 51 korda, vastupidist toimus 17 korda. Ehkki kõik vahelesegamised ei ole agressiivset või üleolevat laadi, segavad mehed naistele sageli vahele just selleks, et domineerivat positsiooni kindlustada.

Naiste ja meeste sotsiaalsele ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks on ingliskeelses sotsiaalmeedias hakanud levima mõisted manterruption (mehe ebavajalik vahelesegamine naise kõnele), mansplaining (mehe vahelesegamine naise kõnele selleks, et selgitada naisele midagi selle kohta, mida naine tegelikult paremini teab) ja bropropriating (mees võtab naise idee eest au endale).

Ka suhtumine oma eriala spetsialistidesse (näiteks arstidesse) sõltub sageli soost – naistele esitatakse rohkem küsimusi ja neile segatakse oluliselt rohkem vahele. Sarnane muster leidub trüki- ja sotsiaalmeedias: meestele antakse trükimeedias ja veebiajakirjanduses rohkem ruumi ning Twitteris jagatakse nende säutse kaks korda rohkem kui naiste omi, kuigi naised moodustavad Twitteri kasutajatest 62 protsenti.

Kas kärisev hääl teeb naised kuuldavamaks?

Ameerika sotsiolingvistikas on tähele pandud, et noored naised on hakanud rääkima käriseva häälega. Kärisev hääl kaasneb tavaliselt väga madala põhitooniga ja sarnaneb seetõttu meeste üldiselt madalama häälega. Kärinat iseloomustav heli meenutab näiteks pulga tõmbamist risti üle aialippide või rasva särisemist pannil ja tekib, kui häälekurrud on suuremas osas oma pikkusest suletud, aga avanevad ühest otsast ebaregulaarse madala sagedusega.

Seda Ameerika noorte naiste seas levivat tendentsi on täheldatud tegelikult juba vähemalt 1980. aastatest, kuid viimasel ajal on see saanud tähelepanu ka sotsiaalmeedias kui “mingi veider tõusev trend”.

Ameerika ajakirjanik ja meelelahutaja Faith Salie tutvustab käriseva häälega rääkimise fenomeni.

Väidetavasti California kõrgemast keskklassist levima hakanud trendi puhul toonitatakse tihti Hollywoodi filmide ja popkultuuri olulist rolli – olete märganud, kuidas räägib Kim Kardashian või kuidas Britney Spears laulab “Oops!... I Did It Again”? Kes vaatasid sügisel saadet “Su nägu kõlab tuttavalt” panid ehk tähele, kuidas Liis Lass lahendas Britney Spearsi matkimise eriti käriseva häälega.

Just massimeedia mõjul on ka keskealised Ameerika naised hakanud märgatavalt rohkem käriseva häälega rääkima.

Käriseva hääle kasutamist põhjendatakse eesmärgiga kõlada maskuliinsemalt ja autoriteetsemalt ning selle kaudu näidata oma kõrgemat sotsiaalset staatust. Veidi vastuolulisena võib siinjuures tunduda, et võrreldes naistega, kelle hääl ei kärise, tajuvad ameeriklased käriseva häälega naisi hoopis vähem kompetentsete, vähem atraktiivsete, vähem haritute ja vähem usaldusväärsetena. Võrreldes meestega, kelle hääl käriseb, tajutakse käriseva häälega naisi külmemate isiksustena ja vähem kompetentsetena ning käriseva häälega naisi võetaks tööle väiksema tõenäosusega.

Eestis kärisevad meeste hääled rohkem kui naistel

Kuna Ameerika inglise keeles peetakse käriseva hääle kasutamise levimisel oluliseks Hollywoodi ja massimeedia rolli, siis võiks eeldada, et see levib ka teistesse ameerika popkultuuri mõjusfääris olevatesse keeltesse. Uurides kärisevat häält eestikeelsetes vestlustes, leidsime, et erinevalt Ameerikast, kus kärisev hääl iseloomustab pigem naisi, esineb eestlaste vestlustes kärinat rohkem meeste kõnes.

Ehkki mõlemast soost Eesti katseisikute häältes esineb kärinat, on seda meeste hääles keskmiselt 22 protsenti ning naistel poole vähem. Samas näitasid tulemused, et kärina kasutamine varieerub sõltuvalt sellest, kellega räägitakse: meeste hääles on vähem kärinat, kui nad räägivad endast vanemate inimestega. Kärina kasutamine muutus ka sõltuvalt kõneleja vanusest ja vestluspartneri soost – mida nooremad on kõnelejad, seda vähem on nende hääles kärinat, kui räägitakse meespartneritega.

Käriseva hääle ja vanuse seoseid lähemalt uurides leidsime, et mida vanem on vestluspartner, seda vähem on kõneleja hääles kärinat. Vestluspartneri vanuse suhtes on eriti tundlikud meeskõnelejad, näiteks 20-aastase partneriga on meeste hääles keskmiselt 16 protsenti kärinat, aga 70-aastasega vaid 4 protsenti, naiskõnelejatel on kärina hulk kõnes sellises vanuses partneritega vastavalt 10 ja 7 protsenti.

See näitab, et vanusel on oluline roll võimusuhete konstrueerimisel ning käriseva hääle kasutamine viitab vestluspartnerite positsioonidele üksteise suhtes.

Kuna kärin kaasneb tavaliselt madala põhitooniga, vaatasime, kas katseisikute põhitoonimuutused võivad kärina esinemist mõjutada. Selgus, et kõrgema põhitooniga kõnelejatel on keskmiselt vähem kärinat. Tulemused näitasid ka, et kõnelejad kasutavad erinevat häälekõrgust vastavalt vestluspartneri soole.

Kui naised räägivad meestega, on nende hääled madalamad kui naissoost vestluspartneritega rääkides, ja kui mehed räägivad naistega, on neil veidi kõrgem põhitoon.

Et selgitada välja, kas need erinevused võivad näidata midagi vestlustes domineerimise kohta, vaatasime, kuidas jaguneb hääles oldud aeg vestluspartnerite vahel. Saadud tulemuste järgi sõltub see tugevalt vestlejate vanusevahest (vt joonis 1). Nii nais- kui ka meeskõnelejate puhul näeme, et vanem vestluspartner saab alati rohkem rääkida, ning mida suurem vanusevahe vestlejatel on, seda suurem erinevus on ka vestlejate kõnelemisajas.

Kui omavahel vestlevad samavanused samast soost inimesed, on neil võrdselt kõnelemisaega. Kui aga vestlevad samavanused naine ja mees, saab mees alati rohkem rääkida.

Joonis 1. Hääles oldud aeg vanusevahest ja vestluspartneri soost sõltuvalt. (Joonis: Pärtel Lippus ja Kätlin Aare)

Tulemuste illustreerimiseks oleme eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse andmetele tuginedes teinud meelelahutusliku kalkulaatori, mis ennustab vestlejate vanuse ja soo põhjal, kui palju kumbki osapool vestluses rääkida saab. Seda kasutades tuleks aga meeles pidada, et ennustus põhineb täisealiste vestluspartnerite tulemustel ja ei arvesta muid kõnelejatevahelisi suhteid, mis nende vestluses osalemise aktiivsust samuti võivad mõjutada.

Uurimuse tulemused näitasid, et eestikeelsetes vestlustes domineerivad üldjuhul mehed, eriti vanemad mehed ja eriti siis, kui mehed on vestluspartneritest märgatavalt vanemad. Selle mudeli järgi peaks noored naised vestlustes võrdlemisi vähe rääkida saama, välja arvatud juhul, kui nad samaealiste noorte naistega räägivad. Kärisev hääl viitab tõenäoliselt domineerivale suhtumisele ning põhitooni varieerimine vastavalt vestluspartneri soole võib näidata soovi olla samal astmel, ent ka alateadlikku kohandumist.

Teatavasti on Eestis meestel peale vestlustes domineerimise märgatavalt tugevam positsioon ka muude ühiskondlike näitajate poolest. Näiteks Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe (meeste kasuks) on viimaste andmete põhjal jätkuvalt Eestis, kõikides ettevõtlusfaasides on 2013. aasta Globaalse Ettevõtlusmonitooringu Eesti raporti andmete põhjal mehi umbes kaks korda rohkem kui naisi ja Eesti inimarengu aruanne 20114/2015 toob esile, et naistel on suurem sotsiaalse tõrjutuse risk. Seosed keelekasutuse ja soolise võrdõiguslikkuse vahel ei ole kindlasti üksühesed, ent vestluste uurimise põhjal võib ühiskondlike väärtushinnangute ja võimusuhete kohta nii mõndagi huvitavat leida.